Kui kõnnib mannekeen
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kõnnib mannekeen,
– oo-ho-ho-hoo! –
see kaunis mannekeen,
– oo-ho-ho-ho-oo! –
siis istun saalis ma,
nii ärev ja õnnis,
sest minu mannekeen
mu poole taas seal kõnnib.
Ükskõik kas pruun või hall
– oo-ho-ho-hoo! –
või kirju kleit on tal...
– Oo-ho-ho-ho-oo! –
Kuid vilkuv tähekiir
ta lavale astub –
nii võluv, šikk ja peen,
see minu mannekeen.
Oo, mannekeen, kas sa ei näe,
et ainult su pärast ma siin
istun igapäev?
Kas märkad publiku seas
minu silmi igatsust täis
või sa minust nii
kui teistest mööda vaid käid?...
Kui kõnnib mannekeen,
– oo-ho-ho-hoo! –
see kaunis mannekeen,
– oo-ho-ho-ho-oo! –
siis kaovad aeg ja ruum
ning mõtetes meile
ma pilvelinna teen,
mu armas mannekeen...