Läbi ajaloo on alkohol suurte mõtlejate ja tegutsejate elus tähtsat rolli mänginud, aidates neil plaane teha ja otsuseid langetada.
Kaheksa eluga hästi hakkama saanud kuulsusest alkohoolikut (3)
Kuigi neid kuulsaid mehi ja naisi imetletakse, ei tasu siiski nende jälgedes käia ja mõttetegevuse ergutamiseks pidevalt alkoholi tarbida, kuna pikemas perspektiivis on alkoholil negatiivne mõju, teatab thevintagenews.com.
Aleksander Suur (356 – 323 eKr)
Ajaloolaste sõnul oli Vana-Makedoonia kuningas Aleksander Suur rööprähklejast alkohoolik, kes samas suutis palju korda saata. Teda peetakse seni väga andekaks väejuhiks.
Vaid 32-aastasena surnud väejuhile sai saatuslikuks nii malaaria kui pidev suures koguses alkoholi joomine.
Aleksander Suur vallutas antiikajal enamiku siis teadaolnud aladest, mõrvas joobnuna ühe oma sõpradest ja korraldas Pärsias Persepolises 330 eKr orgia, mille tõttu tekkis tulekahju ja palee maha põles.
Sokrates (469 – 399 eKr)
Lääne filosoofia isake peetav Vana-Kreeka filosoof Sokrates ei oleks võib-olla kuulsaks saanud kui ei oleks olnud sümpoosioneid.
Sümpoosion oli Antiik-Kreeka koosviibimine, kus mängisid rolli nii veinijoomine, hea söök kui intellektuaalsed vestlused. Ka Sokrates osales sellistel koosviibimistel. Ta kaasaegsete teatel jõi filosoof palju veini, kuid mitte kunagi ei jäänud purju. Paljud uurisid temalt, et kuidas see ta õnnestub. Ta soovitas neil ise järele proovida.
Ateena võimude arvates oli Sokrates noortele kahjulik, kuna juhatas nad valele teele ja nad hakkasid isegi jumalaid salgama. Sokrates mõisteti surma, talle anti võimalus Ateenast lahkuda ja eksiili minna, kuid ta ei läinud. Ta läks vabasurma juues ära alkoholi, milles oli mürgisest taimest pärit mürki.
Benjamin Franklin (1706 – 1790)
Põhja-Ameerikas Briti kolooniate iseseisvuse eest võidelnud ja USA iseseisvusdeklaratsiooni ühe koostajana tuntud Benjamin Franklin oli ka diplomaat, leiutaja ja ajakirjanik, kes sai oma paljud head ideed kangemat kummutades.
Franklin elas ajastul, mil vee joomine võis mitmesuguseid haigusi, kaasa arvatud koolerat põhjustada ning selle tõttu joodi kääritatud ja destilleeritud jooke. Franklini lemmikjook oli õlu ja ta tarbis seda väga suurtes kogustes.
«Õlu on selge märk, et jumal armastab meid ja soovib, et oleksime õnnelikud,» sõnas Franklin õlle kaitseks.
Lord Byron (1788 – 1824)
George Gordon Noel Byron, kuues parun Byron, oli inglise romantistlik luuletaja, kelle looming on seni populaarne.
Ta sai tuntuks mitte ainult oma luuletustega, vaid ka ekstsentrilise eluviisi, pidude, armuafääride, võlgade ja intsestisüüdistuste tõttu.
Ta kulutas suuri summasid headele veinidele ja kollektsioneeris veine. Luuletajale meeldis veini juua koljukujulisest anumast.
«Mõistlik mees peab end purju jooma, elu on mõnus siis, kui veini voolab joana,» kirjutas Lord Byron oma päevikus.
Byroni üks paljudest armukestest, Lady Caroline Lamb sõnas, et Byron on üdini halb, moraalitu ja ohtlik ning naiseb peaksid temast eemale hoidma.
«Tema skandaalid ja amoraalsus on siiski need, mis nais ligi tõmbavad. Ka mina läksin tema sarmi lõksu,» tunnistas naine.
Byron reisis Euroopas ja elas seitse aastat Itaalias. 1823 astus ta Kreeka iseseisvussõtta, toetades kreeklasi ka rahaliselt nende võitluses Osmanite riigi vastu.
Ta suri 1824. aasta aprillis 36-aastasena malaariasse.
Lord Byron on seni Kreekas au sees, teda peetakse seal rahvuskangelaseks. Kreekas on ka praegu mehenimi Viron populaarne, see on tuletatud Byronist.
Karl Marx (1818 – 1883)
Marx oli juudi päritolu Saksa filosoof, majandusteadlane ja revolutsionäär, kes läks ajalukku ka kui alkohoolik. Paljud oma teosed kirjutas ta pooljoobes olekus. Marx oli veendunud, et ilma alkoholita ei ole korralik mõttetteguvus võimalik.
Ka ta kuulus teos «Kapital» sündis koos alkoholiga. Marxi kuulsad mõtteterad on: «Jumal on ainult mask inimliku ahunuse ja ihade varjamiseks» ja «Religioon on oopium rahvale».
Marxi mõttekaaslane ja sõber Friedrich Engels (1820 - 1895) oli sama masti mees, ta kummutas samuti palju kangemaid jooke.
Engels oli kommunistliku partei manifesti kaasautor ning Marxi «Kapitali» teise ja kolmanda osa kirjutaja.
Kaks meest kohtusid esmakordselt 1844 ja siis sai alguse kogu nende elu kestnud koostöö, milles mängis tähtsat rolli nii õlu kui vein.
Elizabeth, kuninganna-ema (1900 – 2002)
Suurbritannia kuninga George VI abikaasa kuninganna Elizabeth oli praegu Briti troonil oleva kuninganna Elizabeth II ema, kes armastas väga šampanjat.
Saksa diktaator Adolf Hitler pidas Elizabethi, kes enne kuningannaks saamist oli Yorki hertsoginna, Euroopa kõige ohtlikumaks naiseks, kuna ta jäi Londonisse kui sakslased seda linna pommitasid. Ta liikus rahva hulhgas, tõstes inglaste moraali ja tuju.
Sel kuningannal aitas rasket aega üle elada Buckinghami palee suur šampanja- ja veinikelder. Väidetavalt tarbis see naine alates keskpäevast kokteile ning õhtupoole eelistas Veuve Cliquot šampanjat.
«Ma ei suudaks ühelgi kohtumisel olla, kui ma ei võtaks enne neid natuke «julgestust»,» tunnistas kuninganna-ema, kes elas 101-aastaseks.
Ta abilised hoolitsesid selle eest, et ta sõidukis oleks alati olemas pudel džinni, kust ta kohtumiste vaheagedale lonkse võttis. Samuti pidi tal olema käepärast šampanja.
Winston Churchill (1874 – 1965)
Kahekordne Briti peaminister, Nobeli auhinna saaja ja tunnustatud kunstnik Winston Churchill sündis kuulsate Marlboro hertsogite suguvõssa.
Briti armee ohvitserina võitles ta koloniaalsõdades Indias, Sudaanis ja Lõuna-Aafrikas, olles ka sõjakorrespondent. Sel eluperioodil hakkas ta suures koguses alkoholi tarbima, kuna joovastavad joogid aitasid tal oma mõtteid paremini kirja panna.
Ajalooallikate andmetel alustas ta päeva Johnny Walkeri viski ja veega, päeva edenedes jõi ta veel viskit, kuid ka šampanjat ja erinevaid kokteile.
Osa Churchilli elulookirjutajaid peavad kuulsa mehe suurt alkoholitarbimist liialduseks, kuid ta ise kinnitas mitmel korral, et ilma alkoholita on elu võimatu.
«Alkohol on toetanud mu mõttetegevust, kuid alkohol ei ole suutnud mind alla neelata,» selgitas Churchill oma tarbimist.
Ernest Hemingway (1899 – 1961)
Ameeriklasest kirjaniku Ernest Hemingway alkoholiarmastus sai alguse kui ta oli 15-aastane noorreporter väljaandes Kansas City Sun. Ta suundus kajastama Esimest maailmasõda, kus ta alkoholism süvenes.
Ta nägi lisaks Esimesele maailmasõjale ka Hispaania kodusõja ja Teise maailmasõja õudusi. Ta loomingus on esiplaanil sõja tõttu kannatanud inimesed, niinimetatud kadunud põlvkond, vägivald ja surm.
Ta läks ajalukku ka sellega, et jõi koos Itaalia fšistliku diktaatori Benito Mussolini kui veel mitme teise 20. sajandi kuulsusega koos.
«Olen joonud alates 15. eluaastast ja maailmas on vähe asju, mis oleks sama mõnus,» kirjutas tuntud ameeriklane oma mälestustes.
Kirjanikuna tuntuks saanud mees elas kirevat elu, olles ka neli korda abielus.
Ta kuulsad teosed sündisid koos alkoholiga, kaasa arvatud ta kuulsad teosed «Ja päike tõuseb», «Hüvasti, relvad!» , «Kellele lüüakse hingekella» ja «Vanamees ja meri».
1954 sai ta oma loomingu eest Nobeli kirjanduspreemia.
Hemingwayl oli sõdades haavat saamise tõttu mitmeid terviseprobleeme, mida ta leevendas alkoholiga. Liigse alkoholi tõttu tekkis tal depressioon ja ta tegi 1961. aastal enesetapu.