Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/10/31/7268919t1hb604.png)
/nginx/o/2018/11/15/11574663t1h36b5.jpg)
Kas vaimselt haiged inimesed teavad mingit saladust, milles meie, “normaalsed” aru ei saa? Mis nende peades toimub, kuidas nad loovad seoseid? Miks nad käituvad vahel ettearvamatult?
Charles Williamsi film “Kõik need olendid” on unenäolis-poeetiline mõtisklus sellest, kuidas peategelane, teismeline noormees, tajub oma isa Mali haigust. Oma koloriidilt ja stilistikalt tuletab veidi meelde Tarkovski “Tsooni”. Kõige laiemas mõttes otsitakse filmis vastust küsimusele inimeseks olemisest. Kuidas ma tajun ise ennast seoses teistega? Ja kuidas saavad maailmast aru näiteks parasiidid ja putukad? Ilusas, sügavate intensiivsete värvidega maalitud pildikeeles on tunda tugevat müstilist alatooni, kogu linateost saadab mingi äraspidisuse ja nihestatuse varjund.
Piletilevi: