Avaveeujuja Teet Daaniel (44) seljatas hiljuti esimese eestlasena La Manche'i väina. Alles 29-aastaselt ujuma õppinud sportlane arvestas umbes 45 kilomeetri läbimisega, ent ujus looduse vingerpussi tõttu hoopis ligi 70 kilomeetrit, mis on vaat et sama hea, kui sõita Tallinnast Aegviitu. 

Teet, sa oled nüüd kodus tagasi. Kuidas taastumine möödus? Kuidas üldse taastutakse sellisest asjast? 

Kodus tagasi. Taastumine tavapäraselt selliste pikkade distantside puhul möödub... Kuni kaks nädalat on see aeg, et normaalsesse seisu tagasi saada. Väliselt taastub kiiremini, aga organism ise taastub kaks nädalat, et jälle oma tasakaal tagasi saada.

Kas sa teed ka midagi erilist taastumiseks?

Selleks on vaja lihtsalt puhata ja normaalselt süüa, et organism saaks kõik vajalikud toitained tagasi. Kõik, mis ma ujumise jooksul olen enda kurnamisega nii-öelda ära raisanud.

Milline on olnud tähelepanu pärast La Manche'i väina ületamist – on see olnud suur või erakordselt teistsugune kuidagi varasemast?  

Tähelepanu on olnud piisavalt suur, küll aga mitte midagi erakordset. Seda peab küll mainima, et kodumaa tähelepanu on alati väiksem kui muu maailma oma. Eestlaste puhul on see, kuidas asjasse suhtutakse pigem «noh, mis seal siis ikka, tegi ära».

Meie inimesed võib-olla elavad sisemiselt kaasa, aga nad ei näita seda kunagi välja, mida tegelikult on ju kõige rohkem inimesel tarvis. Me ei tea ju, mida keegi mõtleb, kui ta seda välja ei ütle.

Muu maailm on küll väga avatud ja väga palju õnnesoove tuleb, seetõttu olegi ma väga-väga tuntud mujal – väljaspool oma kodumaad.

Teet Daaniel pärast La Manche'i väina ületamist.

FOTO: Erakogu

Kuidas see veel mujal maailmas kajastub, kas kirjutatakse mingeid uudiseid ka või kui palju sellist tähelepanu on?

Mitmesugused organisatsioonid kirjutavad nendest üritustest ka ja minust kui persoonist samuti. Näiteks isegi nüüd Inglismaal see föderatsioon ise otsis üles kõik ajakirjanduslikud artiklid minust, et kes ja mida kajastas sellel hetkel ning jagas seda oma kodulehel.

Seda tavapäraselt siin Eestis väga keegi ei tee. Ma ei tea, kas siis ei panda tähele, ei olda huvitatud või lihtsalt ei viitsita ega taheta.

Kuidas on teiste sportlaste tunnustus, nende, kes samuti avaveeujumisega tegelevad?

Jah, ikka tunnustatakse. Nagu ma ütlesin – muu maailm on väga avatud ja õnnitletakse kõiki, kes sellise asjaga on hakkama saanud. Isegi väiksemate asjade puhul õnnitletakse ja seda tehakse ikkagi suurelt.

Väga paljud, kes on La Manche'i väina ületanud, õnnitlesid ja see on puhas austusavaldus, et teeme ühist asja ja ühtemoodi. See on lihtsalt maailma tipp, seetõttu nii see on. 

Mida see sinu jaoks tähendab, kui teised inimesed sulle austust avaldavad?

Minu jaoks tähendab see äärmiselt palju, täpselt nagu ühele tavainimesele, kellel näiteks tuleb sünnipäev ja kõik ju tahavad, et talle õnne soovitakse. Sedasama tähendabki: kui sulle soovitakse õnne, sa oled õnnelik ja rõõmus, sa vajad seda tunnustust sellel hetkel ja see on ka sportlase jaoks ülimalt oluline. 

Sul läks ujudes vahemaa tegelikult natuke pikemaks, ujusid ligi seitsekümmend kilomeetrit. Mis siis juhtus?

Tegelikult ise olin ka arvestanud sellise 40- kuni 45-kilomeetrise ujumisega, aga reaalselt kujunes see tõesti peaaegu 70-kilomeetriseks distantsiks. Linnulennult mõõdetuna on see 34 kilomeetrit, aga seda ideaaltrajektoori ei saavuta kunagi mitte keegi, sest loodus dikteerib.

Teet Daanieli läbitud distants: arvestatud oli ligi 45 kilomeetriga, aga see venis hoopis ligi 70-kilomeetriseks.

FOTO: www.channelswimmingassociation.com

Septembrikuus on hoovused ja tõusud-mõõnad niivõrd tugevaks, et see liigutab vett massiliselt ja hästi suure kiirusega ja seetõttu ei lase lihtsalt rannikule sisse ujuda ja sellepärast kujunes distants pikemaks. Väga palju jõudu pidi kulutama, et üldse rannikule sisse saada.

Kas sa ise üldse ujudes teadsid seda, et distants nii palju pikemaks läks? Kas paadist anti sulle seda teada või lihtsalt ergutati, et tubli oled ja pane aga edasi?

Põhimõtteliselt jah, nii see käiski, et ega keegi sulle distantsi ei ütle ja see ongi hea. Sulle öeldakse, et paadimeeskond toetab sind, avaldab sulle kiitust, et sa jõuaksid edasi minna.

Loomulikult hoitakse sind kursis, kas tempo on piisav selleks, et väin üldse ületada, kui tempo hakkab langema, siis hakatakse sulle erinevaid märguandeid andma, et tempot on vaja tõsta. Aga jah, nii see käib.

Mis mõtted sind ujudes valdavad? Mis su peas toimub sel hetkel?

See on legendaarne küsimus. Seda on kindlasti kõigil huvitav teada, mis on see edasiviiv jõud.

Selleks ongi enesemotiveerimine, oskus ennast ise motiveerida. Üks asi ongi füüsiline pingutus, teine ja veel olulisem on vaimne pingutus, et sa pead suutma vaimselt väga tugev olla.

Alguses on ikka selline kõik uus ja segane, eriti just ütleme seal kuskil tund-poolteist, kui sa oled ujunud, et selle aja sees on suhteliselt segased tunded. Aga siis hakkavad mõtted selgemaks muutuma ja sa saad endas selle rahu tagasi, saad keskenduda liikumisele.

Loomulikult vahepeal tulevad väga rasked hetked, kus tekib väsimus ja kus saad näiteks meduusi käest pidevalt kõrvetada ja see on nii kohutavalt valus. Sellised asjad löövad jälle rütmist välja. Hoovused tekitavad hästi suuri laineid, see ajab ka rütmist välja. Selleks, et kõige sellega toimu tulla, ongi enese motiveerimine just vaimselt hästi-hästi tähtis.

Kui sa suudad leida mingeid huvitavaid teemasid oma peas, kuskilt tagasahtlist, võtad need nii-öelda ja tood esiplaanile. Arutad neid endamisi ja siis sa suudad ära unusta selle raske hetke ja oled võimeline sealt jälle edasi liikuma.

Mõnikord möödubki nii mitu tundi. Niimoodi, et sa isegi seda kahte tundi ei mäleta – see tähendab, et oled piisavalt hea teema enda jaoks valinud või mingile huvitavale asjale mõelnud.

Tallinn, EESTI 01OCT18Fotol tl/Foto Tairo Lutter/EESTI MEEDIA

FOTO: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Mis on sinu jaoks ujumisdistantsi juures kõige raskem, algus, keskosa või lõpp?

See on suhteline. Mõnikord on nii ja mõnikord on naa. Näiteks La Manche'i väina ületamise puhul oli nii, et orienteeruvalt kümme kilomeetrit oli lõpuni, sa näed juba rannikut sealt lainete vahel natukene ja siis meeskond ütleb sulle, et nii, nüüd pane täiskäik sisse ja ära enne lõpeta, kui oleme kohal. 

Ja sa nõustud sellega, sa täidad neid tingimusi, oled juba kolm tundi täiskäiguga ujunud ja mõtled, et kaua veel? Siis tuleb mingil hetkel jällegi söögi-joogipaus, kus öeldakse, et väga hea, nüüd pane uuesti täiskäik sisse ja mine edasi. Ja see kestab jälle sinu jaoks paar tundi...  Aga noh, ega muudmoodi ei olegi võimalik sinna rannikule ennast sisse suruda.

Kuidas paadimeeskonnaga rahule jäid?

Superhästi jäin rahule, alguses olin küll inglaste suhtes natukene eelarvamuslik. Nemad on ju ikkagi suhtumisega, et nad oma maailmas kõige paremad selles ja seetõttu olidki eelarvamused, aga tegelikkus oli hoopis teine.

Tõesti, supermeeskond oli ja ütleme nii, et minu õnnestumine oli ka kindlasti kakskümmend protsenti tänu nendele. Vennad tegid superhead tööd, et mind üle aidata. 

Kuidas toitumisega on?

Toitumine on väga olulisel kohal. Seal peab olema väga kindlalt kõik paigas, mis kellaaegadel see toimub. Ka see, kui kiiresti sa sööd, on väga tähtis ja ütleme, et sellise Inglise kanali ületuse puhul oli mu keskmine toitumise kiirus umbes kümme sekundit.

See peab toimuma ruttu, sest vee liikumine on niivõrd suur, et kui sa korraks seisma jääd, siis vesi juba liigutab sind kuhugi trajektoorist eemale. Kui ma jään ka minutiks seisma, siis vesi liigutab mind tagasi juba umbes kakssada meetrit kogu distantsi peale oleks seda palju. See teeb jälle kilomeetreid juurde, aega juurde ja siis ongi küsimus, et kas sa jõuad neid kilomeetreid enam tagasi teha? See ongi võtmekoht alati, et söömise-joomise peale ei tasu aega raisata, sest vastasel juhul lihtsalt ei jõua kohale.

Kui kiiresti keha harjub selle külma veetemperatuuriga? Kas üldse harjub? 

Külma vee treeninguid on vaja teha, et keha mäletaks ja teaks, mis tunne on olla külmas vees, et sa ei šokeeri sellega oma keha enam ja keha ei hakka tõrkuma. Sa saad selle kehaga töötada.

Loomulikult alguses vette minnes on külm, keha pole lihtsalt harjunud sellega. Külm loomulikult paneb ka keha topelt energiat tarbima, sest kehal on vaja ennast hoida kogu aeg soojas, et mitte ära surra. Muidugi selleks peab ta väga palju energiat kulutama, topeltpalju energiat.

Number üks ongi see energia, mis ma kulutan ujumise liigutamisega, pluss siis see energia, mis kulub sooja tootmiseks. Selge see, et külmavärinad tulevad vahepeal peale, siis värised ja lõdised.

Sellega toimetulemine on tegelikult raske. Mis siis sel hetkel aitab, ongi mõtlemine või keskendumine – see ongi kogu kompott, et tuleb suuta sellele mitte mõelda ja see kuidagi ära unustada. Loomulikult tuleb kõige juures lihtsalt osata kannatada.  

Mis tunne sind valdas, kui sa lõpuks veest välja said?

Alguses sa ei suuda tunda tegelikult midagi, sest oled täielikult oma ujumises veel sees ja kurnatus on nii kohutav, et kohe õnnetunnet esiplaanile tuua on väga raske.

Ajuga saad aru, et oled midagi suurt ära teinud ja suudad need käed üles tõsta ja naeratuse manada näole, aga sisemist õnnetunnet seal nii-öelda ei ole.

Kuskil paari-kolme tunniga hakkab vaikselt muie suule tulema ja saad aru, et see on tõesti tehtud.

Teet Daaniel pärast La Manche'i väina ületamist.

FOTO: Erakogu

Sa õppisid ujuma alles 29-aastaselt. Räägi, mis lugu sellega on ja kuidas sa lõpuks avaveeujumiseni jõudsid?

Ega ma väiksest peale eriti ujuda ei osanud, ma küll viibisin vees, nii et kõik oli okei, aga ma ei osanud edasiviivaid liigutusi väga teha.

Elutee viis mind aga sellisesse majja nagu Aura veekeskus Tartus ja ma ei tea, mis minuga juhtus, aga kui ma basseinivett seal nägin, siis mul käis plõks peas ja tekkis soov, et ma tahan sinna vette minna.

Selleks, et sinna pääseda, pidin ma oskama ujuda. See nii hirmsasti kutsus mind, et ma hakkasin paluma sealseid ujumistreenereid, et nad igal õhtul peale maja kinnipanekut minuga kümme-viisteist minutit tegeleksid ja mind õpetaksid. Niimoodi õppisingi ujumise selgeks.

Pärast ujumisoskuse saamist hakkasin end treenima ja siis osa treenereid hakkas nägema minus potentsiaali. Juba aasta pärast oli minu esimene ujumisvõistlus ja nii see läks, et lõpuks ma võistlesin juba Eesti tasemel, siis absoluudis ja olen tulnud ka oma vanuseklassis Euroopas kümnendaks.

Mingil hetkel sain aga aru, et see on ikka väga noorte ala. Siis sain aru, et ei ole mõtet noortega konkureerida, sest noored on alati särtsakad ja kiiremad.

Tulles tagasi avaveeujumise juurde. Millised mõtted sind valdavad, enne kui sa alustad ükskõik millist distantsi?

See on väga hea küsimus, tavapäraselt inimesed sellist asja pole küsinud. Tegelikult ükskõik, millist väina ületama lähed, hakkab ühel hetkel ikkagi valdavalt pinge tekkima. Sa võid olla nii kogenud kui tahes, aga ikkagi valdab siis pinge ja nii see peabki olema.

Ühtegi väina ei tohi alahinnata. Peab ikkagi mõtlema ka selliselt, et seal on midagi, mida mida võib-olla veel ei tea ja midagi, mida veel pole kogenud ja see tekitab sisemiselt päris suure pinge.

Näiteks selle Inglise kanali ületamise puhul oli mul selline tunne, nagu mul oleks terve sõjavägi sees ja see kõik tahab korraga välja tulla. Seda kõike enda sees hoida on väga raske ja seetõttu ma ootasingi, et saaks juba ujuma, et siis saan sellest pingest vabaneda.

Kuidas hirmuga on, kas hirmul üldse tohib olla kohta sinu alal?

See on ka muidugi individuaalne inimeste puhul, aga minul küll hirmu jaoks kohta ei ole. Ei saagi olla, sest vastasel juhul ei saaks sellist asja teha, kuna neid nüansse ja kohti, mis tegelikkuses hirmu tekitavad, on väga palju.

Olgu see sügav vesi, olgu see pimedus, olgu selleks mereloomad, haid, kuskil saad meduusi käest kõrvetada. Kõik see on nii reaalne, et oleks justkui põhjust karta, aga  minu sees seda ei ole. Vastasel juhul ma ei saaks seda teha.

Räägime rahast. See tundub väga kallis ettevõtmine, mis summadest me siin rääkida saame?  

See ettevõtmine on tõesti väga kallis ja keskmiselt kulub selleks aastas  – sinna kuulub siis kogu aastane ettevalmistus, pluss üleujumine – üle 25 000 kuni 30 000 euro.

See tuleb vahel toetajate abiga, väga palju ka minu enda töötegemisega. Toetan ise ennast.

Millega sa tegeled?

Ma olen ujumisõpetaja ja ka meedik, kuigi meedikuametist olen ma praegu ennast enamjaolt taandanud, sest muidu poleks ju aega oma põneva hobiga tegeleda.

Mis edasi? Kus me saame sulle varsti jälle kaasa elada?

Mul on ju veel neli väina ujuda. Kuna olen praegu värskelt ujunud, ei saa ma päris täpselt öelda, milline nendest järgmisena, aga üks kahest, mis ma olen nüüd oma peas nii-öelda välja mõelnud: kas siis Iiri väin või Uus-Meremaal asuv väin.

Millal oleks sul taas «ohutu» hakata mõnda väina ületama? 

Ütleme, et vahele jääks kolm-neli kuud, siis oleks täitsa okei, aga kuna ikkagi eelarve ja rahalised võimalused dikteerivad seda, siis praegu ma saan aastas korra seda teha.

Ja vahel on olnud ka selliseid hetki, kus sa vaatad, et ettevalmistus on juba praktiliselt tehtud, aga mingi osa jääb sellest puudu ja võib-olla ei saagi seda kõike ikkagi realiseerida, sest raha lihtsalt ei ole.

Tundub justkui, et raha leidmine ongi see kõige raskem osa...?

Absoluutselt. Ma olen alati nimetanud seda projekti nii-öelda kahekordseks ujumiseks, et üks on eelarve kokkusaamine ja siis see reaalne ujumine on nagu teine ujumine, ma teen tegelikult paralleelselt kaks ujumist.

See on kohutavalt raske ja selle kõigega toimetulek nõuab väga palju energiat ja ka närvikulu. Selle kõrval pean tegema ka kvaliteetse ettevalmistuse, et oleks üldse võimalik  väina ületada.  

Avaveeujuja Teet Daaniel, kes ujus hiljuti üle La Manche'i välja. 

FOTO: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Kuidas pere sinu hobisse suhtub? Kas nemad ei muretse?

Kellel süda sees on, see ikka muretseb ja elab kaasa. Loomulikult muretsetakse. Ma tegelen ju ikkagi nii ohtliku alaga, et alati võib midagi juhtuda, aga üldiselt nad on ka nii nagu mina: hästi enesekindlad ja usuvad minusse ja sellesse, et ma saan hakkama asjadega, elavad mulle kaasa ja toetavalt mind positiivselt.

Kas pere käib vahel kaasas?

Nad on Eestis ikkagi üldjuhul, aga kui on olnud võimalus, siis on ka elukaaslane kaasas käinud. Sellel on väga suur osa, see hoiab sisemiselt rahulikumana, kui saad pinget kellegagi jagada.

Muidugi seal on omad «agad» alati, sest mere ja ookeani peal viibimine ei ole lihtne tegevus, jäädakse ikkagi merehaigeks. Ja ega sellest väga abi ole, kui peab olema enamjaolt terve aja pikali.

Kas su lähedastel on midagi selliste juhtunud?

Jah. Eelmisel korral, kui ma Ameerikas ujusin, siis elukaaslane oli pikali ja tal oli väga paha olla. Mere või ookeani peal olles on alati lainetus ja loksutab kõvasti.

Mida soovitaksid kellelegi, kes tahaks ka avaveeujumisega algust teha?

See on muidugi tore, kui keegi tahaks seda teha, aga ma soovitaks inimesele kõigepealt oma seisund kui selline üle vaadata, et kas see on reaalselt võimalik. Me võime mõttes tahta, aga meie keha ei ole selleks valmis, ehk siis mina võin öelda, et olen selleks pidanud kümme aastat tööd tegema, et keha valmis oleks.

Ma ei soovita loota kiirema ajaga selliseid progresse, kuigi te võite tahta ja mõelda, et «oi, mina olen kõvem mees», aga tegelikult see nii ei ole. Pole mõtet endale vastu näppe anda, pigem kuulata päriselt neid inimesi, kes selle kõik läbi elanud.

Mis tunne on olla esimene eestlane üldse, kes on La Manche'i väina ületanud?

Väga hea tunne on, sest ma saan Eestile teha ajalugu. Tore ju, kui selline ajalugu on olemas, et kunagi ükskõik, kes midagi sellest valdkonnast teada tahab, saab selle kohta uurida ja arvan, et kõik saavad selle üle uhked olla. 

Mis sa arvad, kas presidendi vastuvõtule ka kutsutakse?

Ma loodan küll, kuna proua president on ise ka aktiivne inimene ja mitte spordikauge, siis ma väga loodan, et äkki pannakse ka mind kuskil tähele.