Näitleja Hendrik Toompere pani pangatelleri südamlikkusest pisaraid valama

Hendrik Toompere

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jagas Facebookis südamlikku lugu sellest, kuidas tema inimlik ja südamlik käitumine siis pangatelleri pisarateni.

Toompere rääkis, kuidas ta mõned päevad tagasi käis pangas ülekannet tegemas. Veel kümme aastat tagasi oli tegu tavapärase käiguga, aga nüüd on see midagi erilist. Kui pangateller selle kohta küsis, siis vastas Toompere, et tal on kõik vajalik olemas, et kodus samasuguseid tehinguid teha, kuid tema tahab suhelda päris inimesega.

«Mulle meeldib kontoris käia ja vaadata, kuidas te suristate selle masinaga, ja kuidas tuleb välja paber ja kuidas ma sellele oma parema käega, pastakat käes hoides kirjutan reaalse sinise juti, millest on loetav mu nimi ja mis tegelikult identifitseerub minuga. Saan dokumendi, mille arhiveerin,» rääkis Toompere.

Sellel hetkel, kirjeldas Toompere, muutus teller kuidagi vaikseks. Naer kadus. Vaatas enda ette klaviatuurile. Tõsine ja pikk vaikus. Siis ta tõstis pilgu. «Ma nägin, et mingi sentiment oli silmi puudutanud, sest need ei olnud nii klaarid kui enne, olid pisut vesised,» rääkis Toompere.

Lavastaja ja näitleja kirjeldas ka nende vahel toimunud südamlikku dialoogi.

«Ma tänan teid,» sõnas teller.

«Mille eest?» küsis Toompere, justkui ta ei saanud aru.

«Mulle pole keegi nende aastate jooksul, mis ma siin olen olnud, midagi nii ilusat öelnud,» vastas teller.

«Mida siis?» imestas Toompere.

«Et te vajate mind ja, et see on teile oluline.»

Hendrik Toompere jr rääkis Facebookis, kui tähtis on inimestele tunne, et neid vajatakse

FOTO: AFP / Scanpix

Toompere tahtis selle näite abil demonstreerida, et ühiskonnas on niivõrd palju mõttetuid töökohti, et neil ei teki oma tööga sidet, mille tõttu nad arvavad, et neid ei olegi vaja.

«Ja nad mõtlevad siis nii: kuna minu tööd ilmselt vaja pole, siis on aja küsimus, kui see kaob, aga mida ma siis teen praegu? Mida ma praegu teen? Ma teen ei midagit,» kirjutas Toompere.

Ta lisas: «Aga ma tegelikult olen ju saand hariduse ja ma tegelikult tahan teha midagi head ja olulist meie ühiskonna jaoks. Sest inimesi on kasvatatud ju head ja empaatilised ja tegusad olema. Ja siis nad peavadki midagi tegema.»

«Tundes enda ebavajalikkust hakkavad nad seda kompenseerima sotsiaalse aktiivsusega. Võetakse tööl olles, arvuti taga sõna kõikides ilma asjades. Sukeldutakse täie jõuga teemadesse, mida ei valda. Aga tunnetuslikult ja sisemise kohusetunde tõttu tundub, et peab pedaali vajutama. Lõpptulemusena ongi meil lõhestunud maailm, sest inimestel on ainult teoreetiline arusaam sellest, kuidas näiteks makse peaks jaotama. Kõik on teoreetiline. Kõik on mäng. Aga tahaks sõna sekka öelda, sest tunne on see, et mind tegelikult ei vajata,» jagas Toompere emotsionaalselt võimsat sõnumit.