Veetlev lauljanna Iiris Vesik jagab armsat fotot endast pisikese tirtsuna. Selgub, et kuigi nii mõnigi iseloomulik omadus on nüüdseks pehmemaks lihvitud, pole neiu iseadlik särtsakus kuskile kadunud!
Vaat, kus tirts! Iiris Vesik oli väiksena hulljulge ja isepäine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma arvan, et ma pole kunagi tegelikult muutunud,» kirjutab Iiris. «Mu juuksed on endiselt sassis (kuigi kannan nüüd kübaraid) ja saan kaks korda aastas ohatise. Mu ema alati ütleb, et olin lapsena nii karmatu, et lasin endal lihtsalt näoli maha kukkuda, selle asemel, et oma käsi maapinna eest kaitsmiseks kasutada. Püüan jälle taassündinu usuga ühendust saada ja aeglaselt, kuid kindlalt enda oskusi arendanud (käte kasutamisel). Mul oli ka väga tugev tunnetus, mida kanda tahtsin ja teadsin, et tahan reisida. Tornaado laps. Alati esinemas,» meenutab ta kaasasündinud loomuomadusi, mis tänaseni säilinud.