Kuula artiklit

Tuhandetele tüdrukutele eeskujuks olev Elina Nechayeva võitis eestlaste südamed, kui esindas meid maailma suurimal muusikavõistlusel Eurovisioon. Aga selle inglihäälse noore naise taga on inimene, kelle elus on paljugi üllatavat.

Mul oli au Elina Nechayevaga, kes tähistab kahe päeva pärast oma 27. sünnipäeva, kohtuda Kadrioru pargis asuvas Katharinenthali kohvikus. Sügisese ilma tõttu oli väljas jahe ilm ning kiiresti läks hämaraks. Sellepärast läksime me kohvikusse sisse ja istusime teisel korrusel oleva laua taha.

Koos meiega oli söögisaalis veel mõned inimesed, aga teisel korrusel oli tunduvalt vähem rahvast kui all. Vähe rahvast, lampidest põlev valgus ning akendest sisse kumav pimenevate tänavate laternavalgus lõi mõnusalt rahuliku õhustiku, mis lisas minu ees istuvale Elinale veel salapära.

Elina kandis pikki musti pükse ning tumesinist pluusi, millel oli peal sooja pakkuv stiilne jakk. Tema figuur oli sama õrn kui tema süda. 

Elina on alati jätnud endast väga haritud ja reserveeritud inimese mulje. Mina tahtsin aga näha, kes peitub selle inimese taga, kelle hääl tungib iga inimese südamesse, kes teda kuulab. Ma ootasin siira huviga, mida ta mulle enda kohta avaldab.

Elina Nechayeva

FOTO: Erik Tikan

Kust sa pärit oled?

Tallinnast. Terve elu siin olnud. Sündinud Tallinnas, kasvanud Tallinnas. Vanemad ka siit pärit.

Kas sa oled mõelnud selle peale, et nüüd, kui su lauljakarjäär on hoo sisse saanud, lähed kuhugi mujale elama? Austria pealinnas Viinis on ju näiteks väga heal tasemel ooperikultuur.

Eks ma lähen sinna, kus tööd on. Hetkel on mul väga hea meel, et mul on rohkem tööd Eestis, ja sellepärast ma olen rohkem siin. Aga näiteks ma reisin esinemiste ja enesearendamise tõttu väga palju ringi, ma võtan ka praegu meistrikursusi, ja kuna need toimuvad tihti välismaal, siis on vaja tihti reisida.

Kõige selle reisimisega võin ma kokkuvõtlikult öelda, et elamiseks pole paremat kohta kui Eesti. Eestis on kõik väga hea. Kõik on väike ja kompaktne, kiire. Inimesed täidavad töö mõttes tavaliselt oma lubadusi. Kusagil lõunamaal ei ole distsipliin töö osas nii hea kui Eestis. Ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma seda mõistan.

Kuidas sa kirjeldaksid enda lapsepõlve?

Minu lapsepõlv oli väga huvitav. Ma olen tänulik just oma vanematele, kes andsid mulle fantastilise lapsepõlve, kus mul oli nii reisimist kui maal mõnusat ajaveetmist. Suviti vanaema maakodust ongi mul just kõige eredamad mälestused pärit.

Samas ma õppisin väga palju, käisin eraõpetajate juures ja kool võttis ka väga-väga palju aega. Ma käisin ka erinevates huviringides. Ma olin siis väga teadmishuviline laps. Minu jaoks oli kõik väga huvitav siis. Käisin end vanemate kaasabil igal pool arendamas.

Missugune oli sinu perekonna majanduslik seis, kui sa üles kasvasid?

Kui ma üles kasvasin enne kriisi, siis oli kõik väga hästi (naerab). Siis sai lubada reisimist, eraõpetajaid ja minu vanemad panustasid väga palju minu haridusse ja arengusse. Selle üle on mul väga hea meel.

Mis eraõpetajate juures sa käisid?

Keeleõpetajad. Kuna ma matemaatikas ei ole kõige osavam, siis ka matemaatikaõpetaja juures. Mul käis klaveri eraõpetaja ja ma võtsin pärast teooria eratunde. Muusika eratunde, laulu eratunde. Kõik, mis vajas arendamist, kõik see sai tehtud.

«Ooperilaulja elu ongi selline, et tuleb palju keeli osata, sest ooperid on kirjutatud erinevates keeltes.»

Mis keeli sa eraõpetajate käe all õppisid?

Prantsuse ja inglise. Aga siis õppisin ka saksa keelt eraviisiliselt.

Ja kas sa praegu valdad kõiki neid keeli?

Jah, ikka. Eesti, vene ja inglise keel. Prantsuse keel on suhteliselt heal suhtlustasemel. Itaalia keel. Saksa keeles ma ei julge väga rääkida (naerab), kuna mul ei ole väga palju praktikat. Aga ma kasutan kõiki neid keeli laulmiseks.

Ooperilaulja elu ongi selline, et tuleb palju keeli osata, sest ooperid on kirjutatud erinevates keeltes. Põhiooperid ju ongi itaalia, prantsuse, saksa, inglise, vene ja tšehhi keeles on ka väga kuulsad ooperid. Kõik need on põhikeeled ja neid tuleb mingil määral osata, et hästi laulda.

Mida sulle meeldis lapsepõlves kõige enam teha?

Ma olin lapsepõlves natuke … naljakas.

Mis mõttes «naljakas»?

Ma olin lapsepõlves natuke nohiku tüüpi laps. Kui kõik teised veetsid oma nädalavahetused väljas, siis mina veetsin aega raamatukogus.

Mul olid omad sõbrad raamatukogus, kes ka seal käisid. Mulle pakkusid tohutut huvi just need raamatud, mida ei saanud laenutada.  Need olid väga erilised ja ilusad. Seal sai veel ka filme vaadata, muusikat kuulata. Mulle väga meeldis raamatuid lugeda. Ma lugesin raamatuid nii, et silmad olid pärast paistes. Öösel teki all taskulambiga raamatute lugemine oli tavaline. Pärast seda läks silmanägemine halvaks. Seda ma noortel ei soovita teha. Kui lugeda, siis ikka hea valgusega ja mõistlikes piirides.

Mul olid ka oma sõbrad. Eriti toredad ajaveetmised olid siis, kui pered said omavahel kokku. Käisime koos perekondadega reisil ja … see oli tore.

Elina Nechayeva

FOTO: Erik Tikan

Missuguses keelekeskkonnas sa üles kasvasid? Sa räägid eesti keelt ilma aktsendita, aga kõik ju teavad, et su vene päritolu.

Eestikeelset suhtlust oli rohkem koolis. Ja ka kõik muu, mis oli kooli ja haridusega seotud. Aga samas on olnud ka peresõpru eestlasi, seega alati on olnud segu.

Koduse keelena kasutasin rohkem vene keelt. Mingi hetk ma hakkasin aru saama, et ma rääkisin koolis eesti keeles ja kodus eesti keeles ning siis, kui mul oli vaja kasutada vene keelt, siis ei tulnud sõnad meelde või tekkis mingi imelik aktsent. Siis ma ütlesin vanematele, et kui ma räägin eesti keeles, siis palun, ärge alluge provokatsioonidele ja räägime kodus ainult vene keeles. See oli minu otsus.

Nüüd ma mõtlen, et küll ma olin ikka tark laps (naerab). Ma olin sel ajal 12 ja ütlesin selliseid tarku asju. Aga samas ma hakkasin aru saama, et midagi hakkas paigast ära minema. Keeled ju kipuvad kiiresti ununema.

Mis oli sinu kõige esimene töökoht?

Minu esimene töökoht oli limpsireklaami hääl. Ma lugesin limpsireklaami sisse nii eesti kui vene keeles, nii raadiosse kui telesse.

See Limpaga?

See jah. See oli minu kõige esimene töökogemus. Ma olin siis vist kaheksa- või üheksaaastane.  Peale selle ma lugesin veel mitmeid reklaame sisse, kus oli vaja mõlemat keelt ja lapse häält.

Kuidas sul õnnestus see töö saada?

Ma isegi ei mäleta. Vist kuidagi läbi vanemate tuli. Kuna ma kahte keelt valdasin hästi ja neil oli vaja kahte kärbest ühe hoobiga, siis nii saingi.

Ja järgmine töökoht oli animaator.

Animaator lausa?

Laste sünnipäevadel ma olin siis, kas printsess või piraat või Vinni Puhh või notsu. Ma mängisin lastega nende sünnipäevadel.

Sa olid siis näitleja?

Jah, näitleja, aga neid nimetatakse animaatoriteks.  Aga ma ei pannud endale loomulikult mingit suur poroloonist kostüümi selga, vaid ma mängisin ise tegelaskuju välja.

«Aga ma mäletan, et kui ma olin väike, siis mõtlesin, et võtan kõik oma energia kokku ja võlun lume välja.»

Missugune on sinu lapsepõlve kõige helgem mälestus?

Häid mälestusi on üsna palju. Kõige eredam on see, et kui ma olin väike, siis mulle meeldis väga lumi. Praegu väga enam ei meeldi, kuna talvel lumega on autoga ebamugav sõita ja autot on halb parkida. Lisaks sellele tähendab lumi külmakraade alla miinuse, kuid mina olen soojalembeline inimene.

Aga ma mäletan, et kui ma olin väike, siis mõtlesin, et võtan kõik oma energia kokku ja võlun lume välja. Kui ma järgmisel päeval ärkan, siis ongi lumi maas. Ja oligi! Siis kui ma kooli kõndisin, siis olin kõige õnnelikum inimene ning imestasin, kui osav ma olen, et ma võlusin lume välja. Ja ma täitsa uskusin seda. Mitu aastat läks täppi, et ma nii-öelda võlusin lume välja.

Kui ma väikene olin, siis mulle maagilisus meeldis. Ma mäletan, et mõtlesin, et kui ma 12 saan, siis tuleb mulle Hogwartsist kutse, Harry Potteri võlukoolist (naerab). Tegelikult mulle meeldis fantaasia. Mulle meeldivad praegu ka fantaasia- ja science fiction-filmid ja raamatud.

Ma ooperi valdkonda nii hästi ei tunne, aga seal ju peavad lauljad oma hääle ja emotsiooniga kogu maagia kuulaja jaoks lahti rullima. Nii et sa pakud praegu inimestele seda, mis sulle endale kunagi meeldis.

Eks see olegi kõikide lauljate, näitlejate ja artistide töö – viia publik teise maailma ja lasta neil kogeda seda, mida nad iga päev ei koge. See ongi meie töö ja kõik teevad seda omamoodi. Mõni tahab viia positiivsesse maailma ning mõni negatiivsesse maailma. Kõikidel on omad eesmärgid.

Elina Nechayeva

FOTO: Erik Tikan

Miks sa valisid enda jaoks just ooperi? Kas hääle pärast või oli sul mõni muu erahuvi?

Ma hakkasin laulma nelja-aastaselt, kui mu ema mu lastekooris viis. Ma olin lapsena tegelikult hästi häbelik, eriti suheldes võõraste inimestega. Ma pidin end palju ületama, et võõrastega suhelda.  Aga laval mul eneseväljendamise hirmu ei olnud. Väga koduselt tundsin ennast laval.

Ja kui ma nägin 14-aastasena Salzburgi ooperi salvestust, ja siis laulis Anna Netrebko pearolli Verdi ooperis «Traviata». See võlus mind ära, sest ta laulis nii ilusasti. Ta oli nii särav, ta mängis nii kergelt ja nägi nii veetlev välja. See tundus minu jaoks huvitav ja maagiline ning ja siis ma mõtlesingi, et ma tahan just seda teha. Ja kuna mul on ka kõrge hääl, kooris kõige valjem, siis ma otsustasingi, et ma hakkan sellega tegelema. Sellest ajast ma olengi kuidagi klassikalise muusika poole pürginud.

Kas kõik lauljad võivad saada ooperilauljaks või on selleks vaja rohkem naturaalset talenti?

Tegelikult on ooperilaulmine nagu iga teine asi, mida võib õppida. Kellelegi on loomulikult antud rohkem. Kellelgi on suurem hääl, kellelgi on rohkem musikaalsust või rütmitunnetust, aga see on kõik arendatav. Igaüks, kellel on armastus ja huvi selle vastu, võib sellega tegeleda. Isegi, kui inimesel on kõik olemas: hea hääl jne, siis ei pruugi sellest midagi välja tulla, kui tal ei ole huvi selle vastu.

Sellel hetkel jäi intervjuu korraks pooleli, kuna läheduses olev külmkapp hakkas piiksuma, ning Elina tragi inimesena läks probleemi lahendama. Mõni hetk hiljem tuli ta tagasi kohvikutöötajaga, kes piiksumisele lõpu tegi.

Kas sinu elus on toimunud midagi traagilist, mis on sind inimesena muutnud? Midagi sellist, mis on sind maailma teise nurga alt vaatama pannud?

Ma arvan, et kõikide elus on midagi sellist juhtunud. On juhtunud häid asju ja halbu asju. Isegi rasketes olukordades ma püüan leida positiivset, midagi, mida ma sellest olukorrast õppisin, ja mida uut teada sain.

Oli üks trauma, millest ma üsna kaua toibusin, ja olin hästi pikalt haiglas.

Trauma juhtus sinuga?

Jah.

Mis täpsemalt juhtus?

See oli peatrauma. Ma kukkusin ja mul diagnoositi koljuluumurd.  Üsna tõsine trauma, aga see õpetas mind väga palju hindama igat päeva. Ma sain selle tõttu aru, et inimelu on tegelikult väga õrn asi. Meile võib tunduda, et pikk elu on ees, aga tegelikult me ei tea, mis meid nurga taga ootab ja mis järgmine päev toob. Iga päev tuleb teha midagi sellist, mille tõttu sa oled tänulik, kui õhtul voodisse jõuad.

Ma olin trauma järel mitu nädalat haiglas. Võib-olla isegi rohkem. Sellistest traumadest taastumine ei ole kerge ja aasta läks kindlasti, et sellest toibuda. Ma olen südamest tänulik kõigile, kes mind toetasid sellel hetkel.

Millal see juhtus?

See ei olnud väga kaua aega tagasi. Aga sellised sündmused õpetavad sind hindama seda, kui sa saad ise süüa, ise vetsus käia, ise duši all käia. Sellised igapäevased pisiasjad, mida sa võib-olla ei panegi tähele. See ongi normaalne, kui sa saad seda teha.

Aga kui sa üks hetk ei saa kasvõi normaalselt süüa teha, siis sa oled pärast sedavõrd tänulikum, kui sa saad seda jälle teha. Siis oledki tänulik, et sa oled elus, käed-jalad töötavad ja pea on otsas (naerab). See on väga hea õppetund, mille ma jätan terveks eluks meelde.

See trauma oli suht süütu asi, mis juhtus ettevaatamatusest, kuid mis kujunes väga traagiliseks.

Elina Nechayeva

FOTO: Erik Tikan

Millega sinu vanemad tegelevad?

Töötavad (naerab). Ema töötab hotellivaldkonnas. Pärisisa on ehitusvaldkonnas. Kasuisa, tema ka töötab. Kõik töötavad (naerab).

Professionaalseid muusikuid meil peres ei ole, kuigi kõik on lõpetanud muusikakooli mingisuguses astmes. Ema lõpetas klaveri ja käis samas lastekooris, kus käisin mina. Muusikal on väga tähtis koht peres, aga muusikuid ei ole enne mind olnud.

Miks siis nemad muusika juurde ei jäänud, aga sina jäid?

Ma ei tea. Võib-olla minu armastus muusika vastu oli suurem. Ja noh, eks need muusiku algusaastad on ka keerulised. See ei ole selline asi, et toob kohe alguses raha sisse.

Näiteks kui su elu on olnud selline, et sul on pere ja lapsed, siis sa ei saa õppida ja klaverit harjutada ning mängida ilma lähedaste toetuseta, vaid sa peab rohkem töötama selles valdkonnas, kus tuleks rohkem raha sisse. See ongi olukord, kus inimene peab suutma rahateenimise ja armastuse vahel valida.

Missugune sinu algus oli? Kas sa pidid ka muusika tegemise kõrvalt töötama?

Mina töötasin eraõpetajana nii muusikas kui keeltes, ma olen lastega tegelenud, natuke modellitööd teinud.  Ma olen kõike natuke teinud, ma olen kogu aeg töötanud.  Aga praegu ma saan muusika ja esinemistega end hästi tunda ning selle üle on mul väga hea meel.

On sul õdesid ja vendasid?

Jah. Isa peres on mul kaks venda. Ema poolt on mul üks õde.

Saate kõik omavahel hästi läbi?

Jah, saame. Vanemad on mul nii targad, et vaatamata nende omavahelistele suhetele ei ole mina kuidagi kannatada saanud. Tihti on kurvad situatsioonid, kui vanemad lähevad tülli, ja laps kannatab konkreetselt, kuna üks räägib teise kohta halba.

Ma olen tõesti jumalale tänulik ja oma vanematele tänulik, et nad on olnud nii targad ja olen kõigest sellest draamast pääsenud.

Millal su vanemad lahku läksid?

Siis kui ma olin täitsa väike. Ma isegi ei mäleta seda. Ma olin pisi-pisikene.

Kui sa ennast kõrvalt vaatad, siis mis on sinu arvates sinu kõige parem omadus?

Ma arvan, et minu perfektsionism on minu parim omadus, aga samas see on ka halvim (naerab). See viib mind edasi, aga samas võib teha elu keeruliseks ka mind ümbritsevatele inimestele. Kui ma olen perfektsionist enda suhtes, siis kandub see ka teistele üle. Ma olen väga nõudlik nii enda kui teiste suhtes.

Kuidas see sinu kodust elu mõjutab?

Me oleme kõik inimesed. Mõni päev on hea, mõni päev ei ole. See on täitsa normaalne.

Ma arvan, et ka positiivne ellusuhtumine on üks minu trumpidest. See aitab mind peale minu perfektsionismi elus edasi.

Mida sa saad enda juures kõige suuremaks eneseületuseks lugeda? Midagi sellist, mida sa ei oleks arvanud, et sa 10 või 15 aastat tagasi teeksid.

Et ma võin helistada võõrale inimesele, ilma et ma peaksin pool tundi koguma end ja mõtlema, mida ma talle ütlen (naerab). Mind aitas nii kaugele viia arusaamine, et sõnal on väga suur jõud. Kui kirjutades saad sa teksti ära kustuda, siis rääkides on see nagu lind, mille oled lendu lasknud.

«Oleksin kõige rumalam inimene maailmas, kui ma hakkaksin raha eest oma tervist rikkuma.»

Kes oli tol ajal sinu eeskujud või iidolid?

Ma ei ütleks, et nad oli iidolid, aga olid head lauljad, kelle hääl mulle meeldis. Mõni ooperilaulja laulab ühte repertuaari hästi, aga teised ei tule nii hästi välja.  Kuidagi leidsingi igalt suurelt staarilt midagi, mis mulle meeldis. Sealt ma õppust võtsingi.

Mulle meeldib klassikaline muusika ja sellepärast ma kuulangi seda rohkem. Aga mulle meeldib ka džäss, selle soojus ja see, mis seal sees on.

Millest on tingitud sinu otsus mitte suitsetada ja alkoholi juua?

Ma ei leia sellel mõtet. Ma arvan, et ma oleksin kõige rumalam inimene maailmas, kui ma hakkaksin raha eest oma tervist rikkuma. See on ju suur rumalus. Maksan veel selle eest peale, et mul oleks halb olla.

Ma arvan, et enamik eestlastest ei ole sinuga nõus. Või vähemalt nad ei vaata seda nii.

Noh, täitsa võimalik, aga ma tahan olla tark inimene (naerab). Mulle ei meeldi suitsu ja alkoholi lõhn ka. Ja kui mulle selle lõhn ei meeldi, siis on väga ebatõenäoline, et see asi mulle suhu satub (naerab).

Mina ise ei suitseta ega joo. Ma ei ole isegi kunagi proovinud. Loomulikult mõjutab suitsetamine laulja keha. Laulja pill on meie sees. Kui keha on mõjutatud mingisuguste väliste tegurite poolt, siis see kohe mõjub ka häälele. 

Kui laulja tahab erksalt kõlada, siis tulebki kogu aeg sportlikku režiimi pidada: hästi magada, tervislikult süüa, sportida, väljas ei saa väga käia, kuna seal on müra ja hääl läheb sellest ära. Väga paljud tegurid võivad laulja hääle kõla mõjutada.

Mõne jaoks on see vastuvõetamatu, sest ennast ei soovita piirata, aga minu jaoks on see elu, minu jaoks on see elustiil.

Ja kas sa oled valmis järgmised 40 aastat niimoodi elama?

Aga ma olen praegu juba terve elu nii elanud ja ma olen valmis jätkama. See on minu jaoks normaalsus.

Elina Nechayeva, 2018.

FOTO: Konstantin Sednev / EESTI MEEDIA/SCANPIX

Millal sa said aru, et sa oled avaliku elu tegelane?

Ma arvan, et iga inimene, kes kasutab sotsiaalmeediat ja postitab endast pilte, iga inimene, kes liigub avalikus ruumis ringi, on juba avaliku elu tegelane. Ma ei tea, sotsiaalmeediast alates ikka.

Aga ma arvan, et sellist suuremat tähelepanu on tulnud rohkem just teleprojektidega seoses. «Klassikatähed» oli esimene selline suurem projekt, mis tekitas tähelepanu, ja loomulikult Eesti Laul, mis oli järgmine aste, ja siis oli Eurovisioon kõige suurema auditooriumiga projekt. Ma võtan seda väga rahulikult ja ei tee sellest numbrit. Üritan olla hea eeskuju noortele.

Kui kaua sa oled Davidiga koos olnud?

Piisavalt kaua.

 «David on väga armastav, väga hooliv, suurepärane mees. Vot nii.»

Kas aasta juba tuleb kokku?

Kõik, mis ma selle teema kohta võin öelda, on see, et David on väga armastav, väga hooliv, suurepärane mees. Vot nii.

Ma arvan, et ma ei hakka rohkem detaile rääkima. Las selline müstika jääb.

Kus te kohtusite?

See oli nii ammu aega tagasi, et ma ei mäleta enam.

Mis sulle tema juures meeldib?

Ta on nii suurepärane mees, et ta hoolib minust, armastab. Ta on arusaav. See on kooselus kõige tähtsam, kui kaks inimest toetavad teineteist. Selle üle ma olen väga õnnelik.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Neid võimalusi on üsna mitu. Minu unistus on, et ma näeksin ennast inimeste südames, inimeste hinges. Aga tänapäeva kiires ja infoüleküllastunud maailmas ei ole lihtne ka südametesse jääda.

Tahan luua kaunist muusikat, mida inimesed kuulaksid, ja mis tooks nende päeva midagi head.  Esineda suurtel lavadel, teha koostööd fantastiliste artistidega ja loodetavasti kõik teed sinna vaikselt viivadki.

Kuigi sellega meie intervjuu lõppes, siis me jäime pärast diktofoni kinnipanemist veel natukeseks vestlema. Elina rääkis oma aasta lõpu plaanidest, mil ta koos Neeme Järviga Hiinasse esinema läheb, ning kõigest põnevast, mis tema fänne uuel aastal ees ootab.

Elina on tugev ja sihikindel inimene, kes on oma elustiilile pühendunud, ja kes püüab muusikamaailmas saavutada kõrguseid, millest ta väikese tüdrukuna unistas. 

Nii mitmeski osas salapäraseks jääda sooviv Elina võib meid kõiki veel tulevikus üllatada. Mis iganes saatus ka tema ellu ei tooks, Elinal on vahendid, et nendega hakkama saada.