/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6521347t1hb4d8.jpg)
Kitarrist Paul Neitsov kirjeldab Facebooki vahendusel värvikat vahejuhtumit. «Kogesin ka nüüd esimest korda elus seda va soolist diskrimineerimist. Või noh, päris diskrimineerimine mitte, aga mingi -mineerimine kindlasti,» kirjutab ta sotsmeedias.
Paul Neitsov koges soolist diskrimineerimist: see, et mul on peenis, ei tee mind võimetumaks väikelapse eest hoolitsemisel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Laupäeval oli tarvis lapsele kutsuda kiirabi. Olin lapsega üksinda kodus ja tegin seda kibekiirelt. Kui olin dispetšerile olukorda kähku selgitanud, oli tema esimene küsimus: «Aga kus ema on!?» Ma ütlesin, et ema pole praegu kodus - linnas on, sõbrannadega kinos.»
Neitsov kirjeldab ka, kuidas esialgu paistis lapse olukord halvem, kui tegelikult oli ning kuidas dispetšer sellest kimbatusse sattus. «Ah-ah, issand jumal, pidage vastu. Abi on teel! Millal ema tuleb? Kas ema teab? Te peate emale helistama,» kirjeldab ta dispetšeri vastust.
Seejärel avaldab Neitsov dispetšerile tänulikkust hea ja kiire töö eest ning läheb järgmise näitega edasi, kuidas saabus kiirabi:
«Kas ema on ka kodus?»
«Ei ole, mis siis?»
«Pole hullu, aga helistage talle ruttu.»
«Juhtus nii, et ema polnud antud hetkel just pool tunnikest telefoni juures ja ei saanud minu teateid kätte. See tegi kiirabibrigaadi märgatavalt närviliseks,» kirjeldab olukorda Neitsov.
Ka sõnab ta oma postituses, kuidas veetis lapsega seejärel neli ööpäeva jutti haiglas, neist kolm pisikesega üksinda. Lisades sinna juurde ka haiglapersonali stiilinäiteid:
«Oiiii!! Issikene on meil siin!? Aga emme?»
«Vast ootame ikka ema ära enne, kui kreemi määrime lapsele»
«Ema ei lubanud teile süüa anda!»
«Ma ei tunne teid, te olete võõras.»
«Kas ema ka tuleb varsti, peaksime lapsele kanüülid paigaldama.»
Postituse lõpus avaldab Neitsov tänulikust. «Kõigepealt tänan kiirabi ja Tartu Ülikooli Kliinikumi personali igakülgse abi eest, aga see, et mul on peenis, ei tee mind automaatselt võimetumaks või oskamatumaks väikelapse eest hoolitsemisel.»
«Selgituseks veel, et Brigita oli kogu aeg olemas. Veel rohkemgi kui mina. Seekord lihtsalt läks niimoodi. Olge terved,» lõpetab ta oma postituse.
Elu24 võttis kommentaari saamiseks ühendust ka kõnealuse kliinikumiga. «Tartu Ülikooli Kliinikumil ei ole eelistusi lastevanematega suhtlemisel,» vastab Elu24 küsimustele napisõnaliselt kliinikumi avalikkussuhete spetsialist Helen Kaju.