Video: kuidas naine jäi teismelisena ligi kolme kilomeetri kõrguselt allakukkununa ellu

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juliane Koepcke läks dokumentaalfilmi tegemiseks õnnetuspaika tagasi
Juliane Koepcke läks dokumentaalfilmi tegemiseks õnnetuspaika tagasi Foto: Kuvatõmmis/Youtube

Sakslanna Juliane Koepcke oli 17-aastane kui sattus lennuõnnetusse, mis ta ema elu võttis, kuid imekombel jäi tema ellu.

Maria Koepcke oli 1971. aasta jõululaupäeval lendamas koos tütre Julianega Peruu pealinnast Limast Pucallpasse, kus asus naise abikaasa Hans-Wilhelm Koepcke, teatab news.com.au.

Hans-Wilhelm ja Maria Koepcke olid zooloogid, kes töötasid Amazonase džunglis, uurides sealset faunat. Juliane Koepcke oli enne jõule lõpetanud Limas keskkooli ja läks tagasi vanemate töökoha juurde.

Ema ja tütar läksid lennufirma Lansa lennule 508, mis sattus äikesetormi ja tekkis väga tugev turbulents. Pikne tabas Lockheed L-188A Electra lennukit, tekitades põlengu ja lennuk kukkus alla.

Äikesetorm. Pilt on illustreeriv
Äikesetorm. Pilt on illustreeriv Foto: Kitch Bain / PantherMedia /Scanpix

Maria Koepcke kukkus välja, kui lennuk oli umbes kolme kilomeetri kõrgusel. Samuti kukkus välja ta tütar, kes siiski ellu jäi.

«Mu ema viimased sõnad olid, et see on lõpp. Hoidsime käest kinni, kuid siis läksid me käed lahti ja ema kadus,» meenutas sakslanna.

Lennuk kukkus džungli poole ja alla kukkudes murdus üks tiib küljest.

«Olin nagu mingus udus, kuid kuulsin inimeste karjumist ja mootorimüra ning tundsin tugevat tuult. Arvasin, et ma suren,» meenutas Juliane.

Naise sõnul oli ta lennukist välja kukkudes ikka istme küljes kinni. Siis ta nägi, kuidas džungel aina lähemale tuli.

Tüdruk paiskus lennukist koos istmega välja 2987 meetri kõrguselt. Uurimine näitas, et kuna tal oli istmerea keskel, siis kõrval olnud tühjad istmed aitasid vähendada ta kukkumiskiirust ja selle tõttu jäi ta ellu.

Alla kukkumisel oli põrutus siiski nii suur, et ta kaotas teadvuse ja ärkas alles järgmisel päeval. Ta nägu oli paistes, tal oli peapõrutus, katki läinud rangluu ja mõranenud alalõualuu ning vigastused jalgadel.  

Siis meenust talle ta ema, kes samuti lennukist välja paiskus, kuid ta ei leidnud enda allakukkumispaigast ema.

Ta tuletas meelde isa õpetuse, et kuidas džunglis eksinuna ellu jääda ja ta otsis üles jõe, mille kallast mööda hakkas liikuma.

Juliane Koepcke läks dokumentaalfilmi tegemiseks õnnetuspaika tagasi
Juliane Koepcke läks dokumentaalfilmi tegemiseks õnnetuspaika tagasi Foto: Kuvatõmmis/Youtube

Tüdruk leidis lennukijäänustes komme ja võttis need oma teekonnale kaasa. Neljandal päeval leidis ta neli inimest, kes olid surnud, olles ikka turvavööga oma istmete küljes.

Juliane oli tänu oma vanemate tööle Amazonase džungliga hästi tuttav ja jätkas vigastustets hoolimata teekonda, et leida abi.

Sakslanna märkas, et ta vigastustesse on tekkinud tõugud, kellest oli vaja lahti saada. Kümnendal päeval leidis ta jõe äärest mootorpaadi, milles oli ka kütusekanister. Ta pani kütust haavadele, et tõukudest lahti saada.

11. päeval leidis ta kohalik kalur, kes andis talle peavarju ja süüa, ravis ta haavu ja viis ta haiglasse. Peruu politsei otsis üles ta isa, kes tuli haiglasse tema juurde.

«Mina ja mu isa ei suutnud rääkida, me lihtsalt kallistasime. Ootasime uudiseid ema kohta ja saime 12. jaanuaril 1972 teada, et ta on hukkunud. Päästjate sõnul ei surnud ema kohe pärast alla kukkumist, vaid paar päeva hiljem. Ta viimased elupäevad võisid olla kohutavad,» lisas sakslanna.

Peruu lennundusameti uurimine näitas, et lennukile sai saatuslikuks lendamine rasketes ilmaoludes. Hukkus 92 inimest, vaid Juliane Koepcke jäi ellu.

Juliane Koepcke õppis bioloogiks, astudes oma vanemate jälgedes. Ta kirjutas oma ellujäämisest raamatu «Kui ma kukkusin taevast», millest Saksamaal tehti mängu- ja dokumentaalfilm.

Naise sõnul ta keha paranes pärast õnnetust üsna kiiresti, kuid psüühiline taastumine võttis kaua aega. Ta näeb seni vahel õnnetusest õudusunenägusid.

«Eelkõige küsin ikka ja jälle, et miks ainult mina ellu jäin. See küsimus jääb mind saatma elu lõpuni,» lisas sakslanna.

Dokumentaalfilmi tegemiseks läks ta sündmuspaika koos filmitegijatega tagasi, meenutamaks toimunud sündmusi.

Juliane Koepcke läks dokumentaalfilmi tegemiseks õnnetuspaika tagasi
Juliane Koepcke läks dokumentaalfilmi tegemiseks õnnetuspaika tagasi Foto: Kuvatõmmis/Youtube
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles