«Bohemian Rhapsody» liigutas Lauri Pihlapit hingepõhjani: mida lõpupoole, seda raskemaks olemine läks

«Bohemian Rhapsody» Foto: Kaader videost

Muusik ja filmisõber Lauri Pihlap, kes juhtub olema ka suur Queeni-fänn, käis vaatamas «Bohemian Rhapsody't» ning sai filmist niivõrd suure elamuse, et võttis vaevaks oma mõtted ka avalikult kirja panna. 

«Milline laul on HEA laul? Milline film on HEA film? Selline, mis tekitab emotsiooni «ma ei taha, et see läbi saab». «Bohemian Rhapsody» filmi vaadates oli mul just SEE tunne. 134 minutist ei piisa, et tuua kinolinale kogu Freddie Mercury lugu, kogu ansambli Queen lugu. Tegemist pole muidugi ka sünnist-surmani storyline'iga. Film keskendub Queen'i karjääri esimesele 15 aastale (1970-1985) ja kirsiks tordil on nende 21 minuti pikkuse Live Aid (13.07.1985) seti taaslavastus (miinus paar laulu. Nüüdseks on teada, et see ajalooline show filmiti ka täispikkuses – «Bohemian Rhapsody», «Radio Ga-Ga», «Hammer to Fall», «Crazy Little Thing Called Love», «We Will Rock You», «We Are the Champions» – ning tõenäoliselt saab see ka avalikkusele kättesaadavaks). Film hüpleb ajas päris kiiresti. Freddie ühines pundiga 1970, maailmakuulsaks saanud kvartett sai kokku 1971, kui ametlikult astus bändi ridadesse lõpuks ka basskitarrist John Deacon ning debüütalbum ilmus alles 2 aastat hiljem. 6- minutiline «Bohemian Rhapsody» singel ning läbimurdealbum «A Night At the Opera» jõudsid avalikkuse ette alles 1975 ja 1976. Filmist jäi mulle isiklikult mulje, et kõik käis tiba liiga kiiresti ja kergelt. Eepilise «Bohemian Rhapsody» salvestusprotsessist oleks ma ehk veidi rohkem tahtnud näha, kuidas nende vokaalide overdub'imisega mässati. Queen salvestas lugu 3 nädalat, lauldes vokaalpartiisid ca 10-12 tundi päevas. Seda «valu» oleks ehk natuke enam võinud näidata. Samas, see pole dokumentaalfilm, mõistad? Vaidlen iseendaga. Jah, filmis on vigu. Väiksemaid ja suuremaid. Freddie'l ei olnud legendaarset vuntside ja lühikeste juukstega imagot enne 1980ndaid. Filmis näeb ta selline välja juba «We Will Rock You» salvestamise ajal, mis ilmus aastal 1977. Freddie'l ei olnud HIV ega AIDS diagnoositud enne LIVE AID kontserti nagu filmis näidatakse. Pressi jõudis uudis Mercury HIV diagnoosist 1986. aasta sügisel ning AIDS'i diagnoos pandi talle (Freddie partneri Jim Hutton'i sõnul) järgmise aasta kevadel. Kas «Bohemian Rhapsody» puhul on see kõik nii tähtis? Kas me ikka peame näpuga järge ajama ja olema kindlad, et kõik on 100% nii nagu TEGELIKULT oli? Vot, ei teagi. Tõenäoliselt mitte. Kui Queen'i liikmed ja filmi kunstilised konsultandid, Brian May ja Roger Taylor asja heaks kiitsid, siis sobib mulle ka. Mulle endale tundub, et ma justkui noriks filmi kallal, mis mind pisarateni liigutas. Just nii. No shame. Mida rohkem lõpupoole, seda raskemaks olemine läks. Rami Malek Freddie Mercury'na on ABSOLUUTNE TIPP! Siin pole mitte midagi vaielda. Jah, hambad, parukad, make-up, kostüümid... Kõik on ülitähtsad komponendid, et roll õnnestuks. Aga... Maleki ümberkehastumine on midagi erilist. Midagi, mida ma ei oska sõnadesse panna. Kas sealt tuleb Oscar või mitte (nominatsioon 100%), vahet pole. Malek ise on öelnud, et Brian May, Roger Taylor'i ning Freddie õe, Kashmira Cooke'i heakskiit ongi tema jaoks kõik. Võit. Olen nõus. Rami on võitnud anyway. Ma tahaks kiita kõiki näitlejaid. Ülihästi valitud seltskond. Eriti bändiliikmeid kehastanud Gwilym Lee (May), Ben Hardy (Taylor) ja Joseph Mazello (Deacon). Samuti Lucy Boynton (Mary Austin) ja isegi Bob Geldo'i (muusik ja üks LIVE AID'i organisaatoritest) kehastanud Dermot Murphy on üli-kuradi-usutav! «Bohemian Rhapsody» saamislugu oli üpris piinarikas. Projekt sai välja kuulutatud juba 2010. aastal. Vahetusid näitlejad, produtsendid, režissöörid... Kreatiivsed erimeelsused... Kogu krempel. Režisöör Bryan Singer'i ümber juba aasta(kümne)id levinud ning päev-päevalt aina hullemaks minevad süüdistused/kuulujutud/kohtu-case'id on pehmelt öeldes õõvastavad. Muidugi, «innocent until proven guilty» (süütu kuniks pole süüd tõestatud – toim.) peaks ka endiselt mingit väärtust omama... Ma ei tea. ÜLIRASKE teema. Et filmil on tänu sellele n-ö hapu maitse juures, on väga kahju. Nendel teemadel pikemalt peatuda ei tahakski. Google aitab välja kõik, kel üksikasjade vastu suurem huvi. Kõigest hoolimata ei saa ma jätta filmi soovitamata kõigile, kellele Freddie Mercury ja Queen kunagi on korda läinud. Ainuüksi Rami Malek on põhjus miks seda vaatama minna. Queen oli esimene bänd, kelle fänn ma olin. Siinkohal tänan oma sõpra Ivo, kes mind Queen'i usku pööras. Me olime lapsed, 7-8aastased. Fänn on ehk palju öeldud. Palju me siis popmuusikast ikka jagasime... Aga niipalju jagasime, et plaadid ja kassetid kodus mängisid ja kuna Queen oli 80ndatel seotud ka selliste superkangelastega nagu Flash Gordon ja Duncan MacLeod a.k.a. Highlander, siis mida muud oli meil veel vaja, et nautida selle ansambli loomingut ning pidada neid ja ennast übercoolideks? Queeni muusika geniaalsus jõudis tõeliselt minuni aastaid hiljem, kuid mäletan, et Freddie mälestuskontserti vaadates (1992) olid silmad ja varrukad märjad. Miks? Kelle ma enda arvates siis kaotanud olin? Ei oska vastata. Filmi vaadates oli tunne sama. Lihtsalt, 26 aastat hiljem on Queen'i muusika osa minu elu soundtrack'ist ning «Bohemian Rhapsody» pakub seda õnneks kuhjaga.»

«Bohemian Rhapsody» toob vaatajani Queeni tähelennu muusikataevasse ning samuti siseheitlused, mille põhjuseks Mercury kontrollimatu elustiil. Pealtnäha ületamatud raskused suudetakse koos siiski ületada ning tulemuseks on ansambli triumfaalne taasühinemine maailma kõigi aegade suurimal heategevuskontserdil Live Aid, kus ravimatu haigusega silmitsi seisev Mercury teeb bändi rokkmuusika ajaloo ühe legendaarseima etteaste, tsementeerides ansambli pärandi igaveseks muusikaajalukku. Freddie Mercury't kehastab eluloofilmis hämmastava rolli tegev 37-aastane Egiptuse päritolu Ameerika näitleja Rami Malek, kes mõjub ekraanil kui kadunud megaartist ise. 

Apollo Kinodes alates 2. novembrist 2018. 

Vaata seansside aegu ja osta pilet siit.