Klienditeenindajate karm argipäev: restoranipidaja avaldab klientide pöörased kapriisid
/nginx/o/2018/04/18/7794810t1hf888.png)
18. oktoober 2018, 15:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/10/18/11506294t1he134.jpg)
Klient on kuningas? Kas ikka alati on? Ja kas see annab õiguse olla ülemäära nõudlik, ebaõiglane või suisa valelik? Restoraniomanik Ranno Paukson avaldab ausad seigad klienditeeninduse telgitagustest, millest avalikult palju ei räägita.
Restoranide Ö ning Kaks Kokka peakokk ning asutajaliige Ranno Paukson avaldas sotsiaalmeedias ausa ja humoorika kirjatüki värvikamatest klientidest, kes aastate jooksul enda tee restorani laua taha on leidnud. 15 aastase töökogemuse jooksul on ette tulnud nii head, kui ka pisut halvemat. Restoranidest läbi käinud klientuur on suisa ekspresidendist tavaliste «maa-matsideni» välja ning ühtmoodi humoorikaid juhtumisi on ette tulnud mõlematega. Aus ja avameelne postitus on toitlustus- ja teenindussektoris töötavate inimeste hulgas tekitanud tõelise rõõmuhõisete puhangu - et ometigi keegi ka neid lugusid avaldab!
«Meie restorane on nende aastate jooksul külastanud sadu-tuhandeid ülitoredaid külalisi ja me ei ole inimeste vihkajad,» naerab Ranno kirjutise tagamaid täpsustades. «Jaburaid situatsioone juhtub igal pool ja igaühega. Mu kirjutised on huumor, mis tugineb päris sündmustel ja neid ei maksaks liiga tõsiselt võtta,» lisab ta lugejaid mitte liigselt süvenema kutsudes.
Loe siis Ranno soovil kerge ja avatud meelega!
«Arvate, et ma hakkan nüüd Teile neid erinevaid seikasi jutustama, jah? Õige vastus! Ma jutustan Teile mõned viimase aja huvitavamad seigad aga teeme siinkohal kohe selgeks, et kõik on päriselt juhtunud lood, nimesid ma ei maini eriti ja jutustan neid vaid enda vaatenurgast. Minu vaatenurk on lihtsalt, võibolla pisut ikka päris palju dramaatilisem ja värvikam. Igal lool on alati aga kaks külge ja ma tean, et ma ei ole alati igas olukorras kõige õigemini toiminud või käitunud aga sama võib ka nende teiste kohta öelda, böö! Loomulikult tuleb juhtumit hiljem analüüsida ja leida sealt kohad, millest õppida ja mida arendada ning millele tulevikus rohkem tähelepanu pöörata, kui sa muidugi ei ole seda olukorda juba täiesti pööramatult p***e keeranud. Juhtub ka parimatel. Meil mitte...eriti.»
«Suhkrute allergia»
«Grupi broneering. Grupis allergik, kelle toidus ei tohi esineda suhkruid. Hakkasime siis kohaliku vahendaja käest uurima, et mis sorti allergiaga täpselt tegu on ja millist tüüpi suhkruid täpselt kasutada ei tohi ja kas on mingeid alternatiive. Vahendaja siis kinnitas, et uuris ja mitte mingeid suhkruid ei tohi olla. 0. Mitte ku-sa-gil. Teadupoolest päris paljud toiduained sisaldavad ka mingil vähesel määral suhkruid. Uurisime ka netist selliste allergiate ja haiguste kohta ja leidsime täpselt kirjeldatu järgi miski haiguse nime ja hakkasime selle najal siis infot otsima, mida sellise haigusega inimesele üldse söögiks valmistada saab. Vaja oli kokku panna kolme käiguline menüü. Meie sous chefid ei maganud umbes nädal aega, sest käisid peale tööd öösel raamatukogudes, uurisid raamatuid ja dokumente ja said tohutu vaevaga selle menüü kokku. Ja nad olid selle üle uhked.
Mina olin nende üle uhke ja kogu Eesti rahvas oleks ka nende üle uhked olnud. Tellisime veel spetsiaalseid tooraineid ja kindluse mõttes leppisime kokku, et kui grupp on kohal, saame selle inimesega koha peal üle rääkida ja arutada, kui miski vajab täpsustamist. Nii oligi, leidsime selle isiku üles, küsime omad küsimused aga ta katkestab meid poole jutu pealt, et «vabandage, mul on lihtsalt dieet, sest ma olen paksmagu ja ma lihtsalt ei soovi magustoitu süüa.»
Tänks vahendaja, et viitsisid täpsustuseks järgi uurida! Ma ei arvanud, et reisibüroode tegelased nii lambad on ja selliste elementaarsete ja väga levinud teemadega ei suudeta end kurssi viia.»
«Piffide ploff»
«Klassika. Teeme broneeringud mitmesse kohta ja siis kui minema hakkame, siis vaatame kuhu viitsime minna. Oh, see on nii ägää mõtäää!! Jeää I knoww, ou kle teeme shotid... hõkk... Davaj viska maha mis sul käes on ja lähme sööma nüüd.
Restoranis on aga kuuene laud nende samade piffide poolt kinni pandud ja nad on juba pool tundi hilinenud. Telefon heliseb pidevalt ja me peame järjest uutele soovijatele ära ütlema, et kõik on broneeritud. Lõpuks suvatseb üks piff telefoni vastu võtta.« Äh, aga me juba oleme restoranis ju, aaa aga me oleme mingis teises restoranis vist. Me siis ei tulnud, sorri!»
Aga millega nad ei arvestanud oli see, et restoranil jäi selle no-show laua pealt täna raha teenimata. Maja täitus kurbusega. Ja nii juhtub iga kord. Kas te siis ei tea, et iga kord, kui keegi jätab broneeringu tühistamata või ei ilmu kohale, peab üks restorani haldjas tänaval külmas ja vihmas magama. Jep, tõsilugu. Aga seda saab ainult siis teha, kui vihma sajab.»
«Ma käin niiii palju väljas söömas»
«Broneering. Külalised jõuavad kohale, panevad riided garderoobi, istuvad lauda, tellivad vett ja vahuveini, vaatavad menüüd ja ei saa enam korraga üldse aru mis toimub, kus nad on ja kes nad on. Nagu windows 98-l oli see aeglane liivakell, kui CPU oli eelmisest sajandist ja kiiruseid ei nimetatud siis veel kiiruseks, vaid «vaatame kas ta teeb selle asja üldse ära.»
«Oodake aga kus see menüü siis on? See ongi vä, ja ma peangi ainult kas seda pikka või veel pikemat sööma? Ja ma ise ei saa mitte midagi tellida? Aa, nende toitude seast siis võin tellida kui ma ei taha 7 või 11 käiku. Aga miks see nii teil on? Aga miks teil ei võiks nii olla nagu igal pool on? Ja miks teil üldse sellised toidud on, miks te ei võiks mingit normaalset kartuliputru ja makaroni eeslimozzarellaga ja caesari kastmega ja capuccinovahuga teha, äh? Me vist ikka ei jää siia restorani.»
«Viimane lugu. Erinevad üksikud seigad kokku miksitud. (Ma olen nagu juttude dj)»
«Külaline kirjutas arvustuse Facebooki: Toidud väga maitsvad. Joogid väga head. Teenindus suurepärane. Aga mulle absoluutselt ei meeldi teie restorani laua kõrgus. Ja siis, ma tellisin musta kohvi ja mu sõber tellis kannu teed. Mina sain tassi, mis oli 75% kohvi täis aga sõber sai teed terve kannu teed, mulle ei meeldi selline ebavõrdus! Õudne restoran!
Seltskond naisterahvaid väikeste lastega. Teenindaja valab neile klaasidesse veini. Naine vaatab oma terava pilguga, et tema klaasis ei ole kindlalt 16 cl veini. Võtab lapse lutipudeli, valab selle sisu tühja veiniklaasi, võtab veiniklaasist korraliku lonksu (teenindaja nägi seda kõike läbi vitriini pealt) ja valab veini mõõtmiseks lapse lutipudelisse. Õiendab siis teenidajaga ja näitab, et näe siin ei ole 16 cl veini vaid 15 cl. «Miks te niimoodi nöögite inimesi siin? Nii ahned oletegi!?»
Klient on kuningas.»
Lisaks eelpool kirja pandule on Rannol jagada veel mitu peast kinni haarama panevat seika. Teiste hulgas ka kohtumine ekspresident Arnold Rüütliga ning Türgi presidendiga. Ühe puhul tekkis soov saada kasulapse-lapseks lapsendatud ning teine kohtumine oleks restorani vaat, et lõhki ajanud.
Loe kogu Ranno avameelselt kirja pandud postitust, klientidega kokkupuudetest SIIT.