Martina Scarpelli «Muna»: tundlik animafilm söömishäiretest
/nginx/o/2017/10/31/7268919t1hb604.png)
19. november 2018, 10:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/19/11585706t1ha423.jpg)
Martina Scarpelli lühianimatsioon «Muna» («Egg») on sisevaade autorile olulisel teemal. Ta jutustab veenvalt loo söömishäiretest ja täpsemalt anoreksiast, millega ta isiklikult kokku puutunud on. Paeluv on filmi must-valge graafiline maailm ja tundlik jutustamisviis: tervet filmi saadab jutustaja hääl, kes tasasel häälel kirjeldab oma aistinguid ja tundmusi.
Animatsioon tundub selle loo jaoks ainuõige meedium: kogetud reaalsus on pidevas muutuses ja seda nihestatud minapilti saame läbi selle suurepäraselt vaadelda. Tundub, et kõik on allutatud mingile abstraktsele ideaalile, pidevale täiusliku vormi otsingule. Seda võimendab rikkalik helikeel ja orgaanilised sisevaated seedetraktile.
Scarpelli loob intiimse atmosfääri, mis on täis kehalisi aistinguid ja tugevaid kujundeid. Näiteks üheks läbivaks kujundiks on kuubik, mis raamistab nii filmi kui ka protagonisti maailma. Kuigi režissöör viitab otseselt söömishäiretele, võib seda filmi vaadelda ka üldisemalt eksistentsiaalse rännakuna elu ja olemise piiril.
Piletilevi: