Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/10/21/801394t1h2495.jpg)
Intelligentse inimese popmaitsest rääkides tuuakse alati välja Björk ja Radiohead, juba mituteist aastat. Mainimissagedusega kaasneva devalveerumise oht on väline, muusikaliselt õigustavad mõlemad positsiooni, käies ajaga kaasas ja parimail hetkil isegi sellest ees.
Radioheadi esimesele remiksplaadile on Thom Yorke valinud viimatise albumi «King Of The Limbs» palu töötlema artistid, kelle elektrooniline muusika ei ole mõeldud karutantsitamiseks (elektroonika ei tähenda teatavasti ainult tantsumuusikat), vaid kuulamiseks, hingamiseks, elamiseks, mõtlemiseks, hingevibratsiooniks; hüpnoos on pigem sisemine, hingele ja mõistusele, mitte jalgadele.
Nathan Fake, Harmonic 313, Pearson Sound, Four Tet, Illum Sphere, Shed, Lone, Brokenchord jt moodustavad oma unistava, eksleva, otsiva, ilusa muusikaga Radioheadile nagu elektroonilise peegli, kus on värve, kõlasid, sügavust, motiive isegi rohkem kui kujutataval, kusjuures draivi ja biiti on keskeltläbi vähemgi kui «Limbsil».
Valner Valme
Radiohead
TKOL RMX 1234567 (XL)
Hinne 5
---------------------
Sõltuvus jääb
52-aastase iginoore (tema puhul see ei kõla imalalt) Perry Farrelli jõugus on kolmest ülejäänud algkoosseisu liikmest alles kaks: trummar Stephen Perkins ja kitarrist Dave Navarro, Eric Avery asemel on bassi mänginud eks-gunner ja eks-revolver Duff McKagan (2010), tänavu staarprodutsent ja TV On The Radio mees Dave Sitek (ka plaadil) ja vahepeal ka Avery-järgne mees Chris Chaney.
Plaat on selline nagu vana legendbändi tagasitulek olema peab: vaba iseenda suuruse taagast ja ka millegi vägisi uue tegemise koormast. Eriväljaandega kaasnevalt laiv-CD-lt on kuulda, kuidas bänd laval mässab: fank ja gruuv on ikka sees, võib-olla etteaimamatust on vähem – mehed teavad, mida nad teevad, aga enesekindlusest on jõudu isegi juures, mistõttu see bänd kujutab endiselt pulbitsevat laavat.
Album on viimistletum (produtsent Rich Costey), aga saundi kristallselgus, tempode ohtram varieerimine, elektroonika ja klahvpillide kasutus, lugude keeruline struktuur ja läbimõeldum rütmisektsiooni produktsioon toovad selle metsaliste bändi 21. sajandisse, abiks ka Farrelli kriiskelaulu uued rollid nagu popsoulihurmur («Twisted Tales») või ärapööranud crooner («Splash A Little Water On It»). Ähvardavus on alles.
Valner Valme
Jane’s Addiction
The Great Escape Artist
(Capitol)
Hinne 5
-------------------
Rootsi hevikunn
Pain on vormiliselt nelik, sisuliselt ühemehebänd, eesotsas Rootsi teeneline metallitegelane, laulev kitarrist, helilooja ja sealse skene võtmefiguur Peter Tägtgren. Grupi kaheksas album valmis paari kuuga mehe isiklikus Abyss-stuudios.
Tägtgren seilab kogenult kõigis raskeroki alavooludes, tema teisest kuulsast üksusest, deathmetal-bändist Hypocricy eristub industriaalseisse kõladesse kalduv Pain tantsuliste meloodiatega. Boonusplaat sisaldab lisaks diskolikele remiksidele kontsertsalvestisi, teiste seas üllatusena biitlite kaverit «Eleanor Rigby». Luksuslik pakend, proff teostus, metal’i jaoks ehk liigagi.
Lauri Leis
Pain
You Only Live Twice (Nuclear Blast)
Hinne 3
----------------------
Sündi-sufi
M83 ehk viimastel aastatel Anthony Gonzalez' kõik kuus albumit koos sellega moodustavad lineaarse terviku nagu seriaali: igaüks on järgmise loogiline järg. Kui kõiki kronoloogilises järjekorras kuulata, tundub nagu ehtprantslaslikult šikki elektroonikat (Air, Justice, Daft Punk, Laurent Garnier) tegev Gonzalez teadnuks albumit tehes juba järgmist.
Siiski ei mingit ülemõtlemist ega kuulaja jaoks etteaimatavust: tee on üks, aga peatused erinevad ja tagasi ei minda. Nii peaks iga uus album kroonima senist loomingut ja nagu ütleb Pedigree Bonne, mis mõtet on uut plaati teha, kui see ei tule eelmisest parem. M83 rajal on ka paar albumit, mis on rohkem katsetused, aga «Hurry Up» võtab kokku kõik Gonzalez' anded: kehavälised kulminatsioonid, harmooniate fontäänid, dreampop’i illusioonid; ja meloodiad sel juhul peavad olema, et kogu ralli ei jääks umbehuugamiseks.
M83-l tavaliselt ongi, uuel albumil duubelplaadi jagu: 22 loost naljalt pala polegi, mille välja jätaks, seda enam, et Anthony vokaal on läinud ekstaatiliseks ning süntesaatoritekeerised tõusnud uuele tasemele, tulemuseks sufi-synthpop. Raske on isegi ühte lugu esile tuua, aga «Claudia Lewis» võiks maailma esindada universumi eurovisioonil küll.
Valner Valme
M83
Hurry Up,
We’re Dreaming
(Naive)
Hinne 5
-------------------
Kesine remiks
Teine plaat sarjas «B In The Mix». Vol. 1 ilmus kuus aastat tagasi ja võttis remikside kujul kokku Britney karjääri esimese poole. Nüüdne tegeleb närviatakijärgse Britneyga ja remiksitud saavad singlid viimaselt kolmelt plaadilt: «Blackout», «Circus» ja «Femme Fatale». Kohtusin ühel tuulisel ööl linnahalli Statoili kõrval kellegi Eesti trance’i-produtsendiga, kes sõi väga suurt munalõikudega hot dog’i ja rääkis, et toodab USA turule trance-remikse artistidele nagu Snoop Dogg, Rihanna jne.
Nõudlust pidi olema kõvasti, anna aga ainult uut kraami peale. «Teen seda, mis müüb,» ütles trance’i-produtsent. Ka selle plaadi remiksid peaksid klubides teoreetiliselt müüma. Tiesto, Benny Benassi jne – nimed on puldis. Kuid üldmulje on nõrk. Parimaks looks jääb mitte remiks, vaid B viimase plaadi «Femme Fatale» kummaline lõpulugu «Criminal». Remiksidest valiksin parimaks Tonal Clubi töötluse «Radarist».
Janar Ala
Britney Spears
B In The Mix,
The Remixes vol. 2
(RCA)
Hinne 2
-------------------
Lõpetamata laul
John Martyn oli legend juba eluajal. Kui ta 29. jaanuaril 2009 meie hulgast lahkus, jäi maha hulk laule, mille kallal maestro enne surma töötas. Mitmed neist ilmuvad sellel Garry Pollitti ja Jim Tullio koostatud albumil, andes võimaluse heita pilk klassiku loomingulisse kööki. Leidub tugeva bluusipõhjaga lugusid («Gambler», «Bad Company»), võimsat gruuvi («Stand Amazed») ja martynlikult lummava atmosfääriga poplugusid («Heel Of The Hunt»).
Phil Collinsi kirjutatud laulus «Can’t Turn Back The Years» mängib autor trumme ja laulab bäkki, tuletades meelde Martyni ja Collinsi kunagist partnerlust, mis kulmineerus 1980. aastal ilusa plaadiga «Grace And Danger». «Heaven And Earth» ei saagi olla lõpetatud ega lihvitud album, ometi paneb tema vaikne võlu end maksma.
Mart Juur
John Martyn
Heaven And Earth (Liaison)
Hinne 3
------------------
Valge mehe tants
2009, kui Major Lazer andis välja oma hiilgava debüüdi, skandeerisid julgemad, et dancehall on tagasi ellu äratatud. Mitte nii julged piilusid plangu tagant, kuidas Diplo ja Switch hipstereid tantsitasid. Truupead aga kuulasid edasi Mavadot.
Toddla T teine album üritab samuti dancehall’i konnatiiki veits lainetust tuua. Kohe on kuulda, et tüüp on Londonist: UK garage’i ja funky mõjud, Roots Manuva ja Skream abiks. Ent endiselt dancehall, hübriidne teine, aga ikkagi. Tore plaat, aga Toddla T tundub rohkem olevat Tim Cook kui Steve Jobs. Muusikas puudub kirg. Lihtne geniaalsus, mida ei õpita. Sul lihtsalt on see või mitte. Nii kuradi turvaline! Agulimuusika otse kesklinnast. Kuid soovitan ikkagi seda plaati osta.
Ninja Tune’il ei ole just kõige mugavam periood praegu. Kuna paar kuud tagasi otsustas üks jorss panna põlema lao, kus asusid paljude väiksemate leibelite bäkk-kataloogid. Meeletutes kogustes plaadifirmade ajalugu ja ka tulevikku. Et aidata plaadifirmasid nagu Warp, Ninja Tune jne, tuleb osta plaate, garanteerimaks, et hea muusika ei kao me kõrvust iial! Ostke plaate!
Niilo Leppik
Toddla T
Watch Me Dance
(Ninja Tune)
Hinne 4
--------------------
Renessanss
Absoluutsest tipust on keeruline kõrgemale liikuda. Aastakümneid permanentselt muusikamaailma olulisimaid persoone olnud Paul McCartney teab seda muidugi suurepäraselt, kuid ambitsioonikuse ja Macca vahele võib panna võrdusmärgi.
Aastal 2005 ilmunud ning nüüd rereliisitud album oli tema soolokarjääris kolmeteistkümnes. Sooja vastuvõtu saanud mitmetähendusliku nimega plaati tehti pikalt Macca tõsiste perekonnaprobleemide aegu.
Mõnes mõttes on see kas siis teadlik või alateadlik püüd naasta poole sajandi tagustesse Liverpooli tööliskeldriperioodi muretu elu, kehvade pillide ja suurte unistuste juurde. Sellest ajast on hulk vett merre voolanud. Ekstsentrilisus on endiselt olemas, kuid vaoshoitud. Poppi ei romantiseerita enam liiga sinisilmselt.
Produtsent Nigel Godrich (Radiohead, Beck) vastutab mõnevõrra neurootiliste, kuid vallatute heliuperpallide eest. Godrichile vaatamata püsib Paul siiski kindlalt turvatsoonis, kuid selgepiirilisus, lihtsus ja loogika töötab ometi paremini kui paljudel tema sooloplaatidel.
Margus Haav
Paul McCartney
Chaos And Creation
In The Backyard
(MPL Communications)
Hinne 4
--------------------
Haldjatüdruk
Marilyn Jurman on Eesti Laulu konkursist alates nii aktiivselt pildil olnud, et see on uue plaadi kontekstis huvi asemel pigem müra tekitanud. Ometi pakub Mantra Gora debüüt üllatuselamuse, eriti Eurovisiooni-hõngulist poplaulužanri Eesti eelvoorus silmas pidades. Juures pole ka spetsiifilist näitlejamaiku. Album lummab esimestest taktidest ega vea ketta lõpuni alt.
Sõnad, viis, instrumendid, esitajad täiendavad üksteist. Eri stiilidega mängimine annab mahlaka koosluse, kus võib kuulda nii parmupilli kui ürgset trummi («Hiied ei nuta») ja muidugi eesotsas, aga vahel ka järel helisemas võimekat ja omapärast naisvokaali. Unenäoline ja muinasjutuline on ka teemaring: haldjatants, lillekülv, unelaul... Kõige popilikum on «Muinasjutt», mis meeldib ka väikestele tüdrukutele ainuüksi sõna «printsess» pärast.
Esme Kassak
Mantra Gora
Haldjatants
(ise välja antud)
Hinne 5