PÖFF Shorts soovitab: «Leocadia unistus»
/nginx/o/2017/10/31/7268919t1hb604.png)
16. november 2018, 10:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/16/11577442t1h2693.jpg)
Poola režissööri Krzysztof Nowicki lühidokumentaal «Leocadia unistus» viib meid Barcelona peatänavale Las Ramblasele.
Sealt leiab vaataja ühe vanade muusikaplaatide kaupluse ning selle eaka, kuid südika omaniku Leocadia. Rokki ja heavy metalit siin kuulata ei saa, küll aga maailmakuulsaid ooperiaariaid, Beethooveni sümfooniaid ja kindlasti Tchaikovskyt, sest tema muusika on Leocadia sõnul lihtsalt puhas rõõm. See legendaarne kauplus on siin erinevatele aegadele vastu pidanud juba üle 80 aasta, kuid kahjuks on kõigel oma algus ning lõpp. Leocadia astus neisse ruumidesse esimest korda sisse ema üsas viibides, nüüd valmistub ta siit viimast korda välja astuma, sest kauplus suletakse aasta lõpul.
Kuidas kohaneda tõsiasjaga, et kõigele tuleb kord lõpp? Kuidas jätta maha see, millesse kogu elu jooksul on panustatud? Üks on vähemalt kindel - armastus muusika vastu jääb, see ei kao kuhugi.
Ning siis kõnnib meie loo peategelane mööda suurlinna tänavaid, koerake Neska keti otsas ja poetab nagu hea haldjas aeg-ajalt mõne aegadetaguse muusikaplaadi pargipingile, nagu möödaminnes, unustades.
Usun, et nii mõnigi meist on leidnud end teinekord nautimas kerge tolmu ja vanade asjade hõngu mõnes vanakraamikaupluses - raamatute lõhn, õrn portselan, mis on vaatamata kõikidele sõdadele terveks jäänud või siis salapärased vanad muusikaplaadid. Kõik on ju tänapäeval internetist leitav, tõsi. Sellised kauplused on mõeldud aga neile, kes igatsevad seda käega katsutavat, seda ajas tuntavat. Sellistes paikades juhtub ajaga veel üks suurepärane asi, peaaegu, et üleloomulik nähtus - aeg aeglustub. Vanade asjade raskus vajub meile peale ja see toob kaasa teatava rahutunde. Kahjuks on taolised kohad tõesti hääbuv nähtus. Ka sellised poepidajad. Seda enam tuleb osata hinnata seda põhjalikkust ja kirge, mida sellises paigus kohata võib.
«Leocadia unistus» on unistavas võtmes loodud portree. Paljud teemad saavad puudutatud, paljud neist jäävad õhku. Nagu õrn pintslitõmme lõuendil, mille sügavust ja tähendust võib vaid aimata.
Leides end aga oma elu(töö) koidikult, pane silmad kinni ja kuula, kõlab «Nessun dorma»!
Piletilevi: