VIDEO Kadedus, karistamatus ja tähelepanu vajadus: miks inimesed internetis avaliku elu tegelasi sõimavad?
10. oktoober 2018, 22:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/10/10/11486978t1h58b3.jpg)
Näitleja Marika Korolevi Perekooli juhtum on tekitanud ühiskonnas suure diskussiooni anonüümsete kommenteerijate üle ning mis on lubatud ja mis mitte. Samal teemal räägiti täna ka saates «Suud puhtaks», kus püüti välja selgitada, miks öeldakse halvasti ja mis selle taga on.
Saatekülalised arutlesid Urmas Vaino juhtimisel kommentaariumide olemuse ja kiusliku suhtumise üle.
Kristel Aaslaid rääkis saates alguses, et ta on saanud sõimu ja solvanguid sellepärast, et tema on avaliku elu tegelane. Inimesed, kes teda solvavad, kes tema isikut ründavad, teevad talle justkui «teene», sest nad aitavad tal nendega ära harjuda. Vihaste kommentaaridega harjuma olemine peaks olema iga avaliku elu tegelase jaoks enesestmõistetav.
Õhtulehe loovjuht Anu Saagim, kes on aastaid meedia tähelepanu keskpunktis olnud, lisas Aaslaidi loo jätkuks, et kuna tema on sõimu nii kaua talunud ja sellega endale «paksu naha» kasvatanud, siis arvavad inimesed, et tema sõimamine on justkui normaalne ja okei. «Samas nad ütlevad mulle, et sa ise keksid avalikkuse ees, sa oled ise ärateeninud selle, sa oled massohist,» parafraseeris Saagim teda kritiseerivate inimeste sõnu.
Saagim lisas: «Ma olengi staarlits ja ma olen harjunud sellega. Aga mingi piir jookseb kindlasti. Mis mind aga hulluks ajab on see, kui minnakse minu pere, minu ema, minu poja, minu koera kallale.»
Saatekülaline Viktoria Seerman tõi välja, et halvasti ütlejad on ise rumalad inimesed, aga nad ei saa sellest aru. «Ainuke võimalus, kuidas kasvatada paksu nahka ja olla sellest kõigest üle, on vaadata neid inimesi sellise pilguga, et ju siis on neil inimestel elus millestki vajaka jäänud, ja nad ei mõista lõpuni seda, mida nad teevad. Nad on kadedad selle üle, et Kristel ja Anu on ilusad, targad, edukad, talendikad inimesed.»
Korolevi advokaat Robert Sarv tõi välja, et kuna tema praktikas on netikommentaatoritelt raha välja nõudmine korduv nähtus ja hinnanguliselt on neid juhtumeid Eestis sadu, siis võib juhtuda, et kohtunikud rakendavad tulevikus hinnakirja, mille alusel inimesed hakkavad kannatanule hüvitist maksma.
Saatekülalised üritasid oma kogemuste ja teadmiste põhjal välja selgitada, miks internetis teineteisele kiuslike kommetaare kirjutatakse. Aaslaid tõi välja, et vihaste kommentaaride kirjutamise põhjuseks on enda sees olev viha. «Seda on nii palju, et see ei mahu sinu sisse ära ja sa pead seda külvama. Kui sa oled endaga rahul, kui sinu sees on kõik korras, siis sa jätad halvasti ütlemata,» sõnas Aaslaid.
Aaslaid ütles ka, et teistele halvasti ütlemine on suvaline mürgi pritsimine, millel ei ole mitte mingisugust alust.
Vandeadvokaat Robert Sarv tõi välja Tony Robbinsi kuus vajaduse sammast, millest netis kommenteerimine katab neli. Viimasena tõi Sarv välja erakorduse, milleks on tähelepanu puudus. Seda üritatakse kommenteerimisega täita.
Tallinna Ülikooli isiksusepsühholoogia lektor Aleksander Pulvar leiab, et üheks põhjuseks on inimeste kurjade kommentaaride taga vajadus maailmale kätte maksta. Nad kasutavad «prügikastina» ettejuhtuvat inimest. Teiseks põhjuseks on õigluse tunne. Inimene tunneb vajadust teisele kätte maksta, kuna tuntakse, et tema on karistav käsi. «Mina ei saa halvem olla kui inimene, kes minu arvates elab valesti,» selgitas Pulvar inimeste mõtlemist.
Veebikonstaabel Maarja Punak sõnas, et kõige parem kiusajad on täiskasvanud, sest oskavad teha sisulisemalt haiget tegevamaid kommentaare.
Jurist Reimo Mets tõi välja karistamatuse tunde. Olemasolevate seaduste järgi ei ole võimalik netikommentaatoreid süüdi mõista. Juhtumitega saab minna tsiviilkohtusse, kus aga menetlemine võtab aastaid. Hea kui üks juhtum saab kahe aastaga lõpetatud, aga Korolevi juhtum võttis neli.
Anonüümsuse varju pugedes juletakse teineteisele öelda asju, mida päriselus ei öelda. Selline valitsev tunne, et inimene ei saa oma väljaütlemiste pärast karistada, muudab nad julgemaks.
Anu Saagim arvab, et ajakirjanikud peaksid ise ka mingi vastutuse võtma, sest nende kirjutatud pealkirjade ning artiklite juures inimesed kommenteerima hakkavadki. Inimesed elavad end kommentaariumides välja, kuid ajakirjanikud loovad selle põhja.
Diskussioonist käis läbi ka asjaolu, et inimestel on sees väike psühhopaat või saatan, kes paneb neid teistele halvasti ütlema, isegi siis kui selleks sisulist vajadust pole. Selle puhul ei mängi rolli ka asjaolu, kas kommentaariumid on anonüümsed või nimelised. Inimesed ütlevad halvasti igal juhul.