Laura Põldvere koolikiusamisest: mu vanemad said sellest teada ja olid väga-väga pettunud minus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Laura Põldvere aitab täna lastele raha koguda.

FOTO: promo

Muusik Daniel Levi Viinalass avaldas eelmisel nädalal «Ringvaates», et oli kuulumisvajadusest tingituna koolikiusaja. Ta meenutas ühte intsidenti, kus ta kaasõpilasele jalaga selga hüppas ja poiss põlved veriseks kukkus. Selline käitumine ei ole okei.

Daniel Viinalassi ülestunnistusest inspireerituna küsis Elu24 mitmel eri valdkonda kuuluvalt Eestis tuntud inimestel, missugune on olnud nende kokkupuude koolikiusamisega.

Laulja ja telesaatejuht Kethi Uibomägi: 

«Mina olin koolis see, kes suhtles kõikidega ja astus nende eest välja, keda kiusati. Mind on kodus õpetatud, et tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse. Ma olen võinud tahtmatult kellelegi nooruses liiga teha, aga kindlasti mitte meelega. Pigem olin ja olen siiani see, kes astub ebaõigluse eest välja. Tegin kooliajal ka sõbrapäeval kaardid neile, keda teadsin, et neile keegi ei tee ja see üksainus minu kaart võiks tuju rõõmsaks teha. Õpilane saab märgata ja kasutada enda populaarsust ära selleks, et teiste koolis käimine ka mõnusamaks teha. Kiusamine on täiesti out

Kethi Uibomägi

FOTO: Liis Treimann

Raadiosaatejuht Brigitte Susanne Hunt:

«Koolikiusamisega on ilmselt kõik inimesed kokku puutunud. Kes julgevad, arvavad teistmoodi. Mind on kiusatud ja olen ka teisi kiusanud. Lapsi tuleb õpetada teiste arvamusest üle olema. Tuleb osata iseennast armastada. Koolikiusamine on ainult kiusamise asukoha täpsustamine, mõned inimesed on oma olemuselt kiuslikud ja julgeid inimesi kiusatakse niikuinii terve elu. Füüsilise vägivalla puhul aga peab julgema rääkida õpetajatele või vanematele – see ei tee kiusatavat nõrgaks. Endaga ei tohi lasta käituda ebameeldivalt ei lapseeas ega täiskasvanuna.»

Brigitte Susanne Hunt 23. sünnipäev

FOTO: Ardo Kaljuvee

Tõsielutäht Helen Kõpp:

«Minu kokkupuude õnneks oli sellel määral minimaalne, et ei toimunud füüsilist vägivalda, vaid oli tegemist vaimse vägivallaga. Mina olin kiusatav, kelle peal praktiseeriti ignoreerimist, tagarääkimist ning mõnitamist. Lapsed tõesti on vähesema empaatiavõimega kui täiskasvanud. See muudab nad kehtestavateks, kes soovivad näha kiusatava reaktsiooni teadmata, mida selline suhtumine võib vaimse tervisega teha. See on mingil määral paratamatu, kuna laste aju on alles arengujärgus ning kui nad on saanud vanemaks, mõistavad nad oma tegude mõju ning see on suur samm, et julgevad seda tunnistada. Selle tunnistamine annab teistele mõista, et kiusamine ei ole lahe ning mingi põneva reaktsiooni kogemiseks saab tegeleda teiste huvialadega.

Helen Kõpp

FOTO: Erakogu

Helen jätkab: «Ja minu kokkupuude lähemalt oligi see, et olin väga tagasihoidlik hall hiireke, keda oli lahe mõnitada. Mingi hetk ma taipasin, et kui ma reaktsiooni ei anna, siis halvasti ei öelda, kuid see päädis minu ignoreerimisega. Minuga suheldi siis, kui oli vaja kodutöid maha kirjutada või kontrolltöödel minu kõrvale istuma saada. Nii lihtsalt juhtus, sest kõik minu klassikaaslased ei juhtunud olema nii-öelda minu inimesed. Ma kohe kindlasti ei pea viha nende peale selle tõttu. Ma mõistan neid täiesti ning olen tänu neile tegelenud kõvasti oma ebakindlusega. Tugeva jälje on minusse jätnud ignoreerimine ning jõllitamine, kuid nüüd võin vabalt oma klassikaaslastele «tere» öelda ning juttugi rääkida. Õnneks oli mul sõpru teistest klassidest ning kooliväliselt.»

Superstaar Uudo Sepp:

«Ka mind kiusati põhikooli ajal, aga kui nüüd aus olla, siis saab küsida, et keda ei kiusatud? Saame vaid tänada kiusajaid, et nad meid vaimult tugevamaks inimeseks on kasvatanud!»

Uudo Sepp

FOTO: Karli Saul

Saatejuht ja lavastaja Mart Sander:

«Kiusamine on ventiil neile, kellel puudub väljund ja positsioon. Minu esimesed kooliaastad möödusid Tallinna Muusikakeskkoolis. Seal koolikiusamist praktiliselt ei eksisteerinud, sest kõigil oli oma konkreetne väljund. Üldse, muusikud (pean silmas  «klassikuid», mitte räppareid) on emotsionaalselt targemad inimesed, sageli vähemalt alateadlikult religioossed ja igasugu vägivald, füüsiline või vaimne, on üsna mõeldamatu. Kui siis läksin kuuendast klassist reaalkooli, nägin suurt erinevust. Seal oli kastisüsteem, kus ühes otsas olid «rikkurite lapsed» ja teises otsas kiusajad. Need olid reeglina vaimselt ja ka füüsiliselt üsna küündimatud ja rumalad poisid, kellel polnud ei häid hindeid ega vanemate varandust. Ma olin lihtne saak, sest tulin täiesti teisest maailmast ja ei osanud alguses üldse enda eest seista. Paari aasta jooksul aga õppisin need küllalt primitiivsed sotsiaalsed reeglid ära ja sellest ajast mind enam kiusata ei saanud.»

Mart Sander

FOTO: Renet Heinla

Mart Sander jätkab: «Need toonased kiusajad kukkusid kooli lõpupoole sotsiaalselt reelt «kolaki» maha, sest teatud vanusest kiusamine enam ei mõika ja kuna neil polnud enese kehtestamiseks ühtegi teist «väärtust», siis said neist küllalt ruttu ilma igasuguse ühiskondliku positsioonita heidikud. Ilmselt on näiteks enamik tänaseid netikommentaatoreid kunagised koolikiusajad, kes nüüd oma kaotatud «staatust» taga igatsevad. Tegelikult kannavad nad lihtsalt klassikalise koolikiusamise kõige labasemad reeglid täiskasvanute maailma üle. Kiusamise ohvrid reeglina aga kasvavad tugevateks: nad on sunnitud palju elu üle mõtlema ja see arendab tohutult ühiskondlikku läbilöögivõimet hilisemas eas.»

Laulja Nika: 

«Ma õppisin eestikeelses koolis ja olid ajad, millal venelasi eesti klassis kiusati, aga ainult sõnadega. Öeldi umbes nii, et «mis te Eestis üldse teete, räägi oma vene keelt Venemaal». Aga noh, seda ei olnud palju. Ma olen lubanud end kiusata ja lõpuks oli nii, et nemad küsisid minult abi vene keele tundides. Siis kui õppisin keele selgeks, olid mu sõbrad ainult eestlased.»

Nika Prokopjeva

FOTO: Madis Sinivee

Laulja Laura Põldvere:

«Mina olen kokku puutunud koolikiusamisega seda teed pidi, et mind on tembeldatud kambajuhiks. Mäletan üht väga tõsist vestlust klassijuhataja ja klassikaaslastega, kus oli teemaks, et meie tüdrukutekamp tegi sõnadega liiga teisele kambale. Pigem oli see tobe laste nöökimine ja midagi väga halba ei olnud. Vestluse käigus kaitsesin enda sõbrannasid mingil teemal, pärast mida arvas õpetaja, et mina olen kamba juht, kes kõiki õhutab. Ma kohe kindlasti ei olnud seda, aga raske oli ka vastupidist tõestada. Mu vanemad said sellest teada ja olid väga-väga pettunud minus. See tegi tohutult haiget.»

Laura Põldvere, 2018.

FOTO: MADIS SINIVEE / EESTI MEEDIA/SCANPIX

EKRE juhatuse ja Riigikogu liige Henn Põlluaas:

«Õppisin Tallinna X Keskkoolis, mida on hiljem taseme poolest isegi eliitkooliks nimetatud, kuigi toona eliitkoole ei olnud. Võimalik, et seal koolikiusamist mingil määral ka oli, aga ma ei mäleta, et see probleemiks oleks kujunenud. Pigem võin öelda, et ei ole sellega kokku puutunud. Kindlasti mitte enda suhtes. Ja ma ise ei ole ka kunagi mingi koolikiusaja olnud. Olen kõigiga alati hästi läbi saanud.»

Henn Põlluaas

FOTO: Eero Vabamägi

Euroopa Parlamendi liige Ivari Padar:

«Koolikiusamine oli olemas ka minu kooliajal. Esimesse klassi läksin 1972. Ma ise pole mäletamist mööda olnud ei kiusaja ega kiusatav. Kui sel teemal tänapäeval valusalt kirjutatakse, siis muidugi on mul väga halb meenutada olukordi, kus kaaslastele liiga tehti. Kindlasti oli olukordi, kus oleks ise võinud julgemini vahele minna, aga see on tagantjärele tarkus.»

Ivari Padar.

FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

EKRE aseesimees ja riigikogu liige Jaak Madison:

«Eks kooli ajal on ikka olnud laste ja noorte vahel norimist, tögamist ja vahel ka tõuklemist, kuid mastaapset koolikiusamist mina näinud ei ole. Kahjuks on olnud ikka õpilasi, kes on olnud tõrjutud oma välimuse, kehakaalu või perekonna sotsiaalse staatuse tõttu, kuid näiteks Albu põhikoolis seda muret väga palju ei esinenud, kuna see väikene kool oli väga ühtehoidev. Pigem esineb tihti hoopis vaimset, psüühilist vägivalda ja seda hoopis vanemas kooliastmes nagu gümnaasium. See omakorda kandub edasi ülikooli ja ka tööturule, kus kedagi võidakse taga kiusata.»

Riigikogu liige Jaak Madison.

FOTO: Erik Prozes

Keskerakonna ja riigikogu liige Märt Sults:

«Kuna ma olen terve elu olnud koolis, algul õpilasena siis õpetajana siis direktorina, on mul koolikiusamisest väga täpne oma arusaam. Koolis, õpilasena (Valga 1. keskkool), olin ma algklassides suhtkoht rahulik vend, tegelesin oma asjadega, segasin tundi ning muud nipet-näpet. Ei kiusanud teisi ja ei lasknud ennast kiusata. Pubekaeas tuli kaklusi ikka ette. Küll linnas rahvaste «lõimumisel», küll plikade pärast koolimaja hoovis.»

Märt Sults. 

FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees / Eesti Meedia/Scanpix Baltics

Märt Sults jätkab: «Ei ütleks, et see oli kiusamine, reeglid olid lihtsalt sellised. Ja karistused ka vastavad, kui vahele jäid. Musketäride ajastul olid kahevõitlused ka keelatud, kuid ikka toimusid. Vaimset kiusamist on olnud, kuid see oli rohkem nagu mäng: must huumor on alati mulle meeldinud. Eeliseks praeguste lastega oli mul see, et alati said sa, kui oli vaja, kiusajast lahti: kas panid ukse kinni või kutsusid sõbrad appi või tuli korrakaitsja või õpetaja, ulatas abikäe või lihtsalt läksid teisele poole teed. Kuid praegustel noortel on «piinaja» sinuga kogu aeg kaasas ... »

Elu24 pöördus ka teiste riigikokku kuuluvate erakondade liikmete poole, kuid ei saanud nendelt kolme päeva jooksul vastust.

Elu24 maksab vihje eest tasu!

SAADA vihje
Tagasi üles