Kinoajaloo hämar nurgatagune: kuidas Al Pacino geibaarides käis

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Al Pacino filmis «Cruising»
Al Pacino filmis «Cruising» Foto: Ronald Grant Archive / Mary Evan / Scanpix

Meenutus sellest, kuidas valmis 1980. aasta film «Cruising», peaosas Al Pacinoga, kes kehastas New Yorgi geimõrvu uurivat politseinikku Steve Burnsi. 

New Yorgi vastandkultuuri nädalalehes Village Voice ilmus 1979. aastal rida artikleid seletamatutest surmadest ja mõrvadest West Village'is, kirjutajaks geiühiskonnasündmuste kroonik Arthur Bell. AIDS-il polnud veel nime, kuid müstilisel kombel surevate geide arv kasvas.

Neid tapeti S&M-klubides, millel olid nimeks Mineshaft, Ramrod, Eagle's Nest ja Anvil ning kus kohtas ainult meestega seksimisele pühendunuid mehi, meenutab Oscari võitnud lavastaja William Friedkin raamatus «The Friedkin Connection». Rough trade

Mõrvadega seoses arreteeriti Paul Bateson, kes oli aidanud Friedkinit medvennana «The Exorcisti» juures. Friedkin läks teda vanglasse vaatama. «Tapsid sa need inimesed?» küsis Friedkin. «Ma ei mäleta. Ma olin ilmselt pilves,» naeratas Bateson. 

Kolm aastat varem oli Friedkin tagasi lükanud Gerald Walkeri romaani «Cruising». Nüüd oli Friedkin huvitatud.

Ta soovis klubisid külastada. Mineshafti omanikele meeldisid Friedkini filmid, aga talle öeldi, et tegu on eraklubiga, kuhu ei tohi tulla lõhnastatult ega võtta kaasa naisterahvast või kaamerat. Friedkini ainuke riietus peab olema kubemekaitse, nagu kõigil külastajatel. Riided tuleb anda riietehoidu.

Klubi ees seisid FFA numbrimärkidega mustad limusiinid. Fist Fuckers of America. Klubis olid mustad seinad. Lilla valgus. Oli sein, mille külge kinni seotud mehi piitsutati. Teisest, aukudega seinast lükati läbi peenised, mida võõrad teisel pool imesid. Pikas baaris oli võetud järjekorda, et lakkuda baarimehe tagumikku. Ühes vannis istus mees, kelle peale grupp mehi urineeris. Friedkin tundis ära mõned advokaadid ja börsimaaklerid, mitmed neist abielumehed.

Warner Bros. filmi rahastada ei soovinud. Televisioonistuudio Lorimar soovis. Friedkin tahtis androgüünset Richard Gere'i politseinikurolli, kes klubides mõrvarit püüab. Gere oli nõus. Siis tuli teade, et huvitatud on Al Pacino, tõeline filmistaar. Pacinole maksti 3 miljonit dollarit. Paul Sorvino kehastas politseiülemat ja Karen Allen Pacino pruuti. Richard Cox mängis tegelast, kes põhines Batesonil. Klubistseenides kasutati Milestone'i liikmeid, sest näitlejad poleks seda suutnud.

Vastuseis filmile algas juba enne võtteid. Bell kirjutas, et «Cruising» saadab geid tagasi kappi. Kui koroner Michael Baden lubas filmida Batesoni mõrvaohvrite kehaosi, sai ta linnapea Kochilt kinga. Enamik stseene filmiti öösel, sajad protestijad ümberringi karjumas. «Pacino, sa vana pede!» karjuti. Kõikjal turvas meeskonda politsei. Pacino polnud kunagi varem kuulnud, et rahvas oleks teda sõimanud.

Pacino osutus näitlejaks, kes võtab stsenaariumi kätte paar minutit enne võtte algust ja vajab lugematul hulgal kordusvõtteid. Pacino ja Friedkin hakkasid teineteisest eemalduma. Friedkin pole rahul Pacino esitusega «Cruisingus» ja Pacino pole rahul «Cruisinguga». Pacino ei soovinud, et mõrvu näidatakse, samuti ei meeldinud talle vihje, et mõrvar võib olla tema. Pacino pole andnud selle filmiga seoses intervjuusid. 

Kinoliit palus filmist eemaldada pool tundi klubi- ja mõrvastseene. Paljaid meestekehi tuli peita suitsupilvedesse. Friedkin oli esitanud sihilikult pornograafilisema ja vägivaldsema versiooni, teades, et tuleb kärpida. Film katsub sellest hoolimata R-reitingu piire, millele kriitikud ka kohe osutasid. Milleks sellist filmi vaja oli, küsisid nad. Friedkinit, kes oli 10 aastat varem lavastanud filmi «The Boys in the Band», süüdistati nüüd homofoobias.

«Cruising» valmis valel ajal, arvab Friedkin. Populaarsed olid «Rocky» ja «Star Wars», «Raiders of the Lost Ark» ja «Close Encounters». Reagani ajastu rahvas tahtis headuse võidutsemist ja superkangelasi.

Hiljem on «Cruisingu» kriitika leebunud. Professor Camille Paglia ütles 2006. aastal, et temale film meeldis. «Selles oli «The Story of O» ja muu selle aja Euroopa kvaliteetporno põrandaalust dekadentsi,» ütles ta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles