/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)
/nginx/o/2011/10/28/810964t1h3011.jpg)
Justice
Justice
(Ed Banger)
Hinne 4
Nädala plaat: Justice
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Daft Punki väikevend katuselt
Noortel muusikutel on viimasel ajal moes lapsepõlve meenutada, üleüldse ma ei ole kunagi noortel inimestel nii palju nostalgiat avastanud kui praegu. Et kui ühelt poolt digitaalne virvarr ajab pea hulluks, siis teiselt poolt on vaja midagi kindlat ja püsivat, karupoeg Puhhi ja ABBAt?
Võib-olla on see nii, võib-olla pole, kust mina tean.
See on uudishimu, ma arvan. Ja see viib edasi. Järelikult ei ole tegu mingi vana aja ihalusega, ehkki ka selles on rohkem head kui halba, miks minevik peaks olema kehvem kui tulevik. Või vähem moodne. Võib-olla mõni läinud aeg oli omas hetkes moodsam kui homne päev. Rohkem plastilist liikumist ajas, ma pakun!
Prantsuse duo Justice (elektroonikud-sündivõlurid Gaspard Auge ja Xavier De Rosnay) seda teevad.
Esimene plaat «Cross» (2007) oli neil ajast ees, electrohouse oli kuum sõna ja nemad tegid seda kõige säravamalt. Misjärel saamatumad elektrohauserid hakkasid juustu tootma ja andekamad, nagu Justice, on liikunud hoopis muudele meredele.
Justice läheb nüüd teisel albumil oma lapsepõlve (80ndad) reljeefsema muusika juurde ja tegelikult nad isegi ruttavad oma sünnist ette: 70ndad. Rifid, juusterokk, popproge, mahehevi, powerpop, ka vahepealne menuk-autsaider softrock. Queenist Yesini, vahele mõni Journey Whitesnake’ini välja. Kohtuvad ka asjad, mis reaalses elus ei kohtuks: Starship ja AC/DC sõbralikult, näe, teineteisele nüüd ulatavad käe. Seda kõike ikka süntroki versioonis. Ja nende sündid rokivad!
Ei mingit ülessoojendamist, Justice kõlab omas ajas ja elemendis. Plagiaadiparagrahv eelnimetatute ja kümnete teiste suhtes puudub, juhtum suriseb hoopis omaenese prantsuse dändipopi ruumis. 2001 oli aasta, mil epohhipööravate järgalbumitega oma debüütmenukitele tulid välja kaks sealset elegantset duot: Daft Punk ja «Discovery», Air ja «10 000 Hz Legend».
Hausiga harjunud vana Dafti fännid langesid südameatakki ja kuulasid edasi õepoja makki, kust tuli «Homework» (1997), chill-proget oodanud «Moon Safari» (1998) fännid kohkusid: ELO! ELP! Toto! Chicago! Foreigner! Ma olen võõras omal maal!
Mõlema albumi olulisus kasvab aastatega ja paljud on neile alles tagantjärele pihta saanud. Igal juhul legaliseerisid kaks kümne aasta tagust prantsuse elektroonikaduo albumit kõik põlu all olnud žanrid, millest mõned olid õigusega põlu all, ainult et Daft Punki ja Airi tõlgenduses kostsid need tõesti värskelt ja cool’ilt.
Ja kuna paljud nimetatud kaht albumit alles tagantjärele avastavad, siis legaliseerumis- ja avardumisprotsess kestab siiani, Ariel Pinkist M83ni, Neon Indianist Justice’ini. Justice näiteks on oma selle albumiga kümme aastat hiljaks jäänud ja Daft Punk võiks neid hageda, arvestades eriti, kuidas kõlab Daft Punk 2005: «Human After All».
Kontekstidest välja rebituna: Justice’i teine plaat on nagu külm õlu kuumal suvepäeval või kohev lumi jõuludeks või ootamatult tekkinud vaba nädal (tööl ei ole elektrit), millegipärast sobib oma aega. Kui te ei ole juhtumisi kriitik, siis lihtsalt proovige seda plaati nautida ja ärge ajage sousti.