:format(webp)/nginx/o/2018/11/21/11590442t1ha000.jpg)
«Oo, sa oled Eestis!?» on esimene reaktsioon, kui ma mõnda sõpra-tuttavat näen. «Millal jälle minek?» Oma seiklustest Aasias hakkab Postimehes tänasest pajatama kaubarändurist Margus Kalam uues rubriigis «Meie mees Aasias».
MEIE MEES AASIAS: KKK eestlasest kaubarändurile ehk Kas eksootilistes maades rändamine on tõesti unistuste elu? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen oma äri seadnud selliselt, et Aasias rändamine (sügisest kevadeni) on minu töö ja elu põhiosa. Tihti küsitakse «Kuhu siis seekord?» ja kuuldes mu marsruuti, näiteks Tai või Bali, ohatakse kadedalt «Mõnus... Palmi alla...»
Paraku ei käi ma üldse palmi all. Ei mäleta, millal viimati rannas käisin selle mõttega, et võtaks päikest või sulistaks vees. Minu rändamise eesmärk on õppida tundma erinevaid kultuure, leida huvitavaid käsitöötooteid, teha neist lugusid, rääkida käsitöölistega ja lõpuks seda kõike kaasmaalastele tutvustada. Peale selle pean küll ka päris kaubandusega tegelema, kuna muidu ei saaks ma seda kõike rahastada.
/nginx/o/2018/11/21/11590447t1hdb75.jpg)
«Lahe, unistuste elu!»
Nii nad ütlevad, kes Eestis mu elust kuulevad. Jah, ma olen selle tee valinud. Aga see ei ole alati nii lahe ja lihtne. Ikka juhtub, et krediikaart on ootamatult tühjaks tehtud, ettebroneeritud hotell pole väidetavalt saanud teadet minu hilise saabumise kohta ja ettemaks ei kuulu tagastamisele (kuigi see on makstud terve nädala eest), kodumajutuse peremees üritab kasseerida ühe öö võrra rohkem raha, äripartner on juba mitu kuud kauba saatmisega venitanud, kuna kulutas ettemaksu oma võlgade tasumiseks ja pakub võla katteks mulle maja, või oli kusagil riigis paar päeva tagasi rahareform ja isegi valuutavahetustes pole uut raha, või otsitakse sind läbi narkootikumide omamise kahtlusega… Tolli- ja muude jamadega ei hakka teid tüütamagi.
/nginx/o/2018/11/21/11590450t1h359b.jpg)
Kolmas peamisi küsimusi Eesti tuttavatelt on see, et «Kus sa siis tegelikult seal Aasias elad? Oled ikka kusagil paigal ka?».
Ei ole. Rändan kogu aeg. Nädal siin, nädal seal. Harva olen terve kuu ühes riigis, aga vahel tuleb ka seda ette. Kevadel Eestisse jõudes on esimestel hommikutel unest toibudes paaniline mõte: ega ma väljaregistreerimist maha maganud?!
/nginx/o/2018/11/21/11590451t1he122.jpg)
Ühest küljest on selline elu põnev ja vaheldusrikas, teisalt muidugi kurnav ka
Aga olen sellega leppinud. Pole paremat tunnet kui varahommikul istuda paati ja lasta end sõidutada jõeturule, või tõsta oma jalgratas külabussi ja sõita koos turult tulnud vanatädikestega mäkke. Täna kõrvulukustavad ööpäevaringselt üürgavad signaalid ja hommikused praeõli aroomid koos lehmaroojaga New Delhis, homme karge ja kirgas õhk lummavate vaadetega Himaalaja mäestikule Põhja-Indias, nädala pärast juba Bangkoki liiklusummikud koos suurte turgude ja ööeluga, ning lõpuks müstilised Angkori templid ja iidne khmeeride kultuur Kambodžas. Nii võib lühidalt kokku võtta minu järgmise kuu aja plaani. Kas kõlab nagu kauaoodatud puhkusereis? Nimesid lugedes kindlasti.
/nginx/o/2018/11/21/11590454t1ha4d0.jpg)
Samas on ka paadiga turul käik ning jalgrattaga mäkkesõit mu töö osad. Seal elavad inimesed, kellega ma kaupa teen (ma olen ühe Eesti idamaise poeketi varustaja). Aastate vältel on juhtunud nii mõndagi, millest kirjutada. Kohtumistest nii petiste kui toredate inimestega, õnnestunud/ebaõnnestunud suhetest naistega, kaotustest ja võitudest. Mul on anne tõmmata ligi erinevaid inimesi, aga peamiselt just neid, kes kuidagi üritavad kasu saada.
«Kas koduigatsust ei ole?»
Seda küsitakse mult ka sageli.
/nginx/o/2018/11/21/11590456t1h5798.jpg)
Eks ikka vahel on koduigatsust. Tavaliselt jõulude paiku, kui kõik oma kodudes perega aega veedavad. Või siis, kui tuleb kõhuhädadega WC-vahet joosta ja mõtlen, et oli mul vaja seal kahtlases raudteejaamas seda sööki tellida. Aga samas on jälle ees uus piirkond või riik, uued seiklused ja mõtlen, et millal siis veel seda teha kui mitte nüüd. Ja lähebki koduigatsus üle.
Aga Eestis olles igatsen ma samamoodi Aasia järele.
Olen erinevais Aasia riikides teinud tutvust kokakunstiga ja pakun ikka suvel kodus käies sõpradele karrit. Vahel kutsuvad sõbrad endale külla süüa tegema. Ühel sõprade poolt korraldatud koosviibimisel, kus ma kõiki külalisi ei tundnud ja parasjagu sibulaid hakkides reisilugu rääkisin, küsis hilisem saabuja loo lõppedes: «Kui palju sa ühe õhtu eest küsid?»
«Mille eest?»
:format(webp)/nginx/o/2018/11/21/11590442t1ha000.jpg)
«Sa oled ju siia peole palgatud süüa tegema ja lugusid rääkima?»
Vaat sellise mulje jätsin ma!
Ühesõnaga. On aeg neid lugusid jagada.
Näiteks…
…lugu sellest, kuidas meil varastati toast sülearvuti, kuidas paarkümmend politseiniku terve hotelli läbi puistasid, toas tolmuse jalajälje ära kustutasid ja hotelli omaniku vangi viisid.
…lugu sellest, kuidas sattusin otsapidi kokku maffiaga.
…videoklipp avalikust põletamisest.
Ja palju muud! Tulemas järgmistes postitustes…