VAHUR JOA INTERVJUU: Eesti Laulul säranud Nika räägib avameelselt kitsikusest ja läbi pisarate sündinud muusikast

Energiline ja rõõmsameelne Nika Prokopjeva on Eesti muusikamaastikul küll uus tegija, kuid on viimase kahe aastaga leidnud endale meeldejääva niši. Läbi valu, võlgade ja pisarate on Nika nii mitmegi noore fänni südame võitnud.

Mul oli au Nika Prokopjevaga (23) kokku saada Telliskivi loomelinnakus asuvas kohvikus nimega «Peatus». Vanades rongivagunites tervitas mind üllatavalt lühikest kasvu noor laulja, kes, enda jutu järgi, mõtleb ka oma lauljakääri arendamisel kui ärinaine, kes üritab rahva tähelepanu võita.

Erksinise jaki ning mustade laiade pükstega Nika on muusikaga tegelenud üle kümne aasta, kuid eestlased teavad teda paremini kui G4S turvatöötajat Tallinna lennujaamast, kes osales tänavusel Eesti Laulul, jõudes seal ka finaali.

Mina olin Nikaga varasemalt vaid telefoni teel suhelnud ja mind huvitas, kuidas niivõrd noorelt avalikkuse tähelepanu võitnud laulja sellesse etappi on jõudnud ja mis on see, mis teda elus edasi viib.

Olles mõlemad tellinud endale tassi kohvi, olin ma valmis selle noore neiu põnevat lugu kuulama.

Nika särav etteaaste 2018. aasta Eesti Laulul. Foto: Madis Sinivee/Scanpix

Kust sa pärit oled?

Kundast. Ma kasvasin seal, aga kui ma 13 olin, siis kolisin Tallinnasse. Siin hakkasin muusikaga tegelema. Käisin teatriringis. Muusikaga hakkasin tegelema 14-aastaselt.

Miks sa Kundast ära kolisid?

See  on pikk jutt. Mu vend mängis saksofoni kunagi. Kundas oli üks muusikakool. Aga siis tuli üks professor, kes ütles talle, et ta mängib väga hästi ja ta peab Tallinnasse õppima minema. Ja kuidagi nii hakkasime ükshaaval minema. Tema kolis ja siis ema kolis, mina kolisin isaga. Siis me müüsime kõik Kundas ära ja siis tulime siia elama.

Tallinnas on rohkem võimalusi. Siin on rohkem inimesi. Siin on teine ümbruskond. Need mänguasjad, mis meil Kundas olid, näiteks Tetris, mis oli mul siis, kui ma olin kuus või seitse, minuvanustel inimestel seda siis enam ei olnud. Meil oli veits aeglasem see areng seal.

Millal sa muusikat tegema hakkasid? Kas enne või pärast venda?

Siis, kui ma siia kolisin, hakkasin tegema. Läksin alguses teatrikooli jälle. Olin Kundas teatrikoolis ja olin siin teatrikoolis. Ma õppisin kaks aastat ja siis ükspäev võtsin kitarri kätte ja küsisin isa käest, et ta näitaks mulle üht-kaht akordi. Ta näitas mulle need asjad ära ja hakkasin täiega mängima. Ta ütles, et kui ma tahan olla tõeline kitarrist, siis pean mõne raskema akordi ära õppima. Olin kodus ja õppisin, nii et sõrmed olid verised. Ma panin plaastri peale ja ikka mängisin edasi. Seal ilmusid esimesed laulud. Siis läksin kooli esinema ja nii edasi.

Mu vend tuli ükspäev minu juurde ja küsis, miks ma laulan niimoodi, et hingan samal ajal välja, kui laulan, ning siin hingan sisse ja kõlan nagu katkendlik tuulemasin. Ta küsis, miks ma teen nii: lauljad ju ise nii ei tee. Ma ütlesin okei ja õppisin õige tehnika selgeks. Ta hakkas siis minu luuletusi ja laule lugema ja soovitas mul muusikaga tõsisemalt edasi tegeleda. Kaks või kolm aastat hiljem oligi siis esimene kontsert.

Kus see oli?

Baaris. Ei! Kõige-kõige esimene esinemine oli teatris. See oli vene kultuurikeskuses. Meil oli seal etendus ja me olime teatrile laulu kirjutanud. Meil oli kitarre ja muid vahendeid nii palju. Seal oli üks vanem naine, huvijuht, ja kui me kõva rokkmuusikat mängima hakkasime, siis ta ütles meile, et kõik on liiga kõvasti: «Pakkige asjad ja minge minema.» Me ütlesime, et teeme siis vaiksemalt. Tema aga vastu, et pange need instrumendid ära, mul tuleb etendus siin. Siis me tassisime kõik asjad kolmandale korrusele. Ise. Ja kui meil tuli kontsert, siis me panime täiega.

Meil on sellest video ka. Sealt on kuulda, et kõik oli hästi kõvasti, aga inimestele meeldis ja nad soovitasid seda meil muusikat edasi teha. Selle järel tuli enda esinemine. Baaris laulsin tund aega oma laule ja cover’eid . Siis tulid esimesed inimesed kuulama ja nii see kõik algaski.

Nika Prokopjeva Foto: Madis Sinivee

Lähme hetkel veel tagasi sinu lapsepõlve. Kuidas sa seda kirjeldaksid?

See oli superäge. Lapsepõlves maal oli väga äge. Meil olid kõrrepüssid, millest me lasime pallikesi välja. Need olid alguses puust, aga siis ema tõi Venemaalt plastist ägedamad. Me võisime isegi kivi suhu panna, et see siis püssist välja lasta.

Me oleme väga palju lollusi teinud. Üks asi oli selline lollakas. Ma ei ole seda kellelegi rääkinud. Aga kui vihma oli sadanud, siis tekkis meie maja ette suur-suur porilomp, sest seal oli asfaldis auk. Lombi kohal oli puu ja sealt kukkusid lehed alla. Mina siis kujutasin ette, et ma olen kalal. Võtsin puutoki ja teesklesin, et ma olen kalal. Sellised lollakad asjad. Kui ma hakkan rääkima kõikidest nendest asjadest, mida me tegime, siis me jääme siia õhtuni.

Kui sa lombis käisid mängimas, et sa oled justkui kalal, siis kas see oli igatsusest minna päriselt ka kalale?

Ei, ma olen kalalkäimise superfänn ja ma olen juba seitsmendast eluaastast koos isaga käinud. Pühapäeviti käisime karjääris kala püüdmas ja see on siiamaani minu hobi. Mulle meeldib. See oli pigem igatsusest, et võiks jälle minna.

Mis oli sinu kõige esimene töökoht?

Issand, mul on olnud nii palju rõvedaid töökohti (naerab). Kõige esimene oli flaierite jagamine. Siin, Tallinnas. Kõige vastikum oli see, et me saime üks euro tunnis. Kui töötasid kaheksa tundi ja said oma kaheksa eurot, siis me läksime kõrvalasuvasse McDonaldisse, sest meil Kundas seda ei olnud. Ma ei teadnud, mis söök see üldse oli. Minu jaoks oli see avastus. Me käisime peale tööd Macis ja kulutasime oma viis euri ära. Kui me koju jõudsime, siis ma panin oma allesjäänud kolm eurot taskusse ja nii see käiski.

Kõige raskem oli siis, kui sa olid kaheksa tundi räigelt tööd teinud ja siis tuli keegi, kes tahtis, et me veel teeksime. Aga meie ei tahtnud teha muud kui istuda ja burkse süüa. Õnneks ma enam neid ei söö. Nii palju (naerab).

Me jagasime flaiereid selle restroani jaoks, kus ma hiljem ka esimese kontserdi pidasin. Seal oli avatud terass, kohal oli küll vaid kuus inimest, aga ma sain laulda. Esimene kontsert seal restoranis ei olnudki päris kontsert, vaid pigem ülemusele esinemine. Peale tema oli seal veel viis inimest. Ta andis mulle pärast 15 eurot ka.

Nika Prokopjeva Foto: Madis Sinivee

Kuidas sa sinna tööle said?

See oli kuidagi tuttavate kaudu. Mul olid sõbrad, kes juba töötasid seal ja nemad kutsusid mind enda juurde. Selline korraldus oli ka, et kui sa kutsud kedagi tööle, siis sa saad boonuseid. Nemad kutsusid mind ja mina otsisin ka, keda kutsuda.

Ma olin siis alles esimest aastat Tallinnas ja nägin esimest korda tramme ja trolle. Ma nägin siin olles esimest korda lifti. Mu sõbranna elas üheksandal korrusel ja ma kartsin lifti ning sellepärast käisin kogu aeg jala. Siis ta ükspäev ütles mulle, et lähme lifti. Mina läksin ees, aga tema järele ei tulnudki, vaid pani ukse kinni ja saatis mind alla. Ma olin suures paanikas. Aga sõitsin esimesele korrusele ja pärast seda sõitsin juba ise.

Milline oli sinu kõige esimene esinemise kogemus?

Päris hea. Ma olen juba seitsmeaastasest peale teatrikoolis käinud ja ma olen sellega harjunud, et inimesed mind vaatavad. Muidugi ma närveerisin, kuid see tunne oli nagu narkots: kui üks kord koged, siis tahad veel ja veel ja veel.

Aga mulle meeldib see tunne vaid lava peal olles. Mulle ei meeldi, kui inimesed mind väljaspool kuskil vaatavad. Mul on see tunne tööl olles. Ma olen praegu veel vahepeal lennujulgestajana lennujaamas tööl. Ja kui keegi mind seal ära tunneb, siis tunnen küll, et ei, mina see ei ole. Mina tegelen lennujulgestusega, ma ei ole mingisugune muusik.

Minu järgmine küsimus olekski olnud, kas sa praegu veel töötad lennujaamas? Kuna sa ütlesid, et töötad, siis mida sa täpsemalt teed seal?

Ma olen julgestustöötaja. Ma käin väga harva seal. Ma olin pikalt seal, kus küsitakse vedelikke ja tervitatakse, aga nüüd ma olen rohkem arvuti taga. Kuid jah, ma hakkan vaikselt enda asju kokku pakkima ja loodan, et saan varsti ainult muusikaga tegeleda.

Olen seal töötanud poolteist aastat. Sinna sain tööle läbi CV-keskuse. Kuid enne tööle saamist mul oli valida, kas ma lähen sinna või siis kooli huvijuhiks. Aga ma millegipärast tundsin, et mul on vaja lennujaama, sest turvad aitavad mind. Siis sattusin sinna kogemata tööle, siis tuli Eesti Laul ja pärast seda ütles G4S, et nad võivad olla mulle toeks. Tavaliselt, kui ma midagi tunnen, siis ma juba lähen, sest ma tean, et midagi mind seal ees ootab.

Aga miks just lennujaama? See ei ole ju väga tavapärane valik.

Esiteks see, et mulle ei meeldi söögiga tegeleda. See on minu üks kiiks. Söögiga ja joogiga ma ei taha üldse kunagi tegeleda. Lennujaama läksin sellepärast, et ma kartsin lennata. Ma olin selleks ajaks juba väga palju lennanud ja mingi kogemus oli olemas. Ma ei olnud kunagi kindel, et kui ma lennukis istun, siis need inimesed on pädevad ja ma võin neid usaldada. Kui ma sinna tööle sain, siis kogesin kõike teise pilgu läbi ja mul kadus hirm.

Seal võib lühikese ajaga väga palju õppida. Tihti tuleb ette olukordi, kus inimesed valavad oma viha sinu peale välja, kuigi sina ei ole süüdi. Aga see aitab paksu nahka kasvatada ja see on mulle kui muusikule hea.

Ma tahaksin juba praegu edasi liikuda. Ma käin lennujaamas poole kohaga ja öösiti, sest seal pole siis inimesi. Mulle meeldib rahulikult olla, sest praegu võib olla viis ja kuus tuhat reisijat ja meid ei ole kollektiivis nii palju. Ja me töötame väga palju. Vaatamata sellele, et sügisel on tööd vähemaks jäämas, tahaksin ma edasi liikuda. Ma ütlesin juba töövestluse ajal, et olen muusik ja ma tahan laulda ning võin ühel hetkel edasi liikuda. Nemad ütlesid, et see on okei, peaasi, et ma olen praegu olemas ja teen oma tööd hästi. Ja nüüd ma olen seal olnud poolteist aastat.

Mõned ütlesid, et kui sa oled poolteist aastat juba olnud, siis ma jään sinna kümneks aastaks. Ma ütlesin, et ole vait, mina ei ole (naerab).

Nika Prokopjeva Foto: Madis Sinivee

Missugune on sinu lapsepõlve kõige helgem mälestus?

Mul on neid nii palju. Kuna mu pere on sama loov kui mina, siis äkki üks mälestus oleks see, kui ma sain esimese telefoni. Ma olin siis 10 või 11. Ema kinkis mulle kohvikarbi. See ei olnud isegi kohvikarp, vaid pulbris kohvikoor. See oli ilusasti pakitud ja puha. Ma tegin selle siis lahti ja vaatasin, et kohvikoor. Siis ma vaatasin emale otsa ja ütlesin, et ma ei joo kohvi. Ta ütles mulle, et küll ma mõne aja pärast hakkan. Ma ei usu, et sa kinkisid mulle kohvikoore, vastasin ma. Siis ma tegin paki lahti ja nägin, et seal on telefon sees. See oli uskumatu emotsioon. Mu elu oli justkui lõppemas, kui ma arvasin, et ta kinkiski mulle kohvikoore. Ma tahtsin emale öelda, et sa ei tunne mind üldse (naerab).

Millega sinu vanemad tegelevad?

Ema töötab moeateljees. Me tegime enda moeateljee. Ma aitasin tal teha stilistikat ja programmi, Instagrammi, Facebooki ja sellist asja. Ta tegutseb praegu Mustamäe keskuses. Keemilise puhastuse kõrval on väikene ruumike. Siis kui ema sellega alustas, läks ta nende inimeste juurde, kes seda pinda välja üürivad ja ütles: «Mul on vaid 200 eurot, mul ei ole masinaid, mul ei ole vahendeid, aga mul on kaks kätt ja ma olen valmis töötama. Omanik vaatas emale otsa ja küsis, kuidas ta julgeb üldse sellise jutuga kohale tulla, sest üüripinda on ikka kaks korda rohkem. Mu ema aga ei lasknud sellel ennast heidutada ja ütles, et tee mis tahad, ma tahan tööd teha.»

Ema on samasugune nagu mina. Kui ta endale juba eesmärgi seab, siis ta teeb selle ära. Ja nüüd, pool aastat hiljem, on tal oma moeateljee. Ja tal on väga palju kliente. Kui ta endale juba kliendi saab, siis nad jäävadki temaga. Mõni on temaga juba 20 aastat olnud, sest ta tegi Kundas samasugust tööd. Iga kord, kui ema kuhugi läheb, siis nad liiguvad temaga kaasa.

Isa oli lõhkaja. Aga kuna Tallinnas seda tööd ei ole, siis ta liikus siin olles ehituse poole. Ta oskab väga palju tööd. Tal on kuldsed käed. Kui sa midagi talle ette annad, siis ta teeb selle ära.

Kas sinu elus on toimunud midagi nii traagilist, mis on sind inimesena muutnud? Midagi sellist, mis pani sind nutma või tekitas sinus depressiooni?

Ma olen inimene, kes kõnnib kõigest läbi naeratades. Mu elu ei ole roosiline. Ma püüan olla see, kes võtab kõike positiivselt. Samas, mul on elus väga suured probleemid. Eriti just siis, kui me kolisime Kundast suurde linna. Tallinnas on kallis elada ja kuna ma ei tahtnud vanematelt raha küsida, olin sunnitud käima koolis, trennis, tööl ja teatris korraga.

Nika Prokopjeva Foto: Madis Sinivee

Mis on sinu elus kõige halvem kogemus, mida sa tahaksid jagada?

Kõige suurem stress, mis mul senini on olnud, on vanemate lahkuminek. Viimased päevad kippusid olema väga pingelised, kuna keegi ei suutnud ühes toas koos olla. Kui vanemad otsustasid lahku minna, oli minul tunne, et nüüd on kogu maailm minu vastu, ja kui keegi ei näinud ega kuulnud, nutsin vaikselt padja sisse, ning  just siis tuli mulle abiks muusika. Ma lasin kõik oma negatiivsed tunded, oma hirmud, laulusõnadesse, ning iga uue lauluga tundsin ennast aina paremini. Mõne aja pärast hakkasid tulema väiksed esinemised ning pidin kogu aeg mõtlema, kumma vanematest kutsun vaatama, teades, et kui nad näevad teineteist, võib tekkida ebamugavusi. Juba päris pikka aega õnneks nüüd enam sellised asjad mind enam ei piina.

Kuidas teil isaga läbisaamine on?

Isaga läbisaamine on päris okei. Muidugi tekivad vahel ka konfliktid nagu igas tavalises peres, aga tema oli just see inimene, kes aitas mind muusikalises arengus, kuna tal oli alati midagi öelda, kas sõnade või muusika kohta. Püüdsin alati olla parem, et ükspäev ta ütleks, et jah, see sobib, see on juba midagi muusikataolist.

Kas ta on sind kuidagi kritiseerinud ka, kuidas sa end presenteerid?

Ei, aga ta on mind kritiseerinud minu laulmist. Juba siis, kui ma alustasin. Ta on mind ka väga palju aidanud, öelnud, kuidas mitte teha. Ma üritan olla hea inimene ja usun, et saan saavutada oma unistusi, et saan ka oma vanemaid rohkem aidata.

Kas sa arvad, et isaga koos elamine, tema eest hoolitsemine ja see, et ta sinu elus nii palju on, pärsib sul muusikategemist?

Jah. Võib-olla see aitab ka, sest kui mul on midagi halvasti, siis see aitab mul kirjutada. Aga samas, kui igal pool ümber on nii palju negatiivset, nii tööl kui kodus, siis sa lihtsalt ei jaksa enam. Tunned, et pole mõtet. Ainuke asi, mis mul on, on muusika.

Keegi teine ei taha näha teise inimese probleeme. Sellepärast ma näitangi end tavaliselt rõõmsamana, kui ma olen. Ma üritan kõikidele asjadele positiivselt vaadata, sest pole hullu, elame üle. Kui töö ja kodu, kui kõik see on liiga palju, siis peab millestki lahti saama.

Minuga on nii, et ma olen aasta ühes kohas ära ja siis liigun edasi. Liigume edasi ja 20 aasta pärast on mul Los Angeleses maja. Viie aasta pärast on New Yorgis korter. Võib-olla mind aitab eluga hakkama saada see, kui ma räägin oma unistustest teistele. Ema ka alguses ei arvanud suurt midagi minu Los Angelese maja plaanist. Aga siis ta vaatab, kui kiire progressi ma olen ühe aastaga teinud. Minu kohta on öeldud ka, et ma olen nagu must hobune, tulen ühel hetkel pildile ja jään. Ma olen ka inimene, kes näitab end eri inimestele erinevalt. Ma usun, et minu uus muusikavideo näitab mind inimestele teisest küljest. Ma usun, et nende arvamus minust muutub. Eesti Lauluga ma näitasin, et olen olemas. Nüüd on minu asi näidata, kes ma päriselt olen.

Sa ütlesid, et sul on vanem vend. On sul veel õdesid ja vendasid?

Ainult vanem vend. Ta on Soomes, teeb seal mingisugust tehnilist ülevaatus. Samas käib ta ka TTÜs. Nädal seal ja nädal siin. Muusikaga ta enam ei tegele. Jättis pooleli, kuna kirg kadus ära.

Nika Prokopjeva Foto: Madis Sinivee

Mis sa ütleksid, mis on sinu parim omadus?

Kannatus. Ma olen näinud, teinud ja kuulanud hästi palju inimesi. Ma püüan alati leida nendes midagi head. See ongi minu arvates kannatus. Ja kui ma hakkangi mõtlema kellestki halvasti, siis ma ütlen endale, et ma seda ei teeks. Isegi siis, kui ma lähen inimesega riidu, siis ma mõtlen, et äkki olen mina süüdi.

Kannatus on ka muusikas väga hea. Ma olen käinud filmimas ja siis peab sealgi olema palju kannatust.

Mis on sinu kõige halvem omadus?

Ma arvan, et see, et ma kogu aeg riidlen endaga. Ma ei ole kunagi endaga rahul. Ma arvan, et see takistabki, et ma ei usu iseendasse väga palju. Ainuke asi, kus ma endas kindel olen, on siis, kui ma laulan.

Ma olen ka inimene, kes tunnistab enda vigu, aga ma võin vahel emotsiooni pealt väga palju öelda. Siis ma ärkan järgmine hommik üles ja mõtlen, et see oli liiga palju.

Sinuga praegu esimest korda näost näkku rääkides jätad sa endast väga elava ja energilise mulje. Sa heidad enda üle nalja, sa heidad teiste üle nalja. See jätab väga positiivse mulje.

Kui ma käisin kunagi Moldovas, seal on minu produktsioonifirma, siis ma nägin, et inimesed on nii rõõmsad ja heidavad enda ja oma riigi üle nalja. Ma küsisin, miks nad on nii rõõmsad. Nemad ütlesid, et neil on seal kõik nii halvasti, et neil ei ole muud teha, kui kõige üle naerda (naerab). Nii vist ongi, et kui sa naerad ja oled positiivne, siis on kergem edasi liikuda.

Huumori kaudu on võimalik inimestele öelda, mida sa nendest arvad, ilma neile haiget tegemata. Huumor pehmendab lööki.

Millal sa teadsid, et sa tahad lauljaks saada?

Siis kui võtsin kitarri kätte ja vaatasin end peeglist. Ma olin siis vist 14-aastane.

Kes oli tol ajal sinu eeskujud või iidolid?

Minu esimene laul, mida ma laulsin, oli Britney Spearsi oma, kuigi ma ei olnud tema suurim fänn. Aga mulle meeldis tol ajal Christina Aguilera. Minu isa, kes oli suur rokkar, näitas mulle ka The Beatlesit ja erinevaid vene gruppe. Mind inspireeris ka üks vene seebikas, mida ma võtsin tõsisemalt, kui ma oleksin pidanud.

Ma olen rohkem ärinaine. Mõtlen tavaliselt enne sellele, kuidas inimesed võtavad sisu vastu ja alles siis mõtlen sisule. Ma õppisin enda promomist teiste jälgimise kaudu.

Kui kaua sa oled professionaalsel tasemel muusikaga tegelenud? Millal sulle esimest korda esinemise eest maksti?

Ma olin siis 17, siis mulle maksti mu kontserdi eest.

Aga koos reklaamiga? Et sa reklaamid oma kontserdi välja ja ütled inimestele, et nad tuleksid kuulama?

Eelmine aasta, pärast Ukraina «X-faktorit». Kui ma seal olin, siis ma nägin, kuidas kõrgemal tasemel need asjad toimuvad. Kooli tase on midagi muud. Ma jõudsin koju ja hakkasin järele tegema. Peale Eesti Laulu on see vaid kasvanud. Aga professionaalsemal tasemel oli pärast «X-faktorit».

Ma usun, et kui inimene käib täiesti põhjas ära, siis kerkib ta sealt veel kõrgemale üles, kui ta enne oli. Kui ma sain «X-faktoris» 20 hulka, siis ma tundsin, et ma ei ole seal kõige halvem, aga ometi kukkusin välja. Mulle öeldi seal, et sellised asjad ikka juhtuvad, et asjad ei õnnestu ja keegi kukub välja. Aga mulle mõjus see väga halvasti. Kui ma koju jõudsin, siis ma ütlesin emale, et mina enam muusikaga ei tegele. Olin kuu aega depressioonis. Aga ometi kirjutasin ma laule edasi. Siis ma võtsin ennast kokku ja tõusin veel kõrgemale. Ja pärast tuli Eesti Laul ja kõik muu.

Pärast Eesti Laulu oli seis juba parem. Finaalis viimane? Ei huvita (naerab). Mul oli selleks hetkeks juba oma muusika, oma materjal, oma kuulajaskond hakkas vaikselt kasvama ja siis ma tõesti võitlusest ei hoolinud. Võistlused ei ole sel hetkel enam kõige tähtsamad. Ma ei mäleta, kes seda ütles, äkki Vajé, et tõeline võistlus algab pärast Eesti Laulu. Konkurss lõppes, aga küsimus on see, kas sul on pärast kontserte, kas sul on esinemised, kas inimesed võtavad vastu jne. Tuleb end kogu aeg pildil hoida.

Ma ei ole end ise püüdnud kuidagi pildil hoida, aga ometi avaldati meedias minust pildid, kui ma olin bikiinide väel Malaisias. Ma ei postita pilte selleks, et tähelepanu saada. Ma olen tavaline inimene nagu teised. Ma ei hakka midagi lolli ütlema või tegema, aga nendel piltidel oli esteetiline ilu. Seal oli ilus vaade. Samas, kuigi ma olen laulja, siis ma ei kata end piltidel ka täiesti kinni nagu Araabia naised. Ma ei hakka selliseid rumalusi tegema. Inimesed tahavad vaadata, inimesed tahavad rääkida. Palun. Mul on pigem piinlik siis, kui ma mingeid lollusi teen.

Nende piltide postitamine oli minu jaoks isegi hea uudis. Kui te tunnete huvi, siis palun. Ma mõtlen nagu ärinaine: ma annan neile nii palju, kui ma tahan anda. Kui ma olen juba meedias, siis ma pean tegema neid asju, mille pärast mul ei oleks piinlik. Ma olen aus. Kui ma tegin midagi valesti, siis ma ütlen ausalt.

Nika Prokopjeva Foto: Madis Sinivee

Millal sa said aru, et sa oled avaliku elu tegelane? Kas sind tuntakse tänaval ära?

Tunnevad ära küll. Mõned ikka küsivad, kas nad on näinud mind kuskil. Ma vastan ei, ma töötan lennujaamas. Mulle meeldib teha muusikat, ma tahan seda teha. Mulle meeldib teha pilte, aga mulle üldse ei meeldi, kui mind ära tuntakse. Ma tahan kõikidega olla ühel pulgal. Võib-olla on asi selles, et ma olen väiksest linnast ja ma ei ole harjunud sellega, kui inimesed mind pidevalt vaatavad.

Ma käin vahepeal Helsingis, kus keegi mind ei tunne, ja ma saan vabalt ringi käia. Tallinnas on teistmoodi. Inimeste pilgud algavad jalanõudest ja paljud vaatavad, missugune sa oled. Inimestel on millegipärast selline suhtumine. Kui on veits suurem linn nagu Peterburi, Helsingi, siis seal tegelevad kõik inimesed oma asjadega ja kedagi ei huvita. Aga siin on inimestel aega. Mu tuttav Moldovast ütles, et teil on siin kõik olemas, teil on kuskil käia, teil on kino, aga Moldovas sõidad rattaga ümber küla ja siis lähed koju tagasi (naerab). Me elame väga hästi siin ja sellepärast on inimestel aega vaadata ja jälgida.

Kas sind on Eesti kuulsustest kellegagi segamini ka aetud?

Ei ole, aga ma hakkasin ise selle peale mõtlema, et on liiga palju inimesi, kes on mulle sarnased. Mitte isegi välimuselt, aga tüpaažilt, energilised ja valgete juustega.

Mulle on lapsepõlves öeldud korduvalt, et ma olen nagu Duracelli jänes. Kui ma keemilises puhastuses töötasin, siis ma tegin täiega tööd seal ja siis mu ülemus tuli ja ütles: «Tee tööd, Duracelli jänes, tee tööd!» Siis ma kuulan oma laulu raadiost ja mõtlen, miks mu elu nii rõve on (naerab).

Mul on praegu ka nii, et kui ma olen tööl ja vaatan pagasit ning mu laul kõlab raadiost, siis ma küll häbenen. Aga midagi pole teha.

Kas sulle ei meeldi enda muusikat kuulata?

Mulle ei meeldi see olukord, kus ma olen arvuti taga ja minu laul kõlab. Neid kahte elu omavahel võrrelda … erinevus on väga suur. See ei ole isegi imelik, vaid kurb. Mõned, kes jälgivad mind, teavad, miks ma seal olen. Ükskord oli nii huvitav olukord, et kui oli palju tööd ja ma muudkui palusin mõttes, et inimesed lihtsalt ära läheksid, ma kontrollisin nende reisipagasit ja siis tulid koolilapsed. Umbes 13- aastased koolitüdrukud, viis tükki ja seisid järjest. Nad vaatasid mind kuidagi uuriva pilguga. Ma küsisin endamisi: «Mida sa vaatad mind, mis sul viga on?» Tüdruk küsis imestunult: «Kas sa oled Nika vä?» Ma vastasin, et ei ole. «Mis Nika?» Siis tunnistasin, et olen küll. Nemad ütlesid, et nemad on minu fännid. Ma ise ei ole sellega harjunud. Ma ei osanud midagi teha. Ta küsis, kas ta võib mu kätt hoida. Mul olid endal mingid mustad kindad käes. Võtsin need siis käest ära ja me surusime kätt. Nende õpetaja seisis kõrval ja vaatas, mis toimub.

Aga lähme nüüd sinu tööelult isiklikku ellu. Kas sa oled praegu kellegagi suhtes?

Ma pean seda veel temaga arutama, aga jah. Sellest ma ei taha väga rääkida, sest see viib tähelepanu selle peale, kuid siis võib midagi valesti minna ja suhe lõppeb ära. Oma tuttavatele võib sellest rääkida, aga teistele mitte.

Kui kaua olete koos olnud?

Pool aastat. Pärast Eesti Laulu.

Kus te kohtusite?

Eesti Laulul (naerab). Kohtusime Interneti kaudu Eesti Laulu ajal. Ja siis ta lõpuks aitas meil kogu seda asja ellu viia.

Mis sulle tema juures meeldib?

Sama loll kui mina (naerab). Ta on täitsa tavaline inimene, see mulle just meeldibki. Mulle ei meeldiks olla inimesega, kes oleks nagu mina. Mul oleks raske olla inimesega, kes oleks kuskil raadios või kes oleks avalikult tuntud. Aga tema on täitsa tavaline inimene, oma probleemidega, oma jamadega. Väga paljud asjad mulle meeldivad, ma ei hakka kõike välja ütlema. Mulle meeldib tema ise. Välimus ei ole kõige tähtsam, aga tema on ikka väga kena (naerab)

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Ma käisin Malasias ja nägin, et terve pealinn on täis pilvelõhkujaid. Siis ma sain aru, et seal tehakse väga suurt äri, sest seal on väga palju inimesi ja väga palju üritusi. Ma tahaks, et mul oleks viie aasta pärast hommik nagu filmis: mul oleks kleit seljas, jalas kolmnurksed kontskingad, ma jooksen kohvitops käes tee peale, kutsun takso, hüppan sisse ja sõidan muusikat tegema või mõnele kohtumisele. Eestis oleks see võimalik Tallinna kesklinnas, kus on pilvelõhkujad. Aga üldiselt tahaks suures linnas ka tööd teha.  

Nika Prokopjeva Foto: Madis Sinivee

Sellega meie intervjuu lõppes.

See intervjuu oli minu jaoks eriline, kuna me tabasime teemasid, mis tõid Nikas esile emotsioonid, mida ta kõikidele ei näita, ja me rääkisime teemadest, millest ta ei olnud teistega rääkinud.

Mul oli väga hea meel, et ma Nikaga kokku sain ja tore on näha, et vaatamata kõikidele probleemidele, mis tal elus on olnud ja millest nii mõnedki veel täna teda mõjutavad, on tal eesmärk silme ees ja ta püüab sinnapoole sihtida.

Kiire õppimisvõime ja sihikindla tegutsemisega jõuab Nika muusikatööstuses veel kaugele.