Noortekamba vangistuses: kodust väljudest mõtles Dima minna kooli ja trenni, kuid sõpradega kohtudes kadus mõistus

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kanuti aed.

FOTO: Mihkel Maripuu

Juba mitu päeva võime meedias kuulda hääli, arvamusi ja kommentaare, aga vähesed väljendavad neis noorte mõistmist ja valmisolekut kuulata, kirjutavad MTÜ RuaCrew juhtatuse liikmed, tugiisikud ja koolitajad Annegrete Johanson ja Anna Frank-Viron. 

«Unustasin oma unistused ära» – ütleb Dima 19a (nimi muudetud), küsimuse peale, mida ta ise peab enda vanglasse sattumise põhjuseks. «Politseinikuks tahtsin saada, aga sellist unistust peavad vanemad ja teised täiskasvanud lapses toetama. Täna on minu unistus vabaks saada ja vabaks jääda! Ja see on ainult minu vastutada...»

Hulgaliselt erinevat vastukaja on saanud viimased uudised, mis kõnelevad noortest, kes hoiavad hirmu all teisi lapsi ja linnakodanikke.

Noored on kogunenud alati, see ei ole midagi uut, nagu ütleb ka Põhja prefekt Kristjan Jaani. Ka siseminister kinnitab, et noorte kuritegevus kasvanud ei ole. Need, kes oma töös nende noortega kokku puutuvad, teavad seda. Tehnika areng on andnud võimaluse oma tegevust ka laiemale maailmale tutvustada. Kahjuks kasutab seda ära ka ajakirjandus ning kahjustades laste heaolu ja turvalisust kajastavad pildimaterjale meedias. See omakorda annab noortele märku, et selliselt neid märgatakse ning nii saavad nad tähelepanu isegi peaministrilt. Meediat ja meie kajastusi jälgivad ka needsamad noored ja seda tuleks arvestada ning õigesti ära kasutada.

Kus on toetuse pakkumine noortele, suunamine ja abivõimalused – tänane vägivallatseja võis olla eile ohver, eilne ohver võib olla homne vägivallatseja. Tänagi on näha, et noored võtavad asja naljaga, neile annab tekkinud olukord võimaluse end näidata ja saada pildile.

Noor, kes vajab tähelepanu, saab vajaliku emotsiooni igasuguse tähelepanu eest, olgu see positiivne või negatiivne. Tähelepanu ja kuuluvustunne on suuresti ühed olulisemad punktid, miks noored rühmas suhtlemist vajavad. Dima ütleb, et mäletab, kui oluline tundus paar aastat tagasi teiste ees «ennast tõsta» ja olla «kõva mees». «Oli vaja uusi asju proovida, aga niisama tänaval uut leida on keeruline, siis hakataksegi oma käitumisega tekitama olukordi, mis adrenaliini «tõmbavad» - näiteks lõhkumine, peksmine, katustel turnimine ehk roofing jne. Muidugi võimendab seda alkohol ja narkootikumid.»

Tänagi on näha, et noored võtavad asja naljaga, neile annab tekkinud olukord võimaluse end näidata ja saada pildile.

Paljud ametnikud ja poliitikud on sõna võtnud ning arvamust avaldanud. Nüüd on tähtsad linna ja riigi esindajad ka reaalselt tegutsema hakanud. Mida ja kelle jaoks nende valitud meetodid muudavad, seda näitab aeg.

Kõigil on oma seisukoht, miks antud noored nii käituvad ning mida kõike võiks ja peaks tegema, et selliseid olukordasid ei tekiks. Ühed ütlevad, et süüdi on vanemad ja kodune taust, teised viskavad kivi lastekaitse, koolide ja politseinike kapsaaeda. On neid, kes pooldavad karme sanktsioone ning noorte isoleerimist, aga ka neid, kes kinnitavad ennetustöö olulisust, et selliseid olukordi vähem oleks. Rõõmu teeb Põhja prefektuuri kriminaalbüroo talituse juhi Roger Kummi usk, et ükski laps ei ole sündinud halvaks ja Kose Gümnaasiumi direktori Martin Medari arvamus, et ennetus on tõhusam kui mistahes karistus.

Dima on oma elus kokku puutunud erinevate spetsialistidega ja kõige mõttetumateks meetoditeks laste mõjutamisel peab ta vanemate poolset karistamist, mis ei muuda mitte midagi ja alaealiste komisjoni, kes teda üldse ei tundnud, aga kõige rohkem õiendasid ja õpetasid. Vanemate puhul peab ta mõjusaks rääkimist, rääkimist ja rääkimist. «Isegi kui võib jääda mulje, et noored ei kuula, jääb midagi ikka külge. Karistamine kasvatab lihtsalt viha.» Ja muidu arvab ta, et erinevad spetsialistid, kes temaga kümne aasta jooksul kokku on puutunud on normaalsed. «Politsei ei tule ise nokkima, kui sa temaga õigesti käitud. See on vastastikune.»

«Isegi kui võib jääda mulje, et noored ei kuula, jääb midagi ikka külge. Karistamine kasvatab lihtsalt viha.»

Kui me saadame need noored vanglasse, siis ühel hetkel nad tulevad tagasi ühiskonda. Võib-olla ainult lühikeseks ajaks. Mida on nad vanglas olles juurde õppinud? Mida on see aeg muutnud nende senistes käitumismustrites? Kas positiivses või negatiivses suunas? Miks peaksime astuma samme tagasi ning kasutusele võtma meetmed, mis on teaduslikult tõendatult negatiivse mõjuga? Mida me sellega soovime näidata? Ja kellele? Jah, maailmas võib olla kinniseid asutusi noortele, kus tehakse süvitsi tõhusat võrgustiku- ja keskkonnapõhist tööd perega ning  lapse käitumises võib toimuda positiivne areng, kuid Eestis on selleni veel pikk maa minna.

Isoleerime noored, kes on osa meie ühiskonnast... kes on selle toimimise tulemus. Kas kõik selle lähenemise poodajad võivad käsi südamel väita, et nende endi lapsed-lapselapsed ühel päeval samuti sellisesse seltskonda ei satu ja pole osalised sobimatus käitumises? Vaevalt. Kas ka siis peaks need lapsed leidma tee vanglasse? Tegelikult on ju nende noorte käitumine peegelduseks meile, täiskasvanutele. Midagi on ühiskonnas valesti. Otsa tuleb vaadata endale ka individuaalselt – mida igaüks meist on ära teinud selliste olukordade vältimiseks või lahendamiseks? Isikliku lapsega? Ühiskonna lastega? Meie kõigi noortega?

Juba mitu päeva võime meedias kuulda hääli, arvamusi ja kommentaare, aga vähesed väljendavad neis noorte mõistmist ja valmisolekut kuulata. Nende organisatsioonide osakaal ja inimesed, kes ka nende laste ja noorte eest seisaksid on väike. Kas see näitab ministritele ja ametnikele midagi? Justiitsministeeriumis kutsuti kokku ümarlaud, et tekkinud olukorda arutada. Loodame, et kohal olid ka noortega tegelevad spetsialistid, kes esindasid neid noori, on nende hääleks.

Lood on erinevad, ei saa öelda, et kõik need noored pärinevad katkistest, mitte toimetulevatest perekondadest.

Meie ühiskonna murekohaks on see, et meil küll on südamega asja juures tegutsevaid spetsialiste, kuid neid pole piisavalt ja neid ei osata alati hinnata ning tunnustada ja kui puuduvad ka toetavad teenused, mida spetsialistid saaksid riskikäitumisega noortega tegelemisel rakendada, kaovad needki spetsialistid tööpõllult. Neilt oodatakse parandusi, kuid tööriistu ei anta.

Lood on erinevad, ei saa öelda, et kõik need noored pärinevad katkistest, mitte toimetulevatest perekondadest. On täiesti tavalisi perekondi, kelle lapsed noortegruppidega liituvad. See on üks täiesti normaalne osa noore kujunemisest. Tavaline turvalise taustaga noor võib negatiivselt käituvasse seltskonda kuulumist uudishimust katsetada, kuid lõpuks leida, et see vorm siiski ei sobi talle. Sinna kuulumine tundub huvitav ja mõni noor võib nii sattuda «hea lapsena» «halbade laste» seltskonda. Sinu laps on seal «hea», minu laps on seal «hea», tema laps on seal «hea». Kes siis see «halb» on? Kuritegevus on enamasti kollektiivne tegevus. On teada, et kollektiivses hulluses võib inimene pea kaotada - võim läheb grupile, ühiskondlikud kontrollmehhanismid ei toimi ja enesekontrolli kaotamine võib põhjustada vägivalla.

Last ümbritsev eetiline keskkond määrab ära tema käitumise. Lapse moraali- ja eetikatunde arendamisel ei piisa vaid rääkimisest, tuleb olla igapäevane eeskuju ja õpetada last läbi praktiliste näidete, et ta oskaks reaalses olukorras õige valiku teha, kuidas käituda. Kui neid oskusi õpetab lapsele alles «kambareeglistik», on spetsialistil selle lapseni jõudmine ja temaga vajaliku kontakti loomine väga raske. Lapsevanema usaldamine noore poolt on selleks hetkeks olematu.

Noored räägivad, et sellisesse suuremasse gruppi kuuludes on tagatud justkui turvalisus ja lähedased suhted. Dima sõnul läks ta tihti kodust välja mõttega minna kooli ja trenni, kuid nii kui ta kohtus oma sõpradega, kadus mõistus.

Väga keeruline on sidet luua lastega, kellel pole olnud turvalist suhet täiskasvanuga, sest väga suurt rolli noore käitumises mängivad tema elu kaks esimest eluaastat ja sel ajal loodud kiindumussuhe täiskasvanud inimesega ning elu jooksul külge jäänud moraalipõhimõtted. Kui nende areng on noore elus puudulik olnud, siis võivad tekkida erinevad häired, mis noore käitumist mõjutavad. Lapsevanemate eeskujust on palju räägitud – kui laps näeb kodus vägivalda (mis tihti on varjatud, kuid Eestis kindlasti arvukas), esitab ta õpitut väljaspool kodu ka oma kaaslastele.

16-aastase peksja puhul mõtlevad vähesed, et huvitav kas ta sai imikuna piisavalt hellust ja hoolt. Huvitav, kas tal oli kõht täis. Huvitav, kas keegi on talle öelnud, et armastab teada. Seda tausta ei pruugi keegi teada ja enamusi see ei huvita. Kuid vastus küsimusele «miks ta seda teeb!?» tihtilugu just seal peitubki.

Minister Reinsalu sõnul tuleb noortejõugud kiiresti laiali ajada. Kuhu? Kas teise parki?

Antud olukord Tallinnas meenutab veidi 1960ndate Saksamaad, kus sai alguse mobiilne noorsootöö. Seal oli suures osas tegemist küll immigrantidest noortega, kuid siiski. Tänavatel kogunesid kriminaalse käitumisega rühmad noorest, kelleni olemasolevad teenused ei jõudnud ja ega keegi väga nendega tegeleda ei osanud ega soovinudki. Kas meie tänane olukord on teine? Kui palju on meil spetsialiste, kes tegelikkuses nende noortega nende keskkonnas toimetada soovivad ja selleks ka vajalikke oskusi omavad?

Minister Reinsalu sõnul tuleb noortejõugud kiiresti laiali ajada. Kuhu? Kas teise parki? Teame me üldse, kust nad tulevad? Nendele noortele on vaja pakkuda siis alternatiiv. Neid ei saa lihtsalt niisama minema ajada. See ei lahenda antud olukorda ega paku ka noorte käitumisele muutumise võimalust. Siseminister Anvelti sõnul pole probleem uus ja toimiv süsteem on paigas – miks ühiskond siis seda olukorda kriisina näeb? Kuidas selline olukord on saanud tekkida, kui süsteem toimib? Abilinnapea Tõnis Mölderi ettepanekud ei vääri isegi kommnetaare.

Kokku said kõrgemal tasemel ametnikud, et olukorda arutada, kuid kas see muudab reaalses olukorras midagi. Mida uut seal ümarlaual selguda saab? Ehk saab…? Kriis on areng.

Kindlasti tuleks küsida noortelt endilt, mida nad vajavad (ja seda mitte nende keskkonda vägivaldselt sisse murdes ja nõudes või samal ajal näppu viibates või karistust määrates) ja kaasata nende noortega otse tegelevaid spetsialiste. Paraku jääb nende hääl enamasti kaugustesse kajama.

#meiekõiginoored on harilikud noored, kes annavad tavaliselt täiskasvanutele võimaluse, kui nad oskavad seda õigesti kasutada. Kindlasti ei pea noorega samale tasemele laskuma, et temaga kontakti saada. Nad vajavad toetavat täiskasvanut, kes austab neid kui inimesi, kellega suhet luua, selleks et neid suunata ja abistada. Jah, see on keeruline, kuid seda peab proovima.

Ennetamine on töös noortega kordades odavam kui tagajärgedega tegelemine. Ühtlasi on ka noori kergem suunata kui nad ei ole jõudnud veel 15-16aastaseks saada, sest kui nad on sellesse vanusesse jõudnud, on nende käitumismustreid juba palju keerulisem murda ning ka nende arvamus ja trots täiskasvanute ning ametnike vastu on kasvanud eelnevate negatiivsete kogemuste põhjal. «Noortel on igav. Neile tuleb leida erinevad tegevusi, enne kui nad lollusi tegema hakkavad», ütleb Dima.» Ja täiskasvanud ei tohi alla anda!

Kindlasti on ennetamiseks vaja erinevaid ressursse – mõistust, et teha õigeid valikud ning raha ja pädevaid inimesi. Ennetustegevused peavad olema järjepidevad ning erinevad meetmed kättesaadavad igale noorele vastavalt tema vajadustele, huvidele ning tugevustele. Paraku on meil endiselt Eestis ikka veel tegemist projektipõhiste tegevustega, mis ühel hetkel lõppevad.

Veidi enam kui kümme aastat tagasi oli üks 13-aastane neiu samuti kambas, kõik noored ning ametnikud teadsid teda nime- ja nägupidi. Tänaseks on ta ise toeks noortele, kes on sarnases olukorras ning ka igapäevane töö on seotud noorte heaolu parandamisega. Antud tütarlaps on öelnud korduvalt, et tema tõid august välja paar spetsialisti, kes olid talle toeks, hinnanguteta. Samas oli tema teel spetsialiste, kes oma hoiakute ja väljaütlemistega viisid trotsist tema käitumise veelgi enam allamäge.

Täna seda lugu kommenteerides sõnab ta: «Selline peksmine ja seeläbi tunnustuse otsimine oli siis ja on ka nüüd. Kes ei tahtnud, kakles ikka, sest muidu said ise veel rohkem peksa. Täna tahaks neile kõigile öelda, et see on üks valikutest, mida ei pea valima. Noortele tuleks leida uus eeskuju – olgu selleks mõni ametnik või õpetaja. Aga see võtab ka aega ja selle jaoks on rohkem häid inimesi tarvis.»

Elu24 maksab vihje eest tasu!

SAADA vihje
Tagasi üles