ELU24 INTERVJUU ⟩ Uue noortesarja 19-aastane täht Pirte Laura Lember: oleksin tahtnud elada nõukaajal

Äsja gümnaasiumi lõpetanud Pirte Laura Lember oli varem näitlejana kätt proovinud vaid noortelavastustes ja lühifilmides, sellest sügisest on ta aga uue ETV noortesarja «Miks mitte?!» peaosas. Elu24 uuris Pirtelt, kuidas seriaal ta elu muutnud on, mida tulevik toob ja kas noor olla on raske.

Tallinna tüdruk Pirte lõpetas tänavu kevadel Tallinna 32. keskkooli. Näiteringi pandi ta juba lasteaias. Väiksest peale on Pirte osalenud koolilavastustes, õppinud Polygoni teatrikoolis ning viimased kaks aastat käinud Nukuteatri noortestuudios. Nüüd on ta rahvustelevisiooni uue sarja «Miks mitte?!» peaosas, kehastab kokutavat räpitüdrukut Annat. Miks mitte?

Kohtun Pirtega Rävala puiestee Reval Cafés. Just seal pidi tütarlaps esimest korda kokku saama Genkaga, kes talle sarja jaoks räppimist õpetas. Eesti tuntuim räpimees tol korral aga kohvikusse ei ilmunudki, kuna Genkani oli jõudnud info, et kohtumine toimub hoopis mujal.

Pirte, lõpetasid kevadel gümnaasiumi, millega sa nüüd tegeled?

Praegu mängin ma ühes noortelavastuses nimega «Offline», mida me teeme seriaali näitlejatega koos, sealt Oliver, Mariel, Emma ja mina. See on Diana Leesalu tükk ja me mängime Piip ja Tuut mängumajas. Täna õhtul on ka etendus. Ja kui aega on, käin lapsi hoidmas. On üks pere, kus on kolmikud titad. Muud väga ei teegi.

Kas kavatsust edasi õppima minna ei ole?

Ma proovisin lavakasse, aga ei saanud sisse. Unistus muidugi oleks sinna kunagi sisse saada, aga eks me näe. Jaanuaris lähen ma üldse Eestist ära, lähen Balile, selline üheotsapileti värk. Lähen avastan natuke maailma.

Mis sa Balil tegema hakkad?

Ma ei tea veel. Töötan, elan, teen joogat. Ma lähen sinna üksi, nii et eks näis, kui kaua ma seal üldse vastu pean.

Kas sul on alati olnud plaan peale gümnaasiumit vaba aasta võtta?

Mul oli plaan, et kui ma lavakasse ei saa, siis ilmselt võtan vaba aasta. Ma tegelikult teadsin ju kogu aeg, et ma ilmselt ei saa sisse, kuna tulin otse keskkoolist. Tundsin ise ka, et ma pole selle jaoks valmis ja minus pole veel nii palju elukogemust, ei olnud piisavalt küps. Nii et siis ma mõtlesin, et lähen rändama. Oligi kaks võimalust: lavakas või maailm.

Muid variante on ka?

Mind väga huvitab psühholoogia. Ma ei tea, kas ma tahaksin selles valdkonnas töötada, aga õppida tahaksin seda kindlasti. Võib-olla proovin seda kuhugi ülikooli.

Kuidas sul näitlemise vastu huvi tekkis?

See on selline üliklišee lugu. Olin siis esimeses klassis ja meil oli just koolis loodud näitering, kuhu ma ei julgenud minna. Selle näiteringi esimene etendus oli «Lumivalgeke» ja ma käisin vaatamas seda. Ja ma mäletan siiamaani seda tunnet, kuidas ma istusin seal saalis väikese tüdrukuna, vaatasin seda, mis laval toimub, ja mõtlesin, et issand jumal, ma tahan ka seal olla. Et ma olen nii rumal, et ma sinna ei läinud. Ma tundsin, et ma olen valel pool. Et ma tahaks ka olla seal laval.

Järgmisel päeval läksin ma näiteringi õpetaja juurde ja küsisin, kas ma tohin ka tulla. Ja siis ma sain Õnneseene rolli. Ma isegi ei tea, kuidas ma selle sain, sest kõik näitlejad olid juba olemas.

Noor näitleja Pirte Laura Lember. Foto: Madis Sinivee / Scanpix

Kust «Miks mitte?!» tegijad su leidsid?

Casting oli. See jõudis minuni hästi mitut teed pidi. Isa saatis selle mulle, näiteringi juhendajad saatsid, et mine proovi, siis Facebookis nägin ise seda kuulutust. Mõtlesin, et okei, tuleb siis minna. Siis ma läksin.

Ja «Offline» tuli pärast seriaali?

Jaa. See oligi nii kihvt, et meil tekkis sarjas see noorte grupp ja me klappisime nii hästi, et tahtsime midagi veel koos teha. Ei tahtnud kohe peale võtteid ära lõpetada seda pulli. Siis Oliver ja Emma, kes on meil sellised pealehakkajad, mõtlesid, et lavastame siis ise midagi. Ja nii ta läks, ise hakkasime tegema ja nüüd saab käia vaatamas.

Nüüd, kui esimene teleprojekt on seljataga, kas sulle tundub, et oled oma kutsumuse leidnud?

Oojaa! Issand, ma nautisin igat hetke. Ma ise arvasin, et mulle see telekaamera ees mängimine ei sobi. Mõtlesin, et tunnen ennast laval mugavamalt, aga nüüd, kui see on tehtud, siis ma ütleks, et on täiesti vastupidi ja tele sobib mulle kuidagi palju rohkem.

Teatris on nii pikad prooviperioodid, et ma suudan kõik nii üle mõelda, et ma lõpuks lihtsalt mängingi üle ja ei tule midagi välja. Aga teles on nii, et kohe, kui on õige ilm, õige valgus, õige heli, siis peabki kohe tulistama. Ja teles saab vigade parandusi teha.

Oskad sa käsu peale nutta?

Kui ma olin noorem, siis oskasin, aga mingil hetkel tekkis blokk. Oli suhtumine, et ei tohi nutta: sa oled tugev, kui sa ei nuta. Siis ma ei lasknudki endal pikka aega nutta. Nüüd läheb mul nutmisega veidi aega, aga ma suudan ennast lõpuks viia sinna.

Seriaalis oli meil selline nutupulk, mis pannakse silma alla ja see ajab silmad vett jooksma. Ja kui mul lähevad silmad vesiseks, siis sealt edasi saan juba ise hakata nutma, algus on ainult keeruline.

Kas su elu on muutunud nende nädalatega, kui «Miks mitte?!» eetris on olnud?

Ma ei ütleks, et ta väga muutunud on. Mina olen ikka mina ja teen oma asju. Kõik küsivad kogu aeg, et mis nüüd on ja kuidas tunne on, aga mul on ikka kõik täpselt samamoodi. Bussiga sõites ikka vaadatakse, aga siiani see mind seganud ei ole.

Instagramis jälgijaid on juurde tulnud?

Ikka. Ikka.

Kui palju?

Mingi 400-500. Ma ei pea väga arvet, see ei ole minu jaoks prioriteet.

Kas sa oled valmis, et su elu võib näitlejakarjääri tõttu muutuda?

Ma tahaks loota, et olen. See on see, mida ma olen väiksest peale tahtnud teha. See on see, mida ma tahan. Nii et ehk ma ikka olen. Kuigi ma arvan, et tegelikult ei saa selliseks asjaks kunagi olla täiesti valmis, sest kunagi ei tea, kuidas see võib muutuda või kuidas inimesed sinusse suhtuvad.

Kas kuulsus on sinu jaoks pigem eesmärk või paratamatus?

Pigem paratamatus. Ma tahaks lihtsalt teha teatrit ja mängida. Aga ma tahaksin, et kunagi oleksin ma omal alal «keegi». Et inimesed ütleksid, et «jaa, ta on näitleja, ta teeb hästi seda, mida ta teeb». Kuulsust ma taga ei aja.

Sarjas loodab su tegelane saada räppariks. Tegelikult sa räppi ju ei kuula?

Ei kuula. Kõik oleneb tujust, aga mulle meeldib selline funk ja soul, džässi kuulan. Ma võin kõike kuulata... tegelikult drum'n'bass mulle väga ei meeldi.

Pirte Laura Lember Maakri kvartalis. Foto: Madis Sinivee / Scanpix

Kuidas sa sarja jaoks räppima õppisid?

Genka kirjutas mulle kõik need tekstid ja temaga harjutasimegi. Esimene kord oli niimoodi, et ma olin kleidikese ja baleriinadega ja läksin Genka mingisugusesse stuudiosse või tema mingisse... kohta. Koos Ergoga (sarja režissöör Ergo Kuld – toim). Kõigepealt näitas Genka mulle ette, kuidas teha, ja ma olin nagu «Ei, mmm... kuidas? Ei oska, ei tea.»

Ja siis nad istusid kahekesi diivanile maha, andsid mulle sõnad ja ütlesid, et nüüd on minu kord. Ja siis ma proovisin, nemad istusid diivanil, mina seisin seal oma kleidikesega ja üritasin täiega räppida. Kui ma ära lõpetasin, siis Genka ütles, et «lootust on nagu». Mõtlesin, et see on ju positiivne.

Kas Genkal olid kindlad nipid, mille järgi õppida?

Minuga oli nii, et kuna ma olen nii kaua tegelenud kooliteatriga, siis ma olen harjunud luuletusi lugema. Nii et räpiridasid lugesin ma ka kuidagi hästi luuleliselt, kuna ma ei oska teistmoodi. Genka ütles, et ma pean mingite sõnade lõppe rõhutama, et riimi ja biiti rõhutada.

Õnneks Anna tegelaskuju ei peagi olema meisterklassi räppar. Ma mõtestasin selle enda jaoks lahti nii, et tema võiks räpimaailmas läbi lüüa, kuna isegi kui ta pole kõige parem, ta väga tahab seda. Tal on midagi öelda ja see on tema võimalus ennast väljendada. Ei olegi oluline, kui hea või halb ta selles on.

Kas Eestis üldse on naisräppareid, keda eeskujuks võtta?

Vist on? Minu arust on mingid tšikid, kes käivadki rap battle'itel. Ma tean ise ka mõnda tüdrukut, kes kirjutavad räppi või luulet, aga ise ei esita seda. Ses suhtes teen ma sarjas Eesti räpimaastiku jaoks ka midagi uut.

Ise sa räppariks saada ei plaani?

Sellega on nii, et kui sa oled räppar, siis võiks ikka oma lood ise kirjutada, sest mis mõtet sellel muidu on. Aga mina ei oska kirjutada, mul on teised väljendusviisid. Mängin teisi inimesi, mitte iseennast.

Kas vaataksid seda sarja ka siis, kui sa sellega ise seotud poleks?

Tegelikult ma ei ole tervet sarja näinud. Igal esmaspäeval näen ma ise ka esimest korda, nii on täiega kihvt. Me saame esmaspäeviti seriaali noorte näitlejatega kokku ja kõik koos vaatame.

Aga ma arvan, et ma vaataksin muidu ka, sest see on nii kaasahaarav. Mulle hästi meeldib, et iga osa lõpeb nii, et isegi mina tahaks kohe edasi näha. See on minu arust sarja juures väga oluline, et see haarab sind ringi. Kui ma oleks noorem, siis ma kindlasti vaataks. Eestis pole sellist asja varem tehtud, kõige uuega on mul nii, et pean ära nägema.

Mis sa «Pangast» arvad?

Mul on iga osa kohta erinev arvamus. Esimene osa väga meeldis, teine osa jällegi mitte nii väga. Ma arvan, et kui ma oleksin ise sel ajal elanud, oskaksin ma paremini suhestuda. «Miks mitte?!» sarjaga on lihtsam, kuna selle on kõik läbi teinud.

Nii et «Miks mitte?!» kõnetab sind isiklikult ka?

Kindlasti. Selle seriaali põhiidee on stereotüüpide murdmine läbi huumori: miks ei või tüdruk olla räppar, miks ei või mees disainida meeste aluspesu, miks pensionärid ei võiks töötada. Koolikiusamise osas olen ma lugenud kommentaare, kus öeldakse, et gümnaasiumis sellist asja ei toimu ja see on põhikooli teema. Aga vahet ei ole, kooliajal see toimub ja sellest võiks rääkida rohkem. Ma arvan, et igaühel on sellega kogemusi. Nii et mind küll kõnetab. Need on sellised igapäevaprobleemid, kõik armumised ja sellised noorte asjad.

Noor näitleja Pirte Laura Lember. Foto: Madis Sinivee / Scanpix

Kas sarja pealkiri viitabki stereotüüpide murdmisele?

Minu jaoks küll. Ma ei tea, kas see oli mõeldud ka nii, aga minu jaoks tähendab see küll, et miks mitte, miks ei võiks asjad nii olla.

Kas sul Eesti seriaalide seast on ka lemmikuid?

Kunagi oli selline seriaal nagu «Nurjatud tüdrukud», see mulle meeldis. Kui ma olin väike, siis ma olin räige «Kättemaksukontori» fänn. Ja «Kelgukoerad», «Ohtlik lend». Aga viimastel aastatel pole ma väga vaadanud. Vaatan telerit nii palju, kui jõuan, hetkel lihtsalt ei ole aega.

Kas su enda pereelu on kuidagi sarnane sellega, mida sarjas näeme?

Mu enda vanaisa on ka hea pullimees. Kui ma väike olin ja mul oli tuba sassis, siis ta käis alati ja toppis kõik mu mustad riided või asjad, mis vedelesid, mu padjapüüri sisse või ehitas nendest mingi nukukese voodisse. Nii et ta on Lauri tegelaskujuga natuke sarnane. Muidu oleme ikka rahulikumad. See, mis sarjas toimub, on selline kreisi ja äärmuslik.

Kas sa ei karda, et kui sari nii liialdatud on, siis seda ei võeta tõsiselt?

Mulle just meeldib, et see ei ole mingi «Nullpunkt». «Nullpunktis» oli see kiusamise teema väga jõhker. Seal oli täiesti vastandlikult lähenetud, oligi kurb, muserdav, halb ja paha. Aga meil on läbi huumori ja see on hea, kuna muidu oleks lihtsalt järgmine «Nullpunkt». Naerma peab ja pulli peab saama, aga seal on piisavalt mõtteainet ka.

Kas see, mis sarjas toimub, on sinu jaoks kunagi reaalsus olnud?

Keskkoolis mitte nii väga, aga põhikoolis küll. Põhikoolis on see väga tavaline, et ongi sellised piffid koolis. Ega sa ei tea kunagi kellegi lugu, et miks ta seda teeb, ei tea motiive. Aga sellised inimesed eksisteerivad ikkagi. Kas nad teevad seda hirmu pärast, et ise mitte haiget saada, ei või kunagi teada. Aga ma arvan, et see on reaalsus.

Kas sind on kiusatud?

Mitte nii jõhkralt nagu Annat. Lapsed võivad olla väga õelad ja nad isegi ei saa aru, kui palju nad haiget teevad. Eks ikka on olnud neid õhtuid, kus ma olengi kodus ja nutan ja olen kurb, kuna mulle öeldi nii või juhtus selline asi. Aga otseselt sellist traumeerivat ja ränka koolikiusamist pole olnud.

Aga ma olen seda kõrvalt näinud ja üritanud nii palju aidata, kui olen saanud. Eks see on vastik teema. Vastik asi, mis võiks ära kaduda. Aga mul on alati olnud instinkt kaitsta ja aidata. Mul on noorem õde, nii et võib-olla on see sellest tulnud. Teda ma hästi hoian ja armastan ja kaitsen. Ma olen võib-olla natuke selline emalõvi.

Kas sa olid koolis populaarne?

Ma ei tea, mida tähendab populaarne. Ma vist olin pigem populaarne kui ebapopulaarne. Ma ei ütleks, et ma selline «kõige lahedam tüdruk klassis» olin, ma olin selline harju keskmine, täiesti tavaline koolitüdruk.

Kas teiste arvamus on sulle oluline?

Ainult siis, kui see, kelle arvamus see on, on mulle oluline. Kui see tuleb kelleltki, kes on mulle lähedane, siis mind kotib. Kui see on keegi tänavalt, keegi suvaline, keda ma ei tea, siis kui ma talle ei meeldi, siis ei meeldi, kui meeldin, siis tore. Aga see ei ole oluline.

Kuidas sa netikommentaaridesse suhtud?

Ma väga ei julge neid uurida. Ma tean, et öeldakse, et ära loe, ei ole vaja. Aga ma arvan, et ma olen nii uudishimulik, et ma ikka loeks, see ikka huvitaks mind. Ma ei tea, kui tõsiselt ma seda võtaks, see oleneb ilmselt sellest, mida kirjutatakse, aga ma kardan, et ma ikka loeks.

Noor näitleja Pirte Laura Lember. Foto: Madis Sinivee / Scanpix

Kas praegu on raske aeg noor olemiseks?

(Ohkab) Ikka on. Ma arvan, et tegelikult on praegu raskem kui nõukaajal. See on kahe otsaga asi. Ühed ütlevad, et meil on kõik nii palju lihtsam, kasvõi koolitöid teha, meil on netis kõik olemas. Aga pigem on oluline see, kes lõppkokkuvõttes inimesena rohkem võidab.

Ma olen selle peale mõelnud ja millegipärast olen ma alati tahtnud elada nõukaajal, siis kui mu vanemad noored olid. Mind nii paelub see, et kui ma tahan sõbraga kokku saada, siis ma lepin temaga näost näkku kokku, et saame kell kolm selle puu juures kokku. Ja siis lähmegi välja ja teeme õues asju. Just see fenomen, et neil ei olnud mitte midagi ja nad ei osanud millestki puudust tunda. Ehk neil oligi kõik okei. Olulised olid mingid teised väärtused. Ma oleksin tahtnud siis elada, kogeda seda ise. Oleksin tahtnud näha, kuidas Eesti saab vabaks. Võib-olla oskaksin ma siis väärtustada paremini seda, mis mul praegu on.

Kas praegu siis noored ei väärtusta seda?

Ma arvan, et on palju neid, kes ei väärtusta. Ma ei ütle, et noored on hukas. Või isegi kui on, siis on kogu aeg olnud.

Kas sul oleks oma lastele ja lapselastele rääkida oma noorusajast nii lahedaid lugusid kui sinu vanematel või vanavanematel?

Tahaks loota, et on. Kindlasti ma räägiksin sellest seriaalist, sellest kogemusest, võtteperioodist ja kõigest sellest. Ma räägiksin kindlasti suvedest, kui ei ole olnud kooli ja sõpradega on saadud igasugu pulli teha. Lihtsalt mingid eksprompt road trip'id ja kontserdid, stiilipeod ja sellised asjad.

Aga ma loodan, et neid seiklusi koguneb rohkem. Ma lähengi nüüd Balile ja loodan, et saan sealt ka toredaid lugusid, mida rääkida.

Räägi mulle mõnest sellisest seiklusest.

Käisime suvel «Miks mitte?!» näitlejatega Tartus teistel näitlejatel külas. Sõitsime autoga maanteel ja vihma hullult sadas, samas oli autos jube palav ja siis Mauri, kes oli roolis, küsis, et kas lustime. Ja siis ta keeras auto tee äärde, padukat sadas, me tulime kõik autost välja, jooksime tee ääres vihma käes, hüppasime, tantsisime. Ja siis istusime jälle autosse tagasi ja sõitsime edasi.

Sellised väikesed asjad jäävad meelde. See oli nii tore või kuidagi vabastav, et... miks mitte? (Puhkeb naerma)

Kas sotsiaalmeedia on sulle oluline?

See ei ole kunagi olnud mu jaoks oluline, aga nüüd kui ma näen, kui palju selle tähtsus maailmas kasvab, siis ma arvan, et see muutub aina olulisemaks ka minu jaoks. See on ka võimalus, kuidas ennast sinna maailma sisse smugeldada ja jääda meelde inimestele, kellele on vaja meelde jääda. Aga ma selle nimel ei ela küll. On asju, mis on olulisemad.

Mis siis saab, kui sa Balilt tagasi tuled?

Proovin uuesti lavakasse. Viljandi on ka võimalus, aga ma ei tea, kas ma suudaks Viljandis elada. Mul on väiksest peale olnud see unistus just lavakaga, et sinna peab minema ja ma ei ole sellest kuidagi lahti saanud. Aga ma tean, et ma tahan teha teatrit ja ma loodan, et saan selleks võimaluse.

Noortesari «Miks mitte?!» on ETV eetris esmaspäeva õhtuti kell 20.00.