Hollandi fotograaf Peter Bos jäädvustas Indias Nagalandis vastu Myanmari piiri elava Konyaki hõimu, kellest mitmetel katavad pead ja keha tätoveeringud.
Pildid: India tätoveeritud peakütid, kes kasutavad tahvelarvuteid ja nutitelefone
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Konyaki hõimu kuulub umbes 230 000 inimest, kellest kõige tähtsamad on sõjamehed, kes lasevad oma võitude auks teha tätoveeringuid, millega nad tähistavad rünnakuid, vaenlaste tapmist ja nende pea endale saamist, teatab cnn.com.
/nginx/o/2018/08/27/11317158t1h7926.jpg)
Bosi sõnul võeti teda selle hõimu ja ka julmaks peetavate sõdalaste poolt hästi vastu.
«Ma ei tundnud nendega koos viibimise ajal ohtu ega kartnud neid. Nad suhtusid minusse ja pildistamisse sooja huviga. Meie, lääne inimesed peame peakütte julmaks ja peaküttimist metsikuks, kuid see on osa nende kultuurist ja eluviisist. Vaenlase hävitamisega saavad nad endale vaenlase jõu,» selgitas fotograaf.
/nginx/o/2018/08/27/11317153t1hd679.jpg)
Bos külastas neid neljal korral, elades mõnda aega nendega koos, õppis neid tundma, sõi ja laulis koos nendega.
«Olles nende kultuuriga tutvunud ja peakütte tundma õppinud, olid nad nõus kaamera ees poseerima. Vanad mehed nägid väga haprad välja, neis oli nii elutarkust, kui mingit seletamatut kurbust,» sõnas hollandlane.
Kristlikud misjonärid jõudsid India Konyaki hõimu juurde 19. sajandi teisel poolel ning neile hakati õpetama kristlikke kombeid. Sõdalased jätkasid veel mõnda aega peaküttimist, kuid India valitsuse käsul ja sõjaväe sekkumisel lõpetati see 1970. aastatel. Sellegi poolest on seni kuulda jutte, kuidas selle hõimu sõdalased on salaja teiste hõimude vastu rünnakuid teinud ja veel nii mõnegi vaenlase pea saanud. Samas ei ole 21. sajand neid puutimata jätnud, paljudel neist on tahvelarvutid ja nutitelefonid.
Hõimu julm kultuuripärand ei ole siiski täiesti kadunud, see on säilinud lauludes ja lugudes, kuid ka vanemate meeste tätoveeringutes.
Kunagise juhtivpeaküti lapselapslaps, 38-aastane Phejin Konyaki sõnas, et ta on jäädvustanud mitmeid oma hõimu traditsioone ja tätoveeringuid, eelkõige pakub talle huvi sõnaline pärand nagu laulud, luuletused ja rahvajutud.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/27/11317148t1he39e.jpg)
Bosi ja Phejin Konyaki koostöös ilmub 1. septembril raamat «The Konyaks: Last of The Tattoeed Headhunters» (Konyakid: Viimased tätoveeritud peakütid), kus lisaks fotodele on tätoveeringute tähenduse selgitused, kuid ka detaile Konyaki hõimu tavade, rituaalide ja sotsiaalsete struktuuride kohta ning kuidas Briti misjonäride saabudes hakkasid nende animalistlikud uskumused ja šamanism kaduma.
Phejin Konyak sõnas, et tal endal on ristiusuga üsna segased suhted. Ta lahkus oma kodust, mägikülast kui oli nelja-aastane. Ta õppis 300 kilomeetri kaugusel Dimapuris asuvas kloostrikoolis.
«Jah, misjonärid tõid meile lääne mõistes hariduse ja ma ei oleks saanud seda raamatut kirjutada, kui mul ei oleks tänapäevast haridust, kuid samas mu hõim kaotas välismaailma sissetungiga palju. Vaid 100 aastaga said Konyaki hõimu peaküttidest iPadide ja nutitelefonide kasutajad. Mu vanavanavanaisa Ahon oli juhtiv peakütt, kes oli samas ka hõimude vaheliste rahulepingute sõlmija,» sõnas Konyak.
Ta lisas, et hõim on nüüdseks leidnud tasakaalu oma traditsioonide ja välismaailma vahel, jätkatakse vana elustiili, kuid sellega on kaasnenud palju tänapäevast, mis elu kergemaks ja mitmekülgsemaks muudab.
/nginx/o/2018/08/27/11317154t1h783c.jpg)
«Põlishõimud peavad ellujäämiseks käima ajaga kaasas, mitte takeduma minevikku. Samas ei tohi me oma identiteeti kaotada,» lisas Konyaki hõimu liige.
Fotograaf Bosi sõnul on osa sõjamehi võtnud nüüdismaailma kergemini omaks kui teised.
Osa sõdalastest poseeris traditsioonilises riietuses, kaasa arvatud loomasarvedest ja hammastest ehetega, teistel olid seljas tänapäeva riided ja ehted.
«Nende bambusest pikkmajad on väga ilusad, seal on küll natuke hämar, kuid seda muinasjutulisemad nad on. Mitmel pool seintel on näha nii loomade kui inimeste koljusid. Need peakütid olid oma saavutuste üle väga uhked,» sõnas fotograaf.
/nginx/o/2018/08/27/11317147t1he9e6.jpg)
Fotograaf Peter Bosi Instagram.