/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
Dame Julie Andrews, kes on kõige enam tuntud rollide eest filmides «Helisev muusika» ja «Mary Poppins», tähistab täna oma 83. sünnipäeva. Vaatamata kõrgele numbrile näeb Inglise näitleja ikka suurepärane välja.
Operatsiooni tõttu laulmisest loobunud «Heliseva muusika» täht Julie Andrews suutis säilitada positiivse ellusuhtumise
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dame Julie Andrews (sünninimi Julia Elizabeth Wells; sündinud 1. oktoobril 1935 Walton-on-Thamesis) on inglise näitleja, laulja ja kirjanik. Teda on premeeritud Oscari (parim naisnäitleja muusikalis «Mary Poppins»), Emmy ja Grammyga. Oma kuulsuse on pälvinud muusikalides: «Minu veetlev leedi», «Mary Poppins» (1964) ja «Helisev muusika» (1965).
:format(webp)/nginx/o/2018/10/01/11460505t1h32fa.jpg)
Julie isa Ted Wells oli raua- ja puutöö õpetaja ning ema Barbara Morris Wells andis klaveritunde ja töötas poole kohaga oma õe Joani juhitud tantsustuudios pianistina. Nime sai ta oma kahe vanaema, Julia Morrise ja Elizabeth Wellsi, järgi.
Kui Julie oli kahe-aastane, tegi ta oma lavadebüüdi, esinedes tantsukooli lõpuballil haldjana.
Julie uus isa hakkas tüdrukule õpetama laulmist, justkui ettekäändena, et kasutütart paremini tundma õppida. Kõigi suureks üllatuseks oli Juliel täielikult väljaarenenud laarünks (kõri), perfektne helitunnetus ja laiaulatuslik nelja oktaaviga vokaal. Just Ted oli see, kes avastas, et tüdruk oma kauni häälega võiks kuulsaks saada kogu Inglismaal. Nii asuski üsna auahne ja musikaalne abielupaar Juliest imelast koolitama ja teda oma turneedele kaasa tirima.
Laval esines tulevane superstaar juba seitsme-aastaselt. Ta võttis endale kasuisa perekonnanime ning muutis eesnimes viimase tähe.
Teise maailmasõja lõppedes oli Julie kümne-aastane ning ta võis ametlikult koos vanematega laval esineda. Koolivaheaegadel veetis Julie suurema osa ajast üleriigilistel turneedel, olles populaarseim osa oma vanemate show-programmis.
Lauljatarile anti peaosa pantomiim-muusikalis «Cinderella».
Juliele pakuti rolli muusikalfilmis «Mary Poppins», kuid Julie ei uskunud, et sobib filmi. Walt meelitas teda, kutsus isegi koos endaga Disneylandi ning demonstreeris oma võlumaailma, mistõttu Julie lõpuks alistus ja võttis rolli vastu.
Kuna Julie mees oli hiljuti üliedukalt maha saanud ühe lavatüki kunstilise kujundamisega Broadwayl, võttis Disney ta oma filmile kunstnikuks.
/nginx/o/2018/10/01/11460504t1h8128.jpg)
Õigupoolest oli «Mary Poppins» (1964) teatud mõttes lohutuseks, et Julie Andrews ei saanud rolli «Minu veetleva leedi» (1963) filmiversioonis. «Mõistan nüüd paremini, miks mind »Leedisse« ei valitud. Neile oli vaja »nime«, mis kindlustaks filmile edu. Audrey Hepburn oli selleks ideaalne variant (ehkki ta ei osanud laulda ja seda tegi tema eest Marnie Nixon – I.K.), mina oli tuntud aga ainult kui Broadway näitlejatar. Õnneks tuli »Poppins« vahetult pärast seda ja ma ei osanud erilist pettumust tunda. Vaid hiljem olen vaikselt kurtnud.»
«Minu veetlev leedi» oli nomineeritud aasta hiljem igas suuremas Oscari kategoorias, välja arvatud parim naisnäitleja. Selle kuldkujukese sai endale aga Julie Andrews imepärase Mary Poppinsi rolli eest. See oli justkui väike kättemaks.
Tohutu menu ja töökoormus lõid kiilu näitlejatari eraellu. Julie läks Tonyst lahku.
Ebaõnn hakkas haarama Andrewsi uusi filme. Publik, kes oli harjunud oma lemmikut nägema malbete ja igati kombekate neidude rollides, ei võtnud omaks intrigeerivat ja menu nimel kõigeks valmis olevat Gertrude Lawrence'i Robert Wise'i «Staaris!» (1968). Ka esimene koostöö tulevase abikaasa Blake Edwardsiga «Kallis Lily» (1970) ei toonud loodetud (kassa)tulemust.
Kuigi tänases Ameerikas on turg enamjaolt noortele orienteeritud ja sobivaid rolle on üha raskem leida, usub Julie, et on mõnede oma eakaaslastest kolleegide, nagu Diane Keaton, Shirley MacLaine ja Barbra Streisand, õnnestunud nihutada seda saatuslikku barjääri, mida kujutab endast vanus naise ja näitlejanna jaoks.
/nginx/o/2010/12/23/488700t1h2186.jpg)
«Samuti peab igaüks olema võimeline leidma oma isiklikku sisejõudu. Minu oma pärineb minu kujunemisajast lavalaudadel, ajast, mil ma ei mõelnud tõepoolest, et see võiks kuidagi mõjutada mu edasist karjääri. Mõtlen sageli sõnadele, mida ütles mulle »Minu veetleva leedi« libretist – ta arvas, et mängida pikka aega ühte rolli on palju etem kui killustada end väga laiaulatusliku repertuaariga. Tal oli õigus. Publiku ees peab igal õhtul treenima, end täiustama – et olla tõeline. Ilusa rolliga õpitakse palju.»
Andrews osales ka «Dr. Doolittle'i» uues lavaversioonis, andes oma hääle papagoi Polüneesia käsutusse. Lavastusest, kus tegid kaasa suured loom-nukud, kujunes unustamatu elamus nii lastele kui nende vanematele.
Kuid siis juhtus midagi paratamatut. 1995. aastal tekkis lauljataril tõsiseid probleeme häälega ning ta otsis abi kirurgidelt. Operatsioon aga ebaõnnestus ning Julie kaotas võime laulda. Kuid Andrews ei lasknud pead norgu ning asus esinema draamalavastustes.
Julie Andrews on ema viiele täiskasvanud lapsele: tütar Emma, Blake'i kaks last Jennifer ja Geoffrey ning kaks 1974. aastal adopteeritud tüdrukut Amy ja Joanna.
Teised sünnipäevalised
Koos Julie Andrewsiga tähistavad oma sünnipäeva ka Briti peaminister Theresa May (62), endine USA president Jimmy Carter (94), Oscari võitja Brie Larson (29), USA koomik Zach Galifianakis (49) ja Briti koomik Harry Hill (54).
/nginx/o/2015/10/09/4576363t1h525c.jpg)