Eesti isad köögis: eile ja täna

father with daughter in meadow Foto: Hannes Eichinger / PantherMedia / Hannes Eichinger

Sõltumata sellest, kas isad oskavad süüa teha või mitte, jäävad koos isaga köögis koosveedetud ja -toimetatud hetked lastele eluks ajaks meelde.

Isad köögis ei ole tänasel ajal enam ammu midagi uut, saabuva isadepäeva eel rääkisime sellest, mida isaga koos köögis teha saab ja mida tänased täiskasvanud oma isa köögitegemistest endaga tänaseni kaasas kannavad.

Kolme poja ema Egle rääkis, et kuna isapoolne suguvõsa on kõik väga toidulembesed, siis oli ja on ka tema isa toidutegemisega sina peal.

«Ise olen mõelnud, et talle pakkus äkki pinget teha vähestest saadaolevatest toiduainetest midagi erilisemat ja maitsvat,» arutles Egle.

«Ja see õnnestus tal ka alati! Ega muidu ei oleks mul tänaseni meeles grillkana, mis oli määritud soola/pipra ja majoneesiga ning küpsetatud nõukogude aja grillahjus, kus oli pöörlev varras,» rääkis ta.

«Kana oli jumalik oma krõbeda naha ja mahlasusega, hiljem pole ma enam kusagil sellist kana saanud,» kõneles Egle.

Veel on tal tänaseni meeles oma isa küpsetatud ahjupelmeenid, mis maitsesid nagu lihapirukad. «Olen üritanud ise tänapäeval pelmeene ahjus teha, aga no ei tule selliseid,» kostis ta.

Väga eredalt on Eglel silme ees, kui isa tegi n-ö tuunitud piimakisselli. «Põhi, ma arvan, oli tavaline piimakissell, aga isa oli lisanud sinna võid, rosinaid ja sidrunikoort,» kirjeldas ta.

«Kui sööma läksin, vaatasin seda kui ilmaimet ja see oli ikka väga maitsev,» sõnas ta. 

Isa inspireeris jäneselihaga katsetama

Ükskord olid nende pere kodupoes müügil jäneseliha. «Isal oli loomulikult kohe vaja osta üks jänes. Paljud isa valmistatud toitude maitseid on meelde jäänud, aga no see mooritud jänes on samuti tänaseni meeles, justnagu eile,» jätkas ta ajamatka.

Tänu sellele unustamatult positiivsele kogemusele jäneselihaga on naine enda sõnul ka ise korduvalt jänest teinud.

«Äkki vahest on isegi tulnud isa omale sarnane maitse poolest, aga vist ikka maitsemälestuse poolest olid isa valmistatud toidud ikka maailma parimad,» rääkis ta muigamisi.

«Nagu mälestustega üldse, on ka maitsemälestustega nii, et mõned mälestused on sinuga lapsepõlvest tänaseni. Olen tänulik nende mälestuste eest!»

Kui isa tegi kaeraputru

Kahe tütre ema Kristina meenutas oma lapsepõlvest aega, mil ta oli nii umbes viiene.

«Meie kodus tegi üldiselt süüa ema. Nädalas oli siiski üks-kaks päeva, kui hommikusöögi valmistamine jäi isa peale, sest ema oli tööl. Lasteaias me ei käinud, alustas ta.

Enamus «isahommikud» möödusid Kristina köögilaua taga istudes. Meil oli nimelt karm kord, et lauast enne ei tõusnud, kui kõik oli ära söödud,» jutustas ta.

«Isa tegi alati kaerahelbeputru, see oli ilmselt ka ainuke asi, mida (vist) teha oskas. Ma ei mäleta, et kunagi oleks midagi muud süüa olnud, kui hommikuti temaga olin,» meenutas ta.

«Aga selle pudruga oli lugu nii, et ta oli kivikõva. Selline kamakas ikka,» meenutas ta naeruga pooleks.

«Nimelt meie isa unustas permanentselt ära, et kaerahelves paisub. Ja ikka palju paisub! Ja no ta virutas ikka terve paki potti,» kirjeldas Kristina.

Tulemus: puder oli selline, et lõika või noaga.

«Alati tõstis isa mulle ette täismehe portsu. See oli kaerahelbepudru mägi! Pidin ära sööma. Nii ma siis istusin laua ääres, pigistasin omale putru sisse,» jätkas ta.

Mõnikord kogu see protsess Kristinal aega nii umbes kolm tundi. «Puder muidugi jahtus. Külmalt oli see veelgi ebameeldivam. Ei aidanud ka mitte rohkem moosiga üle uputamine,» rääkis ta.

Nu umbes kaheteistkümneks lõuna ajal oli Kristina enda sõnul tavaliselt pudruga kuidagi ühele poole saanud.

«Mõnikord vedas, et köögiakna taga männi otsas ajasid oravad üksteist taga, vahtisin siis neid.»

Muidu oli pudrukausi taga Kristina sõnul aga kohutavalt igav. Laua äärest ei tohtinud tõusta. «Õnneks tuli ema lõunaks koju ja tegi normaalset toitu,» naeris ta.

Kristina mäletab enda sõnul selgelt, kuidas ta ema isa heatahtlikult hurjutas, et miks too ometi ei saa aru, et kaerahelves ju paisub.

«Ma arvan, et ta ei oska praegugi putru keeta,» sõnas Kristina.

Võileivad ja pannkoogid  

Saaremaal elav ettevõtja ja ajakirjanik Tarmo Virki ütles, et ei pea end teab-mis kokandusinimeseks ning naljalt ta söögitegu ise ette ei võta.

Sellele vaatamata on tal aegajalt ikka kööki asja ning kui ei muud, siis võileiba teeb ikka. Ja vahest harva ka tütar Millile (13) pannkooki. 

«Aga no seda siis ka ikka äärmisel juhul,» naerab mees.

«Ei-ei, pannkooke ma armastan tõesti, juba minu vanavanaema tegi imehäid pannkooke. Mulle meeldib, kui nad on väiksed, krõbeda äärega ja kegelt pruunid,» lisas ta.

Kiiretel argipäevadel, mil pereema on kusagil ära olnud, on asi Virki sõnul piirdunud ka koos tütrega pitsa tellimisega.

«Tütrele meeldib aga väga kokata ja ta on suur kokasaadete sõber, nagu ta emagi. Meie majas on vestlustes tavalised teemad Gordon Ramsey ja MasteChefi võistluse roogade kvaliteet,» rääkis Virki.

Tütar Milli kombineerib isa sõnul juba ise maitseid ja leiutab roogasid - kui Eestis oleks MasterChef Junior siis ta kindlasti suunduks võistlema.