Maire Aunaste riigikogus töötamisest: ma kartsin, et mind võidakse millegagi visata, ma kartsin pilke, ma kartsin kõike

Maire Aunaste avaldas, mis «Reisile sinuga 25» eriürituse juures valesti läks

FOTO: Riigikogu kantselei

Maire Aunaste, legendaarne saatejuht ja viimast aastat riigikogu liikmena tegutsev poliitik, astus täna hommikul üles saates «Hommik Anuga». Enne Välbaga intervjuud näidati Aunaste lõpukõnet aastast 2014, mil ta lahkus teleekraanidelt, et poliitikas tegutsema hakata. See oli liigutav hetk, mis võttis Aunastel täna hommikul ka silmad märjaks.

Aunaste salvestas oma viimase saate umbes täpselt neli aastat tagasi, 21.11.2014. Mõned kuud hiljem oligi just Anu Välba see, kes hakkas samas stuudios oma hommikust jutusaadet tegema.

Maire Aunaste on varasemalt teada andnud, et naaseb Tallinna TV vahendusel teleekraanidele. Telesse naasmise kohta päris ka Välba.

«Ma ei tea, kas ma laiemalt tagasi olen, aga vähemalt pisikese otsaga tagasi,» vastas Aunaste.

Aunaste tunnistas, et tema hommikuti Välba saadet ei vaata, sest ta sel ajal veel magab. See on viimane aeg nädalas, mil ta ei pea töö peale mõtlema, kuid kohustused kipuvad vägisi meelele.

«Mul on juba hommikuti halb tuju, sest siis ma mõtlen, et ma pean tööle minema,» tunnistas Aunaste. «Reede õhtu on selline lõbusam aeg, siis ma tean, et on veel paar vaba päeva,» lisas ta.

«Ma ei taha tegelikult midagi halba nende aastate kohta öelda, sest ma olen seal Toompea lossi uste taga tundnud ennast hästi, sest üldiselt on inimesed sõbralikud, ja minu vastu ka. Ma tunnen seda toetamist, mida ma tegelikult väljaspoolt lossi ei tunne,» rääkis Aunaste.

Siis tunnistas endine saatejuht, mida ta on pidanud oma aja jooksul riigiasutuses olles läbi elama. «Esimesed kolm aastat on olnud õudsed, sest minuni jõuavad pidevalt ironiseerivad, väljanaervad, vastikud kommentaarid, et ma olen null,» kirjeldas Aunaste Facebookis olevate inimeste tagasisidet oma tööle.

Maire selgitas, et talle heidetakse ette, et ta ei tee midagi, et ta on null, et temast ei sõltu mitte miski. «Mul on sellistest väljaütlemisest olnud selliseid depressioone,» tunnistas Aunaste nuttu tagasi hoides. «Ma ei ole kunagi arsti juurde läinud, sest ma ei tea, kas see on depressioon või lihtsalt see, et ma tahaks olla madalam kui muru, aga see oli vist teine suvi, kui ma tundsin, et ma hakkan Kaarli kirikus juures ... seal on valgusfoor ja kui tuli läks roheliseks ning oli vaja üle tee minna, siis ma ei julgenud seda teha. Tead, miks? Sest ma tundsin, et kõik autojuhid vaatavad mind: et näe, see on see Aunaste; tuleb sealt Toompea poolt ja tahab üle tee minna. See ei ole vist eriti tervislik seisund,» kirjeldas naine.

«Mul on sellistest väljaütlemisest olnud selliseid depressioone,» tunnistas Aunaste nuttu tagasi hoides.

FOTO: Loco Studio/ERR

Aunaste lisas, et ta on end kogu aeg häbenenud, ning kuigi Toompea lossi sees tunneb ta end hästi, siis ei julge ta häbitunde pärast kuskil väljas käia. «Igaks juhuks,» selgitas naine, «ma kartsin, et mind võidakse millegagi visata, ma kartsin pilke, ma kartsin kõike . Nüüd hakkab üle minema, sest lõpp paistab.»

Selle järel jätkati leebemates toonides, kuid mitte märkimisväärselt. Välba päris Aunastelt ühe intsidendi kohta, mis leidis aset toidupoes. Aunaste kirjeldas, kuidas kassapidaja oli teda süüdistanud teiste riigikogulaste sarnaseks saamiseks. Aunaste küsimuse peale, missugune see on, vastas kassapidaja: «need, kes rahvast petavad».

«Oleks ma seal siis ometi üksi olnud, aga minu taga oli saba, kes kuulatas: oo, näe, Aunaste, sai ometi kuulda, mida rahvas mõtleb! Ma olen pärast seda alati vaadanud, kas see inimene on tööl või ei ole, ja lähen otsin teise kassa igaks juhuks,» tunnistas Aunaste.

Kuid riigikogulase mured ei piirdu vaid tavakodanikega. Ka ajakirjandus on talle kõrri karanud. Aunaste meenutas ajakirjanike poolt esitatud julma küsimust: nimetage üks asi, mida te olete seal (riigikogus) ära teinud?

Aunaste selgitas siis, mida inimesed riigikokku tegelikult tegema lähevad.

«Ega ajakirjandus tegelikult ei hooma, et need suured isiksused, kes on enne tegelenud, no ma ei tea, teatri, spordi, ajakirjandusega või on olnud lauljad, et nad ei lähe ... jah, rahvas võib-olla valib nad nende tuntuse järgi või nende tulemuste järgi, mida nad on elus enne teinud, et nad ei lähe sinna tegelikult selleks, et muuta riigikorda, tõsta riigi heaolu taset enneolematule kõrgusele, mida enne ei ole olnud, sest need inimesed, kes enne olid, ei suutnud midagi teha. Tegelikult sa lähed erakonna liikmena ja sinu töö on toetada erakonda nendes otsustes, mis vastu võetakse.»

Maire Aunaste jätab tööga riigikogus hüvasti ja naaseb teleekraanidele.

FOTO: Liis Treimann

Maire meenutas selle järel aega, mil ta oma erakonna jaoks niiöelda suri. Juhan Parts oli talle öelnud, et kui ta saab 7000 häält, siis ta saab oma auto Toompea õue parkida. Aga kuna Aunaste sai vaid natuke üle 600, siis ei soovinud tema erakond temaga suurt tegemist teha. Aunaste lisas, et oli endas pettunud, kuna oli erakonda alt vedanud.

Aunaste on piisavalt tark mõistmaks, et ta tegi ka ise vigu. «Ma tegin neid vigu, et ma oleksin pidanud 25. või 30. aastaselt minema vähemalt kohalikku omavalitsusse tööle. Ma oleksin KOVis töötades aru saadnud, kuidas riik töötab, kuidas KOVid töötavad, ja siis ühel päeval mõtlema, et nüüd on aeg riigikokku kandideerida,» selgitas Aunaste.

Isamaa fraktsiooni liige meenutas ka Ene Ergma öeldut, et 40-aastaselt oleks pidanud riigikokku kandideerima, kuid Aunaste vanusena (65) koju minema.

Aunaste ütles ka, et tema arvates on imelik, kui riigikogus on järjest kaks sarnast koosseisu, sest sellisel juhul saaks neid nimetada professionaalseteks riigikogulasteks. «Mõned telekolleegid kandideerivad juba viiendat korda ehk siis juba 20 aastat,» tõi Aunaste välja. «Eestis ei saa mitte midagi muutuda, kui kogu aeg samad inimesed võimul on,» selgitas ta.

Kõige selle jama juures tekkis Välbal küsimus, miks Aunaste üldse otsustas poliitikasse minna?

Aunaste tunnistas, et ta tundis, et ta oli teles end täielikult ammendanud. Ükski ülemus ei olnud talle viimastel aastatel öelnudki, et nad tema saadet vaadanud on, rääkimata siis sellele tagasiside andmisest. «Ma tundsin, et kui ma ei ole mitte keegi, siis võib siin olla keegi. Juku-Kalle Raid ütles ka, et olen terve elu teinud ühte saadet, vahet ei ole, kui palju ma neid pealkirju muudan,» selgitas Aunaste.

Naine selgitas, et kuigi jah, tal olid vaatajad ja inimesed armastasid teda, siis ta tunnistas, et kuna oli juba 60 täis, siis ei olnud tal enam paremaks võimalik minna.

Aunaste rääkis, et enne riigikokku minekut arvas ta, et nii televisioon kui riigikogu töötavad rahva jaoks, kuid seal olles tema arvamus muutus. «Ma olen küll saanud paar korda kooseluseaduse poolt hääletamise pärast sõimata, aga ma ei ole kellelegi kahju teinud,» ütles Aunaste, lisades, et ta oli oma erakonnas vist ainuke, kes seda seadust pooldas. «Kui Parts oleks minu käest mitu kuud varem küsinud, mida ma kooseluseadusest arvan, siis nad ei oleks mind vist üldse (erakonda) võtnud,» ütles Aunaste.

Juhan Parts kutsus Aunaste erakonda.

FOTO: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Maire Aunaste soovitas kõikidel inimestel, kes järgmistel riigikogu valmistel kandideerivad ja kes ei ole varem poliitikas olnud, meelde jätta, et nende illusioonidest ja ideaalidest jääb järgi vaid kurb mälestus ja nad jäävad oma hinges väga üksi.

Aunaste ütles lõpetuseks, et ta ei kahetse oma nelja aasta jooksul riigikogus midagi, sest kõikide häbenemiste ja depressiooni ja haiget saamiste juures on hea asi see, et ta sai olla positsioonis, kus ta nägi, mis tema jaoks päriselt oluline on.

Tagasi üles