:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
/nginx/o/2011/11/14/833738t1h883a.jpg)
«Ringikuningas» Kanal 2, teisipäeval kell 22.30
Arvustus: «Ringikuningas» tõotab rahuldada ürgset verejanu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskaja inimese jaoks oli suur pidupäev, kui keegi avalikult hukati. Oi, milline lust oli vaadata, kui kurjategija võllas siples, kuni lõpuks ära harjus. Tänapäeval küll avalikke hukkamisi ei toimu, kuid ajakirjanduses töötades olen aastate jooksul selgeks saanud, et inimesi huvitavad endiselt eelkõige uudised, mis seotud vere või vägivallaga. Näiteks vaatavad paljud vormel-1 fännid kuningliku mootorispordisarja MM-etappe lootuses, et äkki toimub mõni «vinge» avarii, ja kui pilpaid lendab vähe või ei lenda üldse, võib haigutades tõdeda: «Igav sõit oli.»
Ehk siis: inimene pole muutunud. Ja mis oleks tugitoolisportlasele mõnusam ajaviide kui Kanal 2 «Ringikuninga» vaatamine, seltsiks krõpsupakk ja juustunäks.
Kaheksa tuntud Eesti meest ristavad taipoksi ringis kindad, et selgitada rusikalöökide ja jalahoopidega endi seast parim.
Vaevalt tahavad suure egoga avaliku elu tegelased kogu Eesti rahva silme all kolki saada, mis garanteerib, et vastast ei hellitata. Samas on kõik osalejad džentelmenid ja ei maksa karta (või oodata), et võitlus üle käte läheb. Seega: idee on närvekõditav, kuid millega garanteerivad saatetegijad, et ringis müttamine liiga üksluiseks ei muutu?
Tihti on Eesti saated kohmakad, kuid «Ringikuninga» esimesele osale oli lõpuni põnev kaasa elada. Saate üldpilt oli korralik. Kuigi võitlust kommenteerinud meeshääl tundus vahel tüütav ja huumor pingutatud, ei häirinud see nõnda, et oleks tahtnud kanalit vahetada – on ju selliseidki saateid.
Vahepaladena pakutud klipid peategelaste põhitööst ning nooruses poksi harrastanud dirigentide Eri Klasi ja Peeter Sauli kommentaarid olid samuti täpselt paraja pikkusega ega tõmmanud tempot maha.
Ja kui mõnele ekstreemsusi ihkavale televaatajale tunduski, et ilma ühegi nokaudi ja verepiisata lõppenud osa oli ehk liiga igav, siis teadustaja lubadused järgmiseks saateks sunnivad ometi järgmiselgi nädalal end teleka ette sättima.