Vahur Joa arvamus: «Bohemian Rhapsody» on sünge alatooniga film mehest, kes armastas elada

Freddie Mercury Foto: SCANPIX

Ma teadsin, kes oli Freddie Mercury enne seda, kui ma filmi vaatama läksin. Ma arvan, et seda teadsid kõik, kes koos minuga seal olid. Ma teadsin ka, et Freddie oli gei ja suri aidsi tõttu. Ja ma ka teadsin, et filmis on kujutatud Freddie isiklikku elu just neid aspekte. Aga ma ei teadnud, kuidas neid filmis kujutatakse. Ma ei teadnud, kuidas tuuakse ekraanile Freddie romantilised suhted teiste meestega.

Ma istusin kinos kahe vanaproua kõrval ja ma jälgisin silmanurgast nende reaktsiooni, kui Freddie mehega suudles. Minu üllatuseks ei pööranud nad pead ära ega vaadanud mujale. Miks, ma ei tea, aga ma arvan, et nad olid kogu loos niivõrd sees, et see ei üllatanud neid, et see tuli loo loomuliku jätkuna. Või oli neil lihtsalt ükskõik.

Freddie Mercury rolli mänginud Rami Malek. Foto: John Nacion/starmaxinc.com / Starmax/PA Images

Publiku reaktsiooni silmas pidades meenub ka üks teine seik, aga see juba filmi lõpust. Kui film oli läbi ja rahvas hakkas vaikselt lahkuma, siis ma nägin, kuidas nii mitmelgi inimesel olid silmad märjad. Ka mul hakkasid mõne stseeni ajal pisarad voolama, aga arvasin, et olen üksi. Ma ei tea, miks ma nii arvasin, aga võimas oli näha, kuidas film inimestele mõjus. See oli kurb, lõbus, õpetlik, naljakas, sünge, südamlik ja nauditav. Film«Bohemian Rhapsody», mille nimi tuleneb Queeni 1975. aasta samanimelisest hittloost, kestab üle kahe tunni, aga lugu on niivõrd kaasahaarav ja põnev, et see aeg läheb lennates.

Queen ei olnud Freddie Mercury üksi, vaid kõikide liikmete bänd. See ju kõlab ilmselgelt, aga inimesed, kes teavad, missugune isik oli see neljaoktavilise hääleulatusega laulja, teavad sellest kuulsast rokkbändist just teda. «Bohemian Rhapsody» on Queeni lugu, mis keskendub rohkem esilauljale. Kuigi Freddie oli erinev ega vastanud tolle aja konservatiivsetele standarditele,  siis sellele vaatamata valitses bändis teatud harmoonia, mille tõttu bänd nii kaua ka koos püsis. Bändiliikmed Freddie Mercury, Brian May, Roger Taylor ja John Deacon lõid muusikat kõik koos. Keegi ei olnud kellestki parem. Seda vähemalt ajani, kui Freddie hakkas end teistest paremaks pidama. Aga enne harmoonia murdumist panustasid kõik albumite loomisesse. Igal laulul oli selle looja mõjutused. Iga laul oli eelmisest erinev. Iga laul pakkus midagi uut, midagi judinaid tekitavat. Selle tõttu ongi laulud ja muusika filmis olulisel kohal. Nad on justkui omaette osatäitjad, kes lisavad Queeni ja Freddie loole lisadimensioone. Muusika toob esile iga liikme eripära ning nende mõjutused bändi edule. Ja see tuleb ka filmis kenasti välja. Iga laulu loomisel räägitakse väike lugu, iga bändiliige on austatud ja iga liige annab bändi edusse oma panuse. Iga bändiliige näitab, et ta on oma koha välja teeninud.

Queen ei olnud Freddie Mercury, vaid kõikide liikmete bänd. Bänd kuulus kõikidele liikmetele. Foto: JEAN-CLAUDE COUTAUSSE / AFP

Seda illustreerib minu jaoks üks meeldejääv stseen. Basskitarri mängiv John Deacon kirjutas laulu «Another One Bites the Dust». Kui ta püüab filmis panna bändi seda lugu mängima, siis see ei taha esimese hooga õnnestuda, kuna Freddie on pilves ja purjus ning taas proovi hiljaks jäänud. Kolm ülejäänud bändiliiget hakkavad omavahel vaidlema Freddie käitumise ja pühendumise üle, kuid Deacon istub maha ja hakkab kitarriga bassirida mängima. Selle peale jäävad kõik vait ja ütlevad, et kuigi tegu on diskoliku looga, siis on see päris hea. Siis haaravad kõik oma instrumendid, võtavad kohad sisse ja hakkavad Deaconi laulu mängima. Montaažis on näha, et Freddie, kes oli mõnikord ennasttäis, ekstravagantne, isekas, ülbe, peen ja draamakuninganna, küsib Deaconi käest nõu, kuidas ühte või teist osa laulda. Ta suhtus Deaconisse võrdselt, nagu kolleegi, nagu sõpra, ja koos tehti see lugu valmis. Sellised stseene on filmis küll ja veel, kus Freddie püüab avalikkust mõistma panna, et tema ei ole Queen, vaid bändi moodustavad kõik liikmed.

Loomulikult olid ka bändil oma probleemid, probleemid, mille tõttu nad mitu aastat 1980ndatel ei esinenud. See oli aeg, kui Freddie tahtis «puhkust», võttis vastu plaadifirma pakkumise teha soolokarjäär ja mis tõi talle kahe albumi eest sisse neli miljonit dollarit. See oli metsik aeg Freddie elus, kui ta sai aru, et on gei ning kontrollimatult pidutsedes ja iga õhtu erineva meesarmukesega magades lõpuks aidsi nakatus. Erinevalt Michael Jacksonist, kellega ka filmis paralleele tuuakse, vajas Freddie teiste bändiliikmete toetust, sest mees oli liiga kaootiline ja distsiplineerimatu, et üksi hakkama saada. Seda illustreerib ka üks stseen filmi lõpupoole, kus Freddie, kes on aru saanud, kui valesti ta on viimased aastad elanud, palub bändiliikmetelt vabandust, tuues nende puhul välja isikuomadused, mida temal pole, ja mis tegi Queenist Queeni.

Muusikana kasutati filmis vaid Queeni muusikat. See on ju ka ilmselge, kui film räägib bändist endast, ja Queenil on varasalves niivõrd hea muusikavalik. Film on kronoloogiliselt üles ehitatud, alustades Brian May ja Roger Taylori eelnevast bändist Smile, mis ei olnud laialiminemisest kaugel. Siis aga liitus bändiga noor Freddie, kes siis veel kandis oma sünnipärast nime Farrokh Bulsara, kelle mõjutused ja hääl ja lavaline esinemine andsid bändile uue suuna ning nendest sai oma ajastu üks suurimaid rokkbände.

Film on kronoloogiliselt üles ehitatud, alustades Brian May ja Roger Taylori eelnevast bändist Smile, mis ei olnud laialiminemisest kaugel. Staarid tänapäeval. Foto: Evan Agostini / AP

Freddie soov esineda ja laval olla, tema ihad ja vead, tema soov rahvale meelelahutust pakkuda, võtab hästi kokku filmis olnud tsitaat: «Kui ma olen laval, kui publik on mul haardes, siis ma ei suudaks valesti laulda ka siis, kui ma seda püüaksin». See illustreerib imeliselt Freddie’t kui esinejat. See näitab, et ta oli loodud laval olema ning ta elas täpselt sellist elu, nagu ta tahtis. Ta oli ekstravagantne kulutaja, kes võitles oma seksuaalsuse ja ihadega, nii et see maksis talle lõpuks kätte. Olles aastaid pillavalt ja tagajärgedele mõtlemata elanud, sai Freddie millalgi 1980ndate keskel HI-viiruse ja jäi aidsi. Filmi toon paneb mõtlema, et kui Brian, Roger ja John oleksid tema ümber olnud, kui kihlatu Mary ei oleks tema elust lahkunud ja kui bändi heaolule mõelnud mänedžer John Reidi poleks vallandatud, siis poleks temaga vast nii läinud. Need olid inimesed tema elus, kes teda kontrollisid ja suunasid. Halvad inimesed ja halvad otsused mõjutasid Freddie’t elama elu, mis ta lõpuks tappis. Ja see on väga kurb, kuna inimesed ei saanud selle järel enam iial kogeda, mida Freddie oleks maailmale võinud pakkuda.

Tehnoloogia arenedes on meil võimalik iga aasta näha üha parema ja parema graafikaga filme. Iga järgmine film on rohkemate piksliarvuga, mis annab vaatajale palju realistlikuma pildi. Aga «Bohemian Rhapsodyga» nii ei olnud. Filmi tegemisel oli kasutatud filtrit, mis andis sellele ajastule sobiva kvaliteedi. Paljud meist mäletavad 1990ndate televisiooni või VHS-kassette, mille pildikvaliteet ei olnud hea, kuid mis meile tol ajal sobis. Ja mida aeg edasi, seda paremaks graafika läks. Ka kodustel televiisoritel. Filmi «Bohemian Rhapsodyt» vaadates kumab ekraanilt vastu aga midagi primitiivsemat, midagi ehedamat. See annab loole omaette tasandi, mis kannab lugu terve filmi vältel. Ülikõrge kvaliteediga pilt oleks kindlasti midagi loolt ära võtnud. Ülikõrge kvaliteediga film ei oleks olnud nii ehe.

Mida filmis ei olnud? Ma vaatasin aastaid tagasi ühte Freddie Mercury elust rääkivat dokumentaali, milles toodi välja, et laul «The Great Pretender» räägibki just laulja enda elust. Laul on tegelikult loodud 1955. aastal The Platters poolt, aga Freddie laulis selle kuulaks 1987. aastal, kaks aastat pärast fantastilist Live Aidi kontserti. Freddie ütles samal aastal ühes viimases teleintervjuus, et laul on tema jaoks sobiv, kuna tema näeb enda karjääri ja elu laval just sellisena, nagu laulus kirjutatakse. Pealkiri ise «Suur teeskleja» kõlab seda tähendusrikkamalt, et Freddie ei tunnistanud kunagi avalikult, et ta on gei ja tal on aids. Kõik teised rääkisid sellest, aga Freddie ei tahtnud sellega endale tähelepanu tõmmata. Tema jaoks oli bänd tähtsam.

Ma annan filmile 8 punkti 10st. Kuigi professionaalsed kriitikud on filmi pigem keskpäraseks pidanud, siis mina leian, et lainetena kulgevad emotsioonid, Rami Maleki hea töö peaosalisena ning sünge alatoon räägivad õpetliku loo sellest, kui olulised on teised inimesed sinu ümber ning mida inimene võib teiste kiindumise võitmiseks teha. Freddie'le saigi saatuslikuks elustiil, kus keegi teda ei piiranud ega takistanud. Freddie Mercury, miljonite poolt armastatud, läks manalateed 1991. aastal aidsist tingitud kopsupõletiku tagajärjel. Ta oli siis 45-aastane.

Freddie Mercury septembris 1984 Foto: /

Boonus (ja võib-olla ka spoiler)

Laulukirjutaja Sir Tim Rice, kes tundis Freddie't hästi, sõnas 2015. aastal, mõned päevad enne «Bohemian Rhapsody» 40. aastapäeva, et see lugu just ongi Freddie «kapist väljatulemise lugu». Filmis räägiti selle laulu loomisest ja tegemisest ning nende tolleaegne muusikaagent ütles, et ta ei taha, et see kuue minuti pikkune laul raadios mängiks, kuna selle sõnad ei ole loogilised. Freddie ja tema bänd pressis peale, et nad tahavad, et see oleks nende uue albumi singel. Kaks osapoolt ei jõudnud omavahel kokkuleppele ning läksid lahku. Tim Rice selgitas, et laulusõnad «Mama, I just killed a man» viitab tema arvates heteroseksuaalse Freddie «tapmisele». «Put a gun against his head, pulled my trigger, now he's dead» viitab selle Freddie tapmisele, kes laulja püüdis olla, ja elab nüüd uue Freddie'na, geimehena. See on loomulikult üks tõlgendus, kuid mingi tõepõhi siin all on, kuna filmile otsustati just selle laulu järgi pealkiri panna.