Dead Furies kuulamisel tekib arusaam, mis tunne on tühjaks saanud telefoni laadima pannes: särts ja surnust ülesse virgumine

Dead Furies astub üles briti kultusbändi GBH soojendusesinejana. Foto: Maris Savik

Juba sel reedel astub rokiklubis Tapper üles kultuslik briti punkbänd GBH, keda peetakse selle žanri (vana)isadeks Inglismaal. Lisaks Eesti punkbänd Psychoterrorile, on GBH soojendajaks tõusev täht Dead Furies. Saame teada, mis punt see selline on ja miks just nemad punk-kontserdil esinevad.

KES JA MIS

Dead Furies on värskendav nähtus Eesti muusikamaastikul. 2016. aasta alguses tegutsema hakanud bänd kütab kirgi nii laval kui lavalt maas. Tunnistab bänd isegi, et Eestis pole sarnaselt mõtlevat kollektiivi pea kolme tegutsetud aasta jooksul veel suudetud leida. Mujalt maailmast on mõned õnneks avastatud.

Need ligi kolm aastat on Dead Furies’i jaoks olnud viljakad: ilmunud on üks nelja looga miniplaat «Devils Musik», siis juba täispikk «No Talkin’ All Action» ning käesoleva aasta alguses nägi ilmavalgust «Rock City A Go Go». Välismaalt on mitmelt poolt nende muusika kohta tulnud korralikke rõõmuhõiskeid, kodumaalt ka, ilmselgelt.

Kui ei teaks, et bändis on vaid kolm liiget, arvaks, et tegemist on vähemalt viieliikmelise hüperaktiivsetest muusikutest koosneva pundiga. Ka laval tundub neid olevat kuidagi rohkem. Värskeima plaadi «Rock City a Go Go» kuulamisel tekib arusaamine, mis tunne on tühjaks saanud telefonil, kui ta päeva lõpuks stepslisse laadima lükatakse. Särts ja surnust ülesse virgumine. Ka aeglasematest lugudest tekib mingi seletamatu adrenaliin, mis südame puperdama paneb ja toas huupi ringi karglema ajab.

Kuigi bänd ise ei oska aimatagi, mis neid GBH-ga ühendada võiks, näeb kontserdikülastaja paralleele kindlasti kontsentreeritud energias, mida mõlemad bändid oma kuulajatele pakuvad. Vahe on lihtsalt niiöelda trantspordiviisis, mismoodi see jõud rahvani toimetatakse.

Dead Furies’i energiageneraatoriteks on Ardo, Robert ja Erik, kes kõik vennalikult endale ühise perekonnanime võtnud - Fury. Bändipilti vaadates ei pea aga pikalt nuputama, kes selle nime taga peituvad.

Kitarril ja vokaalil kõmmutab Ardo Kivi (36), kelle jaoks pole bänditegu kuigi võõras. Näiteks on ta ninamees ka 2009. aastast tegutsevas kollektiivis Tallinn Daggers. Lisaks on Ardo näol tegemist üleldse multitalendiga, kes ruulib lisaks muusikamaailmale veel ka disainimaailmas. Ta tegeleb graafilise disainiga Reflex Design Agencys ning toetab tervislikku ja keskkonnateadlikku eluviisi.

Robert Kõrvits (37) ei bassi niisama, vaid toetab ka taustavokaalidega. Muusikust teleajakirjanik aitab vedada ja toimetada näiteks saadet «Radar», on juubeli puhul pilli tinistanud isegi kunagises menubändis Blind, 2009. aastal koos venna Henryga oldi saatejuhid «Eesti Laulu» konkursil. Robert on olnud vallatu meesteajakirja FHM peatoimetaja ning raadioski küllaga tegusid teinud ja juttu ajanud. Lisaks kolme lapse isa ja abikaasa.

Bändi salapäraseim liige on trummar Erik Weiland, kelle kohta internetiavarused vaikima kipuvad. Ilmselt seetõttu, et Erik sisutab oma aega vaimsete ja spirituaalsete tegevustega. Naudib matkamist, rattaga sõitmist ja looduses viibimist. Kujutate ette - trummar, kes armastab vaikust ja rahu!?

INTERVJUU

Kes te olete ja millist muusikat te teete?

Ardo: Dead Furies on power trio, mis mängib kõrge energiaga rock 'n' roll muusikat.
Robert: Tere lugeja, pane intervjuu taustaks meie muss mängima ja kui jõuad lugemisega lõpuni, siis kujunda ise arvamus meie kohta.

Teid tuntakse tihti, kui suurepärast live- ja showbändi. Mis teeb ühe esinemise heaks, millist elamust te oma kuulajatele pakkuda soovite?
Ardo: Kontserdi teeb heaks see, kui bändi ja rahva vahel tekib energia, mis hakkab saalis ringi käima. Meie anname neile ning nemad annavad meile vastu. See on eesmärk, milleni esinedes alati püüelda. Kusjuures oleme märganud, et kui me esineme rahvale, kes meid enne näinud ei ole, siis loo teiseks refrääniks oskavad nad juba kaasa lauda. See lause sobib ka esimese küsimuse juurde, sest see kirjeldab ka meie loomingut ideaalselt.

Robert: Emotsioonid on kõik! Muusika ongi üks emotsioonipundar. Hea esinemine on nagu misiganes film, raamat või plaat - palju emotsioone, mis kestavad veel pikalt pärast tarbimist edasi.

Erik: Halba tuju ehk negatiivseid emotsioone ei saa endale laval lubada. See viib tähelepanu eemale ning seda tajub ka kontserdikülastaja, kes sellist emotsiooni kindlasti otsima ei tulnud. Kontsert peab olema jõuline ja kvaliteetne iga kord.

Kas olete GBH-d ka varem kuulanud? Kas ja kui palju näete oma muusikaga paralleele?
Ardo: Olen ikka, aga mitte nii palju kui Ühendriikide punki ja hardcoret. Ma olen rohkem Bad Brainsi ja Black Flagi mees, kui GBH  ja Exploitedi. Otseseid paralleele nende ja meie muusika vahel ei näe. Ma eeldan, et meil on samad mõjutajad samas. Motörhead ja Ramones näiteks.

Robert: Ma ei teadnud enne mitte midagi. Ei oska ka öelda, miks. Mõnikord on nii, et elad kogu aeg samas kohas, aga pole tegelikult kõrvalmaja hoovis kunagi käinud. Eks ma siis hakkan neid kuulama. Aega on, ei ole plaanis ära surra lähiajal.

Kui punk-muusika käib käsikäes üpris äratuntava riietus ja soengustiiliga, kui oluline on näiteks teie bändi jaoks see, mida laval olles kannate?
Ardo: Visuaalne külg on väga oluline. Bänd peab mõjuma laval tervikuna. Kusjuures alguses me üritasime rohkem seda läbi arutada, aga see on vist samamoodi nagu suhetega, et inimesed lähevad ajaga ühte nägu. Nüüd ma võiks vabalt kasvõi hommikumantliga lavale tulla ja ma sobiks teistega ikka kokku.

Robert: Mulle väga meeldib lavakostüümi valida. Sisemine cross-dresser hakkab kohe tegutsema. Vist see asjade läbiproovimine isegi rituaalselt kihvtim kui see, millega lõpuks lavale jõuan. Eesmärk pole ju mingit karnevali teha. Ma ei tea, kuhu see mõte tüürib, aga noh, ühesõnaga riided on väga olulised ja meeldib kui pannakse tähele, et ei ole tulnud K-rauta fliisiga lavale vaid on ikka midagi ägedat.

Kas teil on ja milline on teie esinemis-eelne rituaal? Mida kindlasti lava taha ootate?
Ardo: Ma ootan lava taha rahu. Tuugalt täis backstages on väga raske end valmis panna. Me teeme alati kätekõverdusi ja kükke, et veri käima saada ning sekund enne lavale minemist moodustame energiaringi ning karjume roppusi. 

Robert: Veidi oleneb ka. Kui peab pikalt ootama, siis tahaks just juttu rääkida, see aitab aega kiiremini mööda saata. Naps ei ole ei reegel ega ka erand. See on täpselt nii, et kuidas kunagi. Trummar Eriku naine ütles, et minust pidavat olema kohe aru saada kui ma 0-promilliga lavale lähen. Ja sain nagu aru, et ta ütles, et see sobi mulle. Ega ennast kõrvalt ei näe.

Erik: Massoonide rituaale ei tee ja Baphometi ei kummarda, aga energiat maname üles küll. Lavale minnes peavad patareid täis olema.

Kes on unistuste bänd kellele soojendusesineja olla?

Ardo: Kui KISS meid oma tulevasel hüvastijätutuuril soojendajaks kutsuks, siis sellest piisaks. Sellest edasi võiks ise peaesineja olla.

Robert: The Hellacopters, kindlasti. Ma mäletan siiani, kuidas 1999 või 2000 saime Bentoniga (Tharapita, Manatark, PWA), keda siis kutsuti Voltsiks, Viru tänaval kokku ja ta laenas mulle The Hellacoptersi «Grande Rock» albumi ja häälevärinaga kirjeldas, kuidas see on täiesti uus level rockis. Mulle mõjub The Hellacopters siiani nii - värskelt.

Ardo: Kusjuures pean nõustuma Robertiga. The Hellacopters oleks ka ülikõva.

Kui juhtub paratamatus ja Dead Furies saab maailmakuulsaks, siis keda võtaksite ennast soojendama?

Ardo: Hetkeseisuga võtaks ma soojendajaks Kanada punk rock bändi Jonesy. Nad on segu Ramonesest, Cheap Trickist ja Rolling Stonesist, kes ei võta end liiga tõsiselt.

Robert: Aga võtaks pardale Zahiri? Suva, kes siin peaasineja. Nendega oleks lihtsalt õigustatud koos maailmakuulsaks saamine.

Milline on kõige vähem ja kõige rohkem rock’n’rollilikum asi Dead Furies’i liikmete elus?
Ardo: Kõik on rock 'n' roll, kui sa sellesse usud ja endale kindlaks jääd. See ei tohiks mingeid limitatsioone seada. Ma sain hiljuti isaks ja minu jaoks on see samamoodi rock 'n' roll, nagu hotelliaknast televiisorit välja viskamine.  

Robert: See on individuaalne teema. Et me kõik teeme midagi klassikalises mõttes ebarockilikku ilmselt. Aga neid asju tuleb teha suure enesekindlusega, siis sellega kehtestad rockile uued piirid. No näiteks see kui Dave Grohl väikesi poisse lavale kutsub, siis tema käes muutub iga tegevus rockilikuks, omamoodi rocki-Midas on ta.

Erik: Kui mõelda rock’n’rollist kui elustiilist või attitudest, siis kõik mis teeme on rock’n’roll.

Üks üllatav asi, mida inimesed Dead Furies’i kohta veel ei tea?
Ardo: Äkki see, et alguses pidi bändi nimeks saama üldse Wolfstar ning koosnes ainult minust ja Pedigree ninamehest Bonnest, kes mängis paaris esimeses proovis trumme. Isegi logo oli juba olema, mille illustraator Timo Tiivas joonistas. Aga jah, Bonnega oli kohe kokkulepe, et bändi liikmeks ta ei jää, vaid aitab mul veidi laule timmida ning rolli sisse elada. Siis aga kutsusin punti Roberti ning Eriku and the rest is history.

Robert: Näiteks seda, et ma sain praegu esimest korda teada, et bändi nimi oli Wolfstar. Ma ilmselt poleks kunagi läinud bändi nimega Wolfstar.

Ardo: Novot. See on muidugi lege, et bändidel on algul mingid halvad nimed olnud ja õnneks õigel ajal ära muutnud.

Erik: Kindlasti on üllatuseks, et minule on üllatuseks, et ma ei teadnud, et bändi eelkäija nimi oli kunagi Wolfstar.

Millist showd ja esinemist on reedeselt kontserdilt oodata? Kas on varuks mõni üllatus?
Ardo: Dead Furies esineb nagu ikka oma teatud headuses. Kõik mängu. Suurim üllatus on ehk see, et esitame ühe verivärske loo ning tõmbenumber see, et see on meie viimane kontsert sellel aastal. Ja kusjuures ma ei teagi millal me Eestis üldse järgmine kord esineme. Soojas on tuurid Soomes, Hispaanias ja Inglismaal.

Robert: Meie juurde on 7-8 korda tulnud paarid ja tänanud, sest pärast Dead Furiese kontserdil käimist on 9 kuu pärast sündinud neil laps. Ühel hakkas laps kõndima juba 4-kuuselt! Ja mitte ainult maal vaid ka vee peal. See päris kõva argument.

Erik: Üllatuselemendid ilmnevad kontsertil tavaliselt siis, kui näiteks kitarrikeel katki läheb ja olukord tuleb kiirelt lahendada improvisatsiooniga. Tore üllatus ka endale. Miks mitte.

Mis on bändi tegemise juures kõige toredam ja kõige halvem asi?
Ardo: Kõige toredam asi on bändiga laval olemine ja kõige halvem asi on mitte laval olemine.

Robert: Kõige toredam on see tunne kui mängid mingit lugu ja eiteakust tuleb tunne, et see on nii kuradi hea, et klomp tuleb kurku ja tahaks nutta ja kõige halvem on bändikola tassimine.

Ardo: Kusjuures mulle meeldib bändikola tassida. Ma isegi ei kujuta bänditegemist ilma selleta ette. Kannatused suure kunsti nimel.

Erik: Pillimäng, muusika mängimine. See on puhas rõõm ja nauding. Ekstaas.

Palun kirjelda oma kõige meeldejäävamat juhtumist, mis seotud bänditegemisega?
Ardo: Minu jaoks on aegumatu lugu see, kuidas ma kaks kuud enne meie esimest kontserti longboardiga sõites oma parema käe mõlemad randmeluud katki kukkusin. Ja see kontsert sai mängitud kipsiga. Teisena koos kohaliku bändi Revolveriga antud kontsert Rakvere Kärakantsis, millest me tänu meelemürkidele keegi väga midagi ei mäleta, aga kohalikud ütlesid, et see oli parimaid kontserte, mida nad seal aastaid näinud. Ühesõnaga me saame kõigega hakkama.

Robert: Ma olin tulnud just Rootsist ja ostsin laevalt ühe täitsa mõnusa liitrise viski. Sõitsime Revolveri bändibussiga Rakverre ja kuidagi tekkis meil tunne, et see on nii hea viski, et pole mõtet tagasisõiduks alles jätta. Kontserdi andsime seega umbjoobes, aga ära tegime. Üksikud flashid on sellest ja justkui kõik voolas ilusasti. Ma arvan, et seal oli mingi täielik vabanemine, täielik ükskõiksus selles osas, mis meid ümbritseb. Aga kuna oleme tõsised harjutajad, siis ilmselt pillimängust meie olek välja ei kostunud.

Erik: Jah, Rakvere oli tõesti korralik seiklus. No further comments.

Palun saatke sõnum reedel kuulama tulevatele, või veel kõhklevatele fännidele!
Ardo: Siin ei ole midagi kõhelda. Kui sa tahad end hästi tunda, tantsida ja näha elavat rock 'n' roll muusikat täies hiilguses, siis Dead Furies on laval kell 20.00.

Robert: Kõige olulisem - kui te ei tule, siis jäävad korraldajad miinusesse ja ei saa tuua järgmisi bände Eestisse. Ja kui nad jäävad miinusesse, siis nad tulevad öösel teie maja koridori, on sunnitud teie jalgratta või lapsevankri ära varastama ja maha müüma. Nemad satuvad kuritegelikule teele, teie jääte ilma oma kuradi jalgrattast ja selle õhtu kontsertkogemusest.

Erik: Teile, kes meid veel näinud ei ole, tulge vaadake milline äge bänd eestis tegutseb. Ja Teile, kes te meid näinud olete… te tulete ju niikuinii. Peace yo!

Lisaks Dead Furies'ile astub lavale ka Psychoterror ning loomulikult kultusbänd GBH (loe lähemalt SIIT!). Piletid kontserdile soeta SIIN ja ürituse kohta loe lähemalt SIIT.