Weekendil noori majutanud naine: oli selline tunne, et kas peaksin kohe võtma taskuräti ja tegema kaks ninnut tatust puhtaks

Piinlikud hetked Weekendilt. Foto: Elu24

«Sorry kohe ette kõikidele nõrganärvilistele esteetidele, kes sõna «kaka» peale juba minestavad jne, sest ma räägin nii, nagu asjad teie teismelistega Weekendi ajal on. Seekordse Weekendiga mehistusin minagi,» kirjutab Tiina Liimandi oma blogis Kohalolu.

«Ma olen tõeline Weekendi fänn olnud. Kolm aastat. Mulle meeldib see kauge rannatümakas, meeldib Weekendi hõng, rõõmus melu tänavatel jne. Paraku oli sel korral midagi väga nihu ja ma pidin endale korduvalt meelde tuletama, et INIMESED ON ILUSAD JA HEAD.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Weekendiks maandus mu õuele majutusse kaheksane poistekamp. Ilusad, pikad, sirged ja lihastes. Uhked soengud, kallid riided. Vaatasin neid tulemas ja igaühe silmades säras «Tere!» kõrval ka klassikaline - «Me oleme Tallinnast, me maksame».

Poistele oli eraldi väike maja, kus 5 voodikohta ja kolmele maas magamiseks paksud korralikud madratsid ning voodiriided. Kui nad seda nägid, kukkusid paar poju kohe vaimselt kooma.

Üks kutt istus voodile ja surus oma spordikoti vastu rinda ning küsis väriseva lõuaga teiselt: «Mis teeme nüüd?!» Teine istus küürakil oma voodil ja pobises pisarais: «No ma ei tea, meile lubati ju voodid, aga nüüd peame maas magama. Selle raha eest?!»

Just teie pärast, suurlinna pöialpoisid, panen ma järgmisel suvel majutusse uue sildi seinale: SEE ON MAJUTUS. LÄHIM *HILTON* ASUB 132KM.

Ausalt, ma ei suutnud seda hädaldamist vaadata ega isegi nendega rääkida enam. Mul oli hetkeks tõesti selline tunne, et kas peaksin kohe võtma taskuräti ja tegema kaks ninnut tatust puhtaks. Lasin käed rüppe ja tulin nende juurest ära. Ma lihtsalt EI OLE varem endast pikemaid ja tugevamaid nännipunne näinud.

Mulle lubati, et poisid ei tarbi alkoholi ega suitseta, on tublid, karsked ja toredad. Nad jõudsid siin olla tunni, kui Jägermeistril lendas kork ja õu oli täis karjumist, lapselikku rõõmu vabanemisest.

Suitsetati, ropendati, karjuti üle hoovide. Ja ere näide aju kasutamisest. Aju juhib sõrmi, mis näpivad telefoni. Ja kui sul pole äppi - tühjenda tuhatoos konidest vaid meeter eemal asuvasse prügikasti - siis sa ei teegi seda. Sest puudub isiklik mõtlemisvõime. Pange vanematena seda tähele. Kui te ütlete tihti: «Kuidas sa selle peale ise ei tule?!», siis on elementaarne, et ta elab ja õpib läbi äppide - teil on äpilaps.

Õnneks algas Weekend, lärmavad ja ennast meheks joonud pojud lõid tukad püsti, ennast lille ja panid ranna poole ajama. Ja siis ma arvasin oma lihtsameelsuses, et ma võin magama minna... Aga nad tulid ju rannast tagasi ka. Kaasas mitmekordne joove, topelt härga, karjaga sõpru ja lärmakaid tüdrukuid. Nii tore.

Deem... Tegin endale teed ja maandusin teleka ette. Poole tunni pärast ma enam telekat ei kuulnud, sest meie õuel oli avatud umbes 30-le inimesele Weekendi avapäeva afterparty. Juhhuuu.

Kui te arvate, et ma viskasin hommikumantli nurka ja läksin peole, siis te eksite. Jõin teed ja vaatasin seda lärmavat-lällavat joobes kampa. Enamus neist oli kommijoobes, pilk kui tühi pildiraam, koos kontrollimatu nätsutamise ja täiesti ajuvabade -mu-pea-ei-tea-kus-mu-käed-jalad-asuvad liigutustega. Ma räägin teie lastest.

Minus olid segased tunded. Osalt ajasid need lärmakad lapsed mind närvi, sest nad jooksid oma majas sisse-välja, kutsusid sinna kõiki, hüppasid vooditel, lõhkusid ustega, lõugasid kui loomad üle üksteise - kuulmine oli ilmselt Weekendile maha jäänud. Ja ma olin nii väsinud, keha oli väsinud, vaim väsinud, tahtsin väga magada.

Jah, oleksin võinud kasutada kõrvatroppe, aga kui su hoovis on nii tugev muusika, et isegi enda mõtteid enam ei kuule, siis kõrvatropid enam ei aita.

Teisalt oli mul neist südamest kahju. See habras lumehelbe netipõlvkond, kasvanud vatis ja arvutis. Hästi ära õpitud abitus, paipoisi libe mask ja null vastutust. Kuna vaid üks poiss sellest kambast oli mees, siis räägin ma edaspidi 7 pöialpoisist. Mees, kes rääkis minuga, oskas vabandada kogu kamba eest, oli meeldiv, viisakas ja lugupidav. Ja ma ei saa seda noort meest panna «üksinda-kodus-Kevinitega» ühte patta.

Vaatasin neid ja mul oli nende emadest kahju. Võib-olla nad muretsesid ja mõtlesid, kuis küll nende «korralikud pojakesed» hakkama saavad. («Kuidas sa väljaspool kodu küll nii saamatu oled?!»)

Vatis kasvatatud, jõusaalid ja kallid riided-jalanõud-juuksegeelid-erakoolid muretsetud, kõik soovid ja soovikesed alati täidetud, kallis viimane tehnika lapsele alati ostetud, välisreisid koolivaheaegadel... Et sul jumala eest millestki puudust ei ole. Normaalne ju.

Tüdrukud imekaunis meigis, pikkades punupatsides, vahvates riietes. Joobes. Ei jaksa tantsidagi. Sisutud. Hetkerõõm ja rahu nüristavast kommist. Mul lihtsalt oli neist lastest kahju. Aga kurjam, ikka lõugasid ... Lõhkusid toole, hüppasid jalgadega õues laua peal. Loomad on lahti...

Ma kartsin välja minna. Päriselt. Kas keegi saab aru sellest tundest, kui sinu õu on eluaeg su kindlus olnud ja siis ühtäkki sa lihtsalt kardad sinna minna. Deem, see oli kriipi...

Abikaasa läks välja ja palus vaiksemaks tõmmata. Ma ei osanud teha muud, kui lapsi õnnistada ja paluda, et kõrgemad jõud neid kaitseks. Magama sain neljast.»

Loe, mis sai edasi Kohalolu blogist!