/nginx/o/2011/10/21/801384t1h76eb.jpg)
Ingrid Lukas
Silver Secrets (Universal)
Hinne 5
Nädala plaat: Ingrid Lukas «Silver Secrets»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maksavad mõte ja fantaasia
Šveitsis elava eesti noore lauljanna Ingrid Lukase teine album «Silver Secrets» tundub igal kuulamisel aina parem ja lood jäävad kummitama. See on muusika, mis annab aega juurde – tõeline album, ladusalt kulgev tervik.
Plaat algab maailmamuusika hõngulise ballaadiga «Blue, Black, White» (ohoo, mis värvikombinatsioon), millele järgneb päris lõbusaid lugusid – Dave Mullaniga koostöös tehtud aafrika biidi ja kooriga laulud ja poeetiline nimilugu. Eesti-sugemega palad kõlavad keskel ja helipalsam-repriis viimastes lugudes annab ilusa järelkuma.
Lukase muusikaline «lugemus» on lai, paljud mõjud ja eeskujud sulavad siin häirimatult kokku, andes kokkuvõttes kauni ja originaalse helimaailma, mis võiks kõnetada laia ringi kuulajaid, kes loodavad muusikalt intellektuaalset väärtust.
Siin on ohtralt ilusaid asju koos – eesti folkloori meditatiivsus ja delikaatsed aafrika trummid ja tahumatu kõlaga rahvakoor, kenad foonid ja palveseisundid, keelpillitrio kriipiv kõla, mis meenutab islandi muusikat (pigem küll sigurrosilikku melanhooliat kui Björki), karge, kuid positiivne meeleolu.
Eesti rahvamuusika kohtamine kahes laulus on väga omapärane. Plaadi veidraim lugu ongi rahvalauluga «Veripunane», kus Ingrid Lukase vokaal meenutab «ehedat» laulmist vanadelt tädidelt, kellelt on pärimuslaule salvestatud.
Teine rahvaviis «Laula (laula, laula suukene)» on eeslaulja ja kooriga, kiigub viie peale aina suurema kaarega ja kasvab vägevaks, täitsa laulupeo lauluks. Produtsent Valgeir Sigurdsson on teinud suurepärast tööd, seaded on ilusad ja heas vormistuses. Kui midagi ette heita, siis Lukase vokaal vajab treeninguid, jäädes veidi alla loomingulistele ideedele.
Külluslik ja kõnetav album paigutub popi, klassika, maailmamuusika ja džässi vahelisse halli alasse – just sinna, kust võiks loota eesti muusika läbilööki maailmas, kus ei maksa reklaam ja glamuur, vaid mõte ja fantaasia.