Eesti Muusikaauhinnad 2020

18. – 19. sajandil külvasid hirmu rootslannadest mereröövlid, kelle saatus oli väga erinev

Naispiraat. Pilt on illustreeriv

FOTO: Alexey Romanov / PantherMedia / Alexey Romanov/Scanpix

Ingela Gathenhielm ja Johanna Hård elasid küll erinevatel aegadel, kuid mõlemad rootslannad said kuulsaks mereröövlitena.

Kui Ingela Gathenhielm (1692 – 1729) elas elu lõpuni jõukuses, siis Johanna Hårdi (1789 – 1851) elu lõppes vaeste hooldekodus, teatab iltasanomat.fi.

Nende naismereröövlite puhul on erinev veel see, et Gathenhielm anti kohtu alla ja mõisteti piraatluses ja riigi tagant varastamises süüdi ning ta pidi trahvi maksma, kuid Hårdi ei mõistetud süüdi, kuna tema puhul ei olnud piisavalt tõendusmaterjali.

Rootsi väljaandele Expressen andis intervjuu Hårdi viienda põlve järglane Birgitta Tingdal, kes kirjutas koos Marianne Kindgreniga oma kuulsast esivanemast raamatu «Johanna Hård – en sjörovarhistorie», mis ilmus 2013.

«Mind huvitas, miks Johanna saatus oli selline ja miks ta mereröövliks hakkas. Ta kasvas üles jõukas talus Hisingenis, kuid siiski sai temast kurjategija. Minu arvates peitus põhjus selles, et ta abikaasa Frederik Hård suri noorena ja tal oli vaja leida viis, kuidas end ülal pidada,» sõnas mereröövli järeltulija.

Kui Hårdil tekkisid seoses abikaasa surmaga raskused, millest ta väljapääsu otsis, hakates mereröövliks ja salakaubavedajaks, siis Ingela Gathenhielmi, sünninimega Hammar, elu oli teistsugune, olles peaaegu algusest lõpuni edulugu.

Ingela Gathenhielm (1692 – 1729)

FOTO: Geni.com

Ta abiellus 1711. aastal, olles 19-aastane Lars Gathenhielmiga. Oli käimas Põhjasõda, mis andis noorpaarile äriidee. Nad hakkasid Göteborgi vetes laevu kaaperdama, müües lasti edasi ja pistes suuri summasid oma kukrusse.

Noored teadsid, et seaduseid ei takista neil laevu kaaperdamast, sest sõja ajal oli selline tegevus vaenlase kahjustamiseks lubatud.

«Neil kaaperdajatel olid riiklikud load, nad olid litsenseeritud mereröövlid,» selgitas Göteborgi meremuuseumi juht Karl Hellervik.

Hellervik lisas, et Ingela ja Lars Gathenhielm tegutsesid Kattegati ja Skagerraki väinas, saades saagiks puitu, teravilja ja teisi kaupu, mida veeti laevadega.

Göteborg, Kattegati ja Skagerraki väin kaardil

FOTO: Wikipedia.org

Nende äri läks hästi, nad said jõukaks ja tõusid ühiskonna sotsiaalsel astmel, saades aadlitiitli. Nad lühendasid oma perekonnanime aadlikuks saades Gathe’iks. Nende lojaalsus Rootsi kuningriigile ja kuningas Karl XII seati mingil ajal kahtluse alla, kuna neid kahtlustati riigireetmises ning venelaste ja taanlastega koostöös. Kinnitamata andmetel kaaperdasid nad lisaks Taani, Venemaa, Poola ja Saksimaa laevadele ka Rootsi kaubalaevu, kuid see oli keelatud.

Rootsi kuningakojas arutati, et kas Gathe’dest on saanud päris mereröövlid, kes vilistavad Rootsi kuningriigi seadustele.

Lars Gathenhielm, hilisema nimega Gathe

FOTO: Wikipedia.org

Siiski ei antud Ingela ja Lars Gathe’i kunagi koos kohtu alla. Küll aga pidi Ingela 1715. aastal kaitsma oma varanduse hankimist kohtus nii oma mehe nende kaitseingliks olnud kuninga Karl XII ees.

Kohtu otsuse kohaselt röövis naine Rootsi riigi tagant ja ta pidi maksma suuri summasid riigile, kuid sellest hoolimata oli ta ikkagi piisavalt jõukas, et elu lõpuni üsna pillavalt elada.

Lars Gathe suri 1718. aastal olles vaid 29-aastane tuberkuloosi tagajärjel.

Rootsi kuningas Karl XII suri 30. novembril 1718 Norras Frederikshaldi kindluse piiramisel. Ta oli 36-aastane.

Gravüür, millel on kujutatud Rootsi kuningat Karl XII (1682 - 1718)

FOTO: akg-images / akg-images/Scanpix

Prantsuse revolutsiooni algaastal 1789 sündinud Johanna Hårdi kohta on Rootsis liikvel kaks erinevat lugu, millest ühe kohaselt oli ta julm, kartmatu ja südametu mereröövel, kes ei austanud inimelu ega teiste inimeste vara. Temaga seostatakse ka Rootsi läänerannikul, Göteborgi arhipelaagis aset leidnud julmi mõrvu.

Teise loo kohaselt ei jäänud Hårdil muud üle, kui hakata mereröövliks, sest naiste tegevused olid 19. sajandi alguses üsna piiratud, kuid tema tahtis ise oma saatust määrata. Lõpuks ta ei valinud vahendeid ja sattus kuritegelikule teele.

Johanna Hård kaotas koos mehe Frederik Hårdi surmaga ka kodu ja ta sattus tänavale, kuid temast ei saanud prostituuti. Ta hakkas tegelema pisivargustega, siis alkoholi salakaubandusega, saades Göteborgis saarestikus sellega kuulsaks.

1822 anti Johanna Hård koos ta teenija Andres Anderssoni, pootsman Johan Andersson Flatåsi, kalurite Christen Anderssoni ja Carl Börjessoniga kohtu alla. Neid süüdistati Taani laeva Frau Mette kaaperdamise, meeskonna tapmises ja kauba varguses. See laev leiti Göteborgi arhipelaagist Fotö saare juurest. Võimud olid veendunud, et kaaperdamisplaani taga oli Hård, kes oli ka varem laevu kaaperdanud.

Göteborgi arhipelaag, Fotö saar on keskel

FOTO: wikipedoa.org

Johan Andersson Flatås, Anders Andersson ja Christen Andersson hukati, neil löödi 1824 kirvega pea maha. Carl Börjessonile määras kohus sunnitöö, ta suri 1835.

Johanna Hård pääses lühiajalise kinnipidamisega ning ta kolis hiljem Stockholmi, kus nimetas ennast piraadileseks.

Seni ei teata, kas ta oli seotud Fotö saarel aset leidnud meremeeste mõrvadega, kuid ta kaotas oma sissetuleku ja elu lõpul elas vaesuses. Ta suri 1851. aastal vaeste hooldekodus ajuverejooksu tagajärjel olles 62-aastane.

Tagasi üles