Fotograaf leidis juhuslikult metsiku ajalooga postapokalüptilise kõrbelinna
29. oktoober 2018, 08:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Coober Pedy on väike linna Lõuna-Austraalias. See on 800 kilomeetrit järgmisest linnast. Tegu on lameda, tühja ning kuiva alaga. Suvel võivad sealsed õhutemperatuurid varjus küündida kuni 45 kraadini. Terve piirkond on kuum ning mahajäetud. Maailmalõpuline film «Mad Max», mis on seal lähedal filmitud, annab aimu, missuguse piirkonnaga on tegu. Pole siis ime, et inimesed maa all elavad.
Tšiilist pärit loodusfotograaf Tamara Merino avastas selle väikese linnakese, kui ta koos poiss-sõbraga Austraalias reisis. Nad uurisid kahekesi sealset piirkonda, kuni nad märkasid silte nagu «maa-alune restoran» ja «maa-alune baar». Siis avastasid nad maa-aluse kiriku, küünlad põlesid, ning väikesed savist künkad, mille sisse olid uksed graveeritud. Aga inimesi ei olnud kuskil, kirjutas National Geographic.
Nad reisisid seal piirkonnas 1985. aasta vagunelamuga. Neil ei olnud õhukonditsioneeri, aga pidid siiski aknad kinni magama, et mürgiseid madusid ja ämblikke eemal hoida. Nii nad elasid viis päeva. Kuuendal päeval kohtasid nad aga esimest inimest. Sakslannat Gabyt, kes oli linnas koos abikaasaga elanud mitu aastat. Tamara, kes räägib natuke saksa keelt, hakkas sakslannaga rääkima, ning nende kahe vahel tekkis sõprus. Gaby kutsus paarikese kuuma käest enda koju.
Alles siis taipas Tamara, et enamik Coober Pedy elanikkonnast elab maa-alustes kodudes, mida nemad kutsuvad blindaažideks. Blindaaž on tugeva laega kaitseehitis kaitseks kuulide, mürsukildude eest, ja ka lihtne palkidest ja mullast kate kaitseks vaenlase tule vastu. «Kui ma esimest korda kõrbest üle ukseläve astusin, siis ma ei suutnud seda uskuda. See oli koobas!» meenutas Tamara.
Kuigi need mäe sisse kaevatud õõnsused pakuvad elanikele ekstreemsete tingimuste eest kaitset, siis need eksisteerivad samal põhjusel, mil linn ise. Tegu oli väärisopaali kaevandusega. Opaal on piimjas või kollakasvalge küütlev mineraal, ränikivi erim ja hinnaline ehtekivim.
Kalliskivi avastati selles piirkonnas 1915. aastal. See viis kaevandusbuumini, mille tulemusel reisis sinna massides inimesi, kes kõik soovisid kiiresti rikkaks saada. Linna nimi Coober Pedy on aborigeenide keelest inglispärane sõna kupa-piti, mis usutavasti tähendab «valge mees augus». Esimeste saabujate hulgas olid mitmed sõdurid I maailmasõjast ehk inimesed, kes oskasid kaevikuid ehitada ja suutsid nendes elada. Merinole öeldi, et buumi alguses oli Coober Pedy nagu Metsik Lääs. Opaali leidnud inimesed magasid koos relvadega oma varanduse kõrval ja peal, et vargaid eemale hoida.
Buumile järgnes mahajahtumise periood. Kaevandusvaldkonnas töötab vähem kaevureid ning üha vähem noori soovib pühenduda majanduslikult ebastabiilsele valdkonnale ja teha rasket füüsilist tööd. Tööstus on vabalanguses. Kuid sellele vaatamata kaevandatakse 70 protsenti maailma opaalist just Coober Pedys. See vähene, mis tööstusest veel alles on, ja turism, hoiavad linnal elu sees.
Gaby abikaasa Jürgen viis Tamara umbes 20 meetri sügavusele koopa sisemusse. Jürgen ja teised kaevurid töötavad seal vähese valgusega õõnsuses. Tamara kirjeldas tõrvikuga koopasisemuses ringikõndimist kui ekslemist labürindis, kuna seal on nii pime ja väga kaugele ette ei näe. Sellele vaatamata jätkavad kaevurid tööd, sest nad teavad, et opaal end kuskil peidab. Nad peavad selle vaid üles leidma.
Tamara jäi koopasse esimese hooga paariks nädalaks, kuid naasis märtsis umbes kuuks ajaks, et maa-alust kultuuri pikemalt uurida. Vaikselt sai ta endale veel sõpru, üheks nendeks Martin Faggetter, kes on viimased 20 aastat opaali kaevandanud ja elab iga päev umbes 20 meetri sügavusel maa all.
«Üleüldiselt pole selles äris mingeid reegleid, kuna nad töötavad iseendale,» sõnas Tamara. «Nad töötavad siis, kui tahavad, ja kui nad midagi leiavad, siis nad unustavad ära, mis aeg maa peal on. See on pöörane ja ebatavaline elu. Nad võivad igal hetkel saada miljonärideks või aastaid mitte midagi leida,» lisas fotograaf.
Tamara Merino jaoks on kõige huvitavam asi selle koha juures inimestevahelised suhted ning nende kire aluseks olev opaal. «Coober Pedy on koht, kus inimesed saavad otsast alustada. Opaal on kõikjal, nad peavad selle vaid leidma. Rikkamatel kaevuritel on ilusad autod ja suured majad. Nad organiseerivad suuri pidusid ning kutsuvad kõik oma sõbrad sööma ja jooma,» rääkis naine.
«Aga mõned ei ole nii õnnelikud olnud. Nad tulid siia suuri unistusi jahtima, aga ei leidnud kunagi midagi. Kuid on ka inimesi, kes teenisid miljoneid, aga kaotasid kõik masinate hoolduskuludele, pidudele, hasartmängudele ja alkoholile. Minu jaoks oli huvitav, et kivi võib inimestele pakkuda sellist lõbu ja ka meeleheidet. Millegi pärast mul oli vaja neid inimesi kohata ja nende lugusid kuulda. Mul oli vaja sellest osa saada, ning ma saingi,» ütles Tamara Merino viimaks.