Pink Floyd: luksusliku atmosfääriga kvaliteetrokk

Pink Floyd

FOTO: Scanpix Sweden

Lühidalt: Pink Floyd on ansambel, mida on alati kuulanud kõik vanusegrupid (välja arvatud punkarid 1970ndate lõpus), sest see bänd eksisteerib ühest küljest väljaspool aega ja ruumi, teisest küljest siis loomulikult igas ajas ja ruumis ja täiesti keskel.


Kõik Pink Floydi 14 stuudioalbumit anti uuesti välja, iseenesest ei ole see midagi uut: neli aastat tagasi ilmus kastike nimega «Oh By The Way», mis sisaldas samuti kõiki albumeid pluss kaht plaati ekstratega CD-formaati vähendatud originaalsete vinüülide kujundustega.

Nüüd on asjad siiski teistmoodi ja väljas on kolm versiooni Pink Floydi värskelt remasterdatud albumitest: Discovery, Experience ja Immersioni seeriad. Albumitel on uued, vanadest stiliseeritud kujundused. Välja on antud seniavaldamata palad: albumitelt välja jäänud lood, albumiträkkide alternatiivversioonid ja kontsertsalvestised, mida kõike elusolevad bändiliikmed seni kiivalt varjasid.

Põhimõtteliselt on võimalik ühe Pink Floydi albumi nüüd soetada 125 euro eest. Selline Immersion-variant sisaldab kolme-nelja CDd, kaht DVDd ja üht Blue-ray’d ja superkogust pabertrükitoodangut postrite ja 60-leheküljelise raamatu ja muu näol, isegi vist mingid museaalse väärtusega kontserdipiletid on vahel, täpselt ei tea, ei ole olnud võimalust sisse piiluda, mul on enamik Floyde tavalistel vanadel remasterdamata originaal-CDdel ja ka ei nuta.

Discovery-versioonid albumitest, nagu arvata võib, on neile, kel Pink Floydi plaate veel kodus pole. Lihtsalt albumid. Mis ei ole ka igasuguste lisandusteta kehvad. Eks enamasti on need sahtlipragudest välja kaevatud boonusträkid ju rämps. Pink Floyd aga võiks kodus olla, ja nimelt plaatide, vinüüli või CD kujul. Ei hakkagi siinkohal päris asja võlusid virtuaalse ees selgitama.

Experience on mitmesuguste (sh huvitavate) boonustega. Immersion loomulikult a) rikastele, aga üliandunutele (ma olen tähele pannud, et mõned rikkad loevad raha erilise hoolega, aga Pink Floyd on ju rikka inimese muusika, nii et selle jaoks ilmselt: okei!) või b) vaestele, aga üliandunutele (jätan vee ja kütte eest maksmata, aga 125 eurot Pink Floydi albumi eest käin muidugi välja).

Toome ära mõne valitud Pink Floydi albumi lühiülevaated ning mainime ära ülejäänud: «A Saucerful Of Secrets» (1968), «Soundtrack From The Film More» (1969), «Ummagumma» (1969), «Atom Heart Mother» (1970), «Obscured By Clouds» (1972), «The Final Cut» (1979), «A Momentary Lapse Of Reason» (1987), «The Division Bell» (1994).

Pink Floyd
Meddle (1971/2011)

Hinne 4

Lugu paksust ja kiilakast Barrettist, kes saabus Abbey Roadi stuudiosse, kus ansambel parajasti salvestas laulu «Shine On Your Crazy Diamond» ning keda bändikaaslased ära ei tundnud, on just nii sümboolne, kui Pink Floydi legend nõuab.

Hilisemad ekstsessid Roger Watersiga meenutavad pigem ühiskorteri olmetülisid. Võimatu öelda, mis oleks Floydiga juhtunud, kui ajalugu läinuks teisiti ja Barrettist poleks saanud rokkmuusika kuulsaimat kummitust. Kulus aega, enne kui Floyd leidis end säärasena, nagu ta lõpuks meelde jääb: luksusliku atmosfääriga kvaliteetrokki mängiv supergrupp, kelle muusika kuulub heaolu juurde sama loomulikult kui vein, toit või kaminasoojus.

«Meddle» pole noorpõlvenarrustest vaba, ent albumi rütm ja hingus, avalugu «One Of These Days» ning majesteetlikult tumedusse kulgev kompositsioon «Echoes» juhatavad sisse Pink Floydi klassikalise perioodi.

Wish You Were Here (1975/2011)
Hinne 5

Floydi kaunimaid ja kurvemaid albumeid. Barrettile pühendatud kuutõbise kitarrikäiguga «Shine On You Crazy Diamond» on suguluses «Appasionataga» ja kõlab, justkui Beethoven mängiks bluusi. See riff on üks neist kolmest, mida kitarripoes mängida ei soovitata. Raskel sammul lonkav ­«Have A Cigar» toob vokaali laulma folkmuusik Roy Harperi, veriste sõrmedega tulistatud kitarrisoolo kuulub Gilmouri parimate tööde hulka.

Animals (1977/2011)
Hinne 3

Oli aasta 1977, Johnny Rotten käis ringi särgiga «I Hate Pink Floyd», see oli Floydi jaoks probleem. Reaktsioonina sündinud album kandis pealkirja «Animals», tänu ikooniks saanud kaanepildile ning kummist sigadele on see plaat pea sama kuulus kui «The Wall» (1979).

Orwellist inspireeritud ühiskonnakriitilist laulumängu võib pidada «Walli» eelkäijaks ja Roger Watersi esimeseks sammuks eneseanalüüsi okkalisel rajal, mis ansambli lõpuks lammutas. Kindlasti on «Animals» Floydi ülehinnatumaid albumeid, siiski rokivad «Dogs», «Pigs» ja «Sheet» üllatavalt toorelt. Kolmikul Gilmour-Mason-Wright sellist energiat ei jätkunud.

Mart Juur
-------------------------
The Piper At The Gates Of Dawn (1967/2011)
Hinne 5

Mõned peavad seda ainsaks õigeks Pink Floydi plaadiks, kuna see on ainus, millel täieõigusliku liikmena osaleb mees, kel kõige vähem õnnestus või lasti selle bändi heaks ära teha: Syd Barrett.

Aga need ei ole Pink Floydi fännid, vaid fundamentalistid, kes alati raiuvad ühte halgu, mingu see nii pilbasteks, kui saab. Mis ei vähenda selle kultusalbumi väärtust: oma täielikus loomingulises ja vaimses vabaduses on see psühhedeelia alustala ning samal aastal ilmunud biitlite «Sgt. Pepper» tundub selle kõrval korralik popalbum.

The Dark Side Of The Moon (1973/2011)
Hinne 5

Kõik peavad seda ainsaks õigeks Pink Floydi plaadiks, kuna see on kõige kuulsam, kuulsam kui bänd ise. Kõige rohkem müünud kah, mitte ainult et kultus püsib ja kriitikud kiidavad. Püüdes objektiivne olla, hinnates teost kui tervikut, arvestades tema tähendust tänapäeva muusikas (piiramata seda sõnadega «popp» või «rokk»), võttes need kompositsioonid ja produktsiooni lahti, lõpuks: lihtsalt mõtlemata nautides geniaalset muusikat, mis isegi täna tundub ajast ees või väljas: ilmselt on kõigil inimestel õigus ja see on parim Floyd, sealt lihtsalt pidi algama allakäik, mis sest et mõistetavalt oli järgmine album «Wish You Were Here» oma Syd Barretti vaimuga veel ülikõrgel tasemel.

The Wall (1979/2011)
Hinne 4

Paljud peavad seda ainsaks õigeks Pink Floydi plaadiks, sest see nagu tähistab kõike, mida rokk­muusika üldse kunagi on tahtnud öelda, olles ise veel samal ajal ülieksperimentaalne ja suurejooneline duubelteos. Ja need videod! Marssivad haamrid on ilmselt mõjuvaim kujund muusikavideote ajaloos.

Pompoossus, paatos, protestivaim ja mõttejõud: plaat kui üliinimlik saavutus. Selle plaadiga tõmmatigi end ribadeks ja järgnevad kolm viimast albumit tähendasid juba igati kena, aga turvalist intellektuaalrokki. Loomulikult peavad muusikasõbra riiulis olema kõik Floydid ja «Wall» on neist üks üllatusvõimelisemaid, kui jälle paar aastat selle kuulamises vahele jätta.

Valner Valme

Tagasi üles