Roman Baskin elust, tööst ja eestlastest: huvitav on see, et Eestis ju reeglina inimene läheb pärast surma väärtuslikumaks
/nginx/o/2018/11/08/11556859t1h17c5.jpg)
14. september 2018, 07:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/09/13/11415552t1ha1b5.jpg)
Neljapäeval, 13. septembril suri pikaajalise raske haiguse järel 63-aastasena näitleja ja lavastaja Roman Baskin (25.12.1954-13.09.2018). Meenutame teda läbi tema enese sõnade.
«Eesti 100 puhul peaks ju rõõmustama. Kiita on küll ja veel.»
«Mina väidan, et meie aur läheb vile peale, oleme rääkiv rahvas, rääkivad pead. Olen korduvalt Toomas Kalli tsiteerinud: «Kas sa ainult räägid või ütled ka midagi?» Kõigil on tohutu rääkimise vajadus: mul oli ka see, mul ka, see juhtus minuga ka! Rootslased naeravad, miks nad on kõik telekommunikatsioonid ära ostnud: eestlased räägivad nii palju, et raha tuleb kergelt kätte. Kõik räägivad, aga ütlemist on vähe.»
«Täiskasvanuks peaks saama, ei saa lastehaigust nii kaua põdeda.»
«Pinnapealsuse oht kummitab meid nagunii absoluutselt igal sammul. Olen väga allergiline selle suhtes ega ole kuidagi suutnud endale immuniteeti kasvatada.»
«Formaalsus on väga levinud haigus, ja enam mitte n-ö lastehaigus, kahjuks. Lõputu puberteet võiks ükskord ka küpsuseks saada.... Me elame kähkukate ajastul ja millegipärast vohab teadmine, et peame üldise kaanoniga kaasa minema.»
«Ma julgen end puukallistajaks nimetada küll, ehkki jõudu ammutan ma pigem seljaga sedasi iidse tamme vastu toetudes. Ja see tamm siin on mu jaoks eriline. Kassisaba tervikuna on: siin õppis mu ema ja vana Westholmi taga oli mu kodumaja, mis veel viis aastat tagasi püsti seisis. Siin oli minu aiaäärne tänavas...»
«Tööd tuleb teha, ise ja endaga. Siis võib juhtuda, et jõuad inimeseks olemisele nii lähedale, et saad ehk aimu sellest. Usun, et tänaseks olen juba inimese mõõtu saanud nuusutada…»
«Dokumendipilt peabki vist jube olema või siis tuleb lihtsalt ära harjuda, et oledki just selline!»
«Ma ei ütle, et unistusi ei peaks olema, muidugi peab. Aga utoopiliste unistustega me ainult lõhume end. Ärme siis tee endale haiget, vaid teeme parem midagi, mis päriselt ja tõeliselt meeldib.»
«Huvitav on ka see, et Eestis ju reeglina inimene läheb pärast surma väärtuslikumaks. Seetõttu ei pea eluajal väga pingutama. Küll pärast läheb paremaks.»
«Vahel olen teinud kõva häält tõesti. Mõnikord olen inimese nutma ka ajanud.»
«Seda lumma, et kui kustutatakse tuled ja kaks noort inimest saavad teineteise kaissu võtta ning suudlema hakata, ei saa üle hinnata.»
«Mis eristab head näitlejat vähem heast: ühe puhul saad aru, millest ta räägib, teise puhul ei saa aru.»
«Ära mängi geeniust!» - meenutas kord Roman Baskin, et isana õpetas Eino Baskin teda ikka sageli just nende sõnadega.
«See on minu elus kõige suurem lollus, et isalt teatri kunstilise juhi taktikepi üle võtsin.» (Õhtuleht)
«Mind pani see kindlasti mõtlema, annan endale ehk nüüd aru, et mina olen järgmine.» (Naised)
«Aga kes seda teab, mis järgmine aasta võib tuua, nii et selles mõttes ei tasu hiromanti mängida.» (Õhtuleht)