Endine väravavaht Mart Poom meenutas, kuidas ta enne jalgpallurikarjääri raha teenis

Mart Poom.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kas teadsid, et Eesti jalgpallikoondise väravavaht ja endine kapten Mart Poom koristas kunagi spordikeskust, et Flora palgale lisa teenida? Loe intervjuud ja avasta uusi seiku mehe kohta, kes mängis esimese eestlasena Inglismaa kõrgliigas.

Milline oli teie esimene töökoht ja kirkaim mälestus sellest?

Kui rääkida jalgpallist, siis 17-aastaselt õnnestus mul pääseda endise Nõukogude Liidu II liiga klubi Tallinna Sport meeskonda. Sain seal spordistipendiumi või päevaraha. Esimene jalgpallist saadud raha oli igatahes sealt pärit.

Väikse lapsena teenisin mõni suvi natuke taskuraha maal peenarde rohimisega. Ühel suvel oli aga mu õde Nõmmel postiljonina ametis ja mõned korrad olin talle abiks. Ma täpselt ei mäleta, aga vist sain ka mina selle eest mingit tasu.

1991. a esimesel poolel, ku pidin esmakordselt Soome kõrgliiga klubisse KuPS mängima minema, ei saanud ma kaua Moskvast tööluba. Lõpuks kui suvel sain tööloa, sain päev enne ärasõitu mängus vigastada ja jätkasin sel aastal FC Floras.

Koos teise väravavahi Toomas Tohveriga olime 1991. a sügisel kuu või kaks Kristiine spordihoones ka koristajad. Kuna me nagunii olime päevad läbi seal, tegime jõusaalis trenni, mängisime võimlas korvpalli ja tennist, siis koristamisega teenisime Flora palgale lisa. Aga ega me seal kaua vastu ei pidanud.

Kõige kaalukam asi, mida mõni ülemus, alluv või kolleeg on elus õpetanud?

Inglismaal mängides ei olnud mul seda loomulikku enesekindlust, mis on mängijatel, kes tulevad jalgpalli suurriikidest. Iga päev mõtlesin, et pean ennast kogu aeg tõestama, sest Eesti ei ole jalgpalliriik.

Derby County väravavahtide treener, Eric Steele, keda ma väga hindan ja kes arendas meid nii sportlastena kui ka isiksustena, sisendas mulle, et ma ei mängiks Inglismaa Premier League’is, kui ma poleks piisavalt hea.

Jalgpalli mängimine on ikkagi spetsiifiline töö. Endasse peab uskuma ja kunagi ei tohi alla anda. Ei ole tähtis, mitu korda me ebaõnnestume, vaid see, kuidas me reageerime sellele ebaõnnestumisele.

Kui oleksid saanud noorele tööelu alustavale iseendale midagi soovitada, siis mis see oleks?

Mul on õnnestunud kogu aeg tegeleda sellega, mida ma armastan ja mis on ühtlasi minu hobi. See ongi kõige tähtsam. Ei tohiks valida ametit selle järgi, mis on kõige lihtsam või kus saab kõige rohkem raha. See on absoluutselt vana tõde, et sa pead leidma endale tegevusvaldkonna, mis sulle tõesti meeldib või kus sa näed võimalust ennast teostada ja areneda. Tuleb teha seda, mida armastad ja mis köidab.

Mart Poom mängis Derby County's viis ja pool hooaega. Aasta pärast klubist lahkumist lõi ta Sunderlandi väravavahine Derby'le värava.

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/EMF

Nimetage kolm asja, mida töö on õpetanud.

Esiteks, et mitte midagi ei tule niisama. Mida rohkem sa tööd teed, seda parem on ka tulemus. Ja kui saavutad edu, siis see annab enesekindlust jätkata ja suurendab motivatsiooni, et veel parem olla. Kui tahta midagi saavutada, siis tuleb pühenduda ja selle nimel pingutada.

Eesmärgi seadmine on väga oluline ja samuti kinnipidamine distsipliinist selle saavutamiseks. Tööle või trenni peab minema ka siis, kui sa oled väsinud või sul on raske. Kui sõbrad kutsuvad näiteks sind välja, siis tippspordis olles sa ei saa minna. Sa pead mõtlema sellele, et oleksid järgmiseks trenniks ja võistluseks puhanud ning valmis. Minu töö on mulle kindlasti distsipliini ja rutiinitaluvust õpetanud.

Tippspordiga võib kaasneda, lisaks ebaõnnestumistele kaotuste näol, ka palju vigastusi. Mul on neid palju olnud. Kokku on mulle tehtud 13 operatsiooni. Sellistel puhkudel võivad arstid ja füsioterapeudid kõrvalt aidata, aga kõige olulisem on ikka enda sisemine tahe tagasi tulla. See on õpetanud mulle visadust ja järeleandmatust. Alati on võimalik keerulisest olukorrast välja tulla, kui sa seda väga tahad ja oled valmis ka ise lahendusi otsima.

Milline on olnud kõige ohtlikum või pingelisem tööalane juhtum?

Üks pingelisemaid perioode oli kindlasti siis, kui mängisime Sunderlandiga Inglismaa Esiliiga (Championshipi) play-off’e. Võitjapaarile tähendanuks see play-off’i finaali jõudmist ja selle võitjale omakorda jõudmist Inglismaa kõrgliigasse. Võtsin kaks penaltit seal mängujärgses penaltiseerias Crystal Palace’i vastu ära, aga me ei saanud ikkagi edasi. See oli üks valusamaid kaotusi.

Inglismaa karika poolfinaal samal aastal ehk 2004. aasta kevadel oli samuti väga pingeline, sest see on väga tähtis karikasari. Mäng toimus Manchester Unitedi koduväljakul Old Traffordil Millwalli vastu, mis oli sel hetkel Sunderlandiga sama liiga klubi. Me tundsime, et võime neid võita ja jõuda finaali. Kahjuks aga pidime võtma vastu kaotuse 0:1. Nii palju oli kaalul ja see kaotus jääb meelde.

Treenerina oli kõige valusam kaotus 2011. a sügisel Tallinnas EM-valikturniiri play-off’i esimeses mängus Iirimaa vastu. Me ei suutnud kodumängus pingega ja selle kohtumise tähtsusega hakkama saada. Me põlesime läbi. See oli ju hetk, mil Eesti koondis oli kõige lähemal jalgpalli finaalturniiri pääsule.

Üldiselt tippsport on alati ohtlik. Aga sa ei mõtle sellele, kui sa mängid. Väravavaht peab julge olema. Mõnel mängijal on õnne ja vigastusi on vähem või mõnel ei juhtu üldse midagi. Mul oli neid kahjuks palju, aga ma ei kahetse midagi, sest see oli minu eriala ja kutsumus. Positiivsed mälestused ja emotsioonid kaaluvad üles negatiivsed.

Missugused töised harjumused on aidanud kaasa edu saavutamisele?

Kui mõelda tagasi tippmängija karjäärile, siis ei piisa ainult meeskonnatreeningust. Et saada edukaks, pead tegema palju individuaalset tööd ning tegelema oma nõrkade külgedega. Pead tegema tohutult tööd. Kui juba tööd teed, siis pead olema väga keskendunud, et sellest tööst tõesti kasu oleks. Peab olema selles hetkes. Nagu mänguski.

Mina suutsin trenni võtta nii kui mängu ja ma olin alati trennile 100% keskendunud. Nii enne mängu kui ka trenni on mentaalsete ja füüsiliste harjutuste tegemine väga oluline.

Mängudeks valmistumisel algab kõik distsipliinist. Mina tegelesin hästi palju enda vaimse häälestamisega mänguks. Selleks on palju eri võimalusi. Kasutasin näiteks visualiseerimist ja positiivset sisekõnet. Mulle meeldis enne mängu vaadata ka videoklippe enda edukatest sooritustest, lugeda spordipsühholoogia raamatuid, kuulata lemmikmuusikat, tegeleda lõdvestustehnikatega.

Just vaimne pool ja keskendumine on väravavahile väga olulised. Võib-olla enamiku ajast mängust ei saa sa palli puudutadagi, aga viimasel sekundil on sind vaja. Kui pall tuleb sinu juurde, siis pead sa valmis olema oma meeskonda päästma.

Mis on teie soovitus alustavale ametikaaslasele?

Kindlasti tuleb iseendasse uskuda. Sa pead seda ala armastama ja teistest rohkem tööd tegema. Sa ei tohi alla anda, kui esineb raskuseid, sest need tulevad kindlasti. Ükskõik, kas sa oled mängija või treener – ole avatud meelega! Võta vastu infot, teadmisi ja kogemusi ning kuula teisi ja vaata, mida sellest infost sina kasutada saad. Lihtsad asjad, aga need vajavad kordamist.

Intervjuu ilmus Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu: https://issuu.com/tooinspektsioon

Populaarne

Tagasi üles