/nginx/o/2018/09/05/11388708t1h6452.jpg)
Noor naine, kes keeldus arstide abist, suri pärast seda, kui ta langes diabeedist tingitud koomasse. Naise surma oleks võinud ära hoida, kui ta oleks regulaarselt endale insuliini süstinud. Kuid ta ei teinud seda, sest talle ei meeldinud nõelad.
Noor naine suri diabeeti, kuna talle ei meeldinud nõelad
5. september 2018, 15:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20-aastane Natasha Horne, kes hoidis oma esimese astme diabeeti diagnoosi saladuses, keeldus meditsiinilisest abist, mis oleks võimaldanud tal normaalset elu elada. Nüüd püüavad tema vanemad teha kõik endast oleneva, et tütre surm ei oleks olnud asjata ja püüavad diabeedi osas teadlikust tõsta, kirjutas Metro.
Tüdruku ema, 43-aastane Jackie, ja isa, 44-aastane Stephen, kirjeldasid, kuidas Natasha jäärapäisus tunnistada, kui tõsine tema haigus on, viis traagiliste tagajärgedeni. Jackie, kes elab Middlesbrough, Inglismaal, rääkis: «Ta oli väga opinioneeritud, kuid oli alati valmis teisi aitama. Kui tema sõpradel ei jätkunud koolis söögiraha, siis ta ostis selle neile, kuna on enne ise ilma. Kõik teadsid teda. Ta tegi, mida tegi, ja inimesed teadsid, missugune ta on.»
Pärast kooli lõpetamist veetis Natasha natuke aega ülikoolis ning proovis erinevaid ameteid, kuid ta püüdis alles oma teed leida. Eelmisel aastal pöörati tüdruku elu pea peale, kui Jackie palus tütrel lasta testida, kas tal on diabeet. Oma töö tõttu apteegis, nägi Jackie tütrel võimalikke diabeedisümptomeid: suur kaalukaotus, pidev janutunne ja öösel tualetis käimine. Sellepärast käskiski ta tüdrukul arsti juurde kontrolli minna. Vaid mõned tunnid hiljem, eelmise aasta 16. oktoobril, diagnoositi tal esimese astme diabeet.
Esimese astme diabeeti on võimalik regulaarsete insuliinisüstide abil kontrolli all hoida. Paljud inimesed elavad terve elu esimese astme diabeediga ning saavad elada peaaegu normaalset elu. Aga Tasha, kes oli alguses vaatamata kõigele koostööaldis, muutis varsti meelt. «Mulle ei meeldi nõelad,» ütles ta. Tüdruk keeldus isegi kasutamast spetsiaalset kanüüli, mis oleks tähendanud, et nõel ei lähe talle naha sissegi.
Tasha, kes valiti oma 2014. aastal keskkooli lõpupeol ballikuningannaks, oli kooli ajal pidevalt ülekaaluline. Ta hakkas kaalu kaotama kaks aastat tagasi. Jackie esimene mõte oli, et ehk hakkas tema laps narkootikume kasutama. Kuid Jackie ja Stephen usuvad, et tema kaalukaotus ja tänu sellele saadud pidevad komplimendid segasid tal kainelt mõtlemast ning ei soovinud süste teha, kuna see oleks tema kaalu suurendanud.
Jackie rääkis: «Tüdruk, kes oli täis tätoveeringuid ja rõngaauke, vihkas nõelasid. Ja ta oli jäärepäine. Kui ta ei tahtnud midagi teha, siis ta ei teinud seda. Kuid me hakkasime muretsema, sest ta kaotas nii kiiresti kaalu. Ta kaotas poole oma kehakaalust kahe või kolme kuuga. Ta kaotas metsikult kaalu, kuid ta ei näinud selles midagi imelikku.»
Pärast seda, kui kodus hakkasid pinged üle pea kasvama, otsustas Natasha kokku kolida oma poiss-sõbra Jordan Richi ja tema emaga. Tasha tahtis põgeneda pideva näägutamise eest. Vanemad arvavad, et tüdruk nägi nende kurtmist tema kallal vingumisena, kuid tegelikult nad soovisid, et tüdruk saaks abi.
Stephen rääkis: «Ta ei tahtnud kuidagi mõista, kui tõsine tema olukord on.»
Kuna tema keha ei saanud funktsioneerimiseks vajalikku insuliini, sai Natasha kolm tõsist diabeedi ketoatsidoosini attaki. Ja pärast kolmandat attaki, mis juhtus selle aasta kaheksandal juunil, võttis meeleheitel Jackie oma teise tütre, viie-aastase Scarletti, haiglasse tema vanemat õde vaatama.
«Ma ütlesin talle, et ta ei jätkaks meid siia istuma oma väikese õega, kellele me peame ütlema, et tema parimat sõpra ei ole enam. Ta ütles, et ta kavatseb end muuta. Aga ta oli juba 20, ta oli seaduse silmis omal vastutusel ning tema ainukesena sai oma tervise eest otsustada. Meile ei saadetud kirju ega helistatud, kui ta arsti juurde minemata jättis. Ja peale tema füüsilise sundimise ei saanud me mitte midagi tema jaoks teha, et ta insuliini võtaks,» meenutas ema.
«Peaaegu mitte keegi tema sõpradest ei teadnud tema haigusest. Ta ei kandnud oma meditsiinilist ID käevõru, seega kui ta oleks sõpradega väljas olles haigena maha kukkunud, siis poleks neil õrna aimugi olnud, et nad peavad insuliinisüstalt otsima. Ta arvas alati, et midagi sellist temaga ei juhtu. Ta lihtsalt ei tahtnud aktsepteerida haigust, mis tal oli. Ta oli valmis riski võtma,» lisas Jackie. «Natasha arvas, et ta on võitmatu. Ta elas oma elu enda moodi.»
Kuid 22. augustil, mil Natasha ööbis sõbra juures, suri ta pärast diabeedist tingitud koomasse langemist.
Mõned tema organid annetatakse nüüd diabeedi uuringutele.
GoFundMe lehel on praegu kogutud sadu eurosid Suurbritannia diabeetikute liidule ja tema matustel, mis toimuvad neljapäeval, kuuendal septembril, kannavad kõik diabeetikute sümboliks olevat sinist paela.
Jackie sõnas: «Me peame nüüd teadlikuse suurendamisele keskenduma, isegi vaid selleks, et noorem generatsioon mõistaks haiguse tõsidust ja et nad teaksid, et selles pole midagi häbeneda. Leppimine ja teadmine on kõige tähtsamad. Sa võid diabeedi ükskõik, millal elu jooksul saada, ja see ei pruugi olla pärilik.»