Ithaka Maria: Moskvas peab eurolaulja olema väga paksu nahaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Legendaarse eurolaulukolmiku Paulus-Laisaar-Kotkas selle aastasest loost «One Last Dance» räägib esitaja Ithaka Maria Rahula.
Iseloomusta laulu kolme sõnaga.
Paulus, Laisaar, Kotkas.
Millis(t)e kunagis(t)e eurolaulu(de)ga võiks seda lugu võrrelda?
Ei oska võrrelda kunagiste eurolauludega. Lugu on praegu alles tootmisjärgus, aga esimene demo sarnanes võib-olla Sugababes’i stiiliga.
Tahan ise ka produtseerimises osaleda ja rikastada laulu detailidega, et lugu oleks maksimaalses kooskõlas minu stiili ja kujutlusega.
Kas ingliskeelse lauluga oleks lihtsam läbi lüüa kui eestikeelsega?
Eestis on lihtsam läbi lüüa eesti keelega, aga mujal tuleb kasuks inglise keelne variant.
Tegelikult oleneb loost. Kui instrumentaalosa on nii sünge ja äge ning laulumaneer ja meloodia spetsiaalselt riukalik, siis polegi ehk vahet.
Mis võiks olla teie laulu ja esitajate eeliseks teiste ees?
Meie laulu lavakoosseis on hetkel veel lahtine. Üritus tuleb loodetavasti mänguline ja nauditav nii esitajatele, publikule kui ka korraldajatele.
Kas Eesti Laul ja Heidy Purga ongi see, mida Eesti Eurovisioonile minemiseks vajab?
Küsimus on suhtumises – Eurovisioon on meelelahutus, kus omal kohal on mingis mõttes eneseiroonia, aga samas kõrged kvaliteedinõuded etteastele peaksid olema elementaarsed.
Arvan, et lugupeetud žürii valis selleks korraks välja just need laulud, artistid, muusikud, kellega koostöös teha üks suurejooneline kontsert/telešõu.
Just nimelt sihtkoht – Moskva – dikteerib selle, et artist, kes «turismireisile» siit Eestist saadetakse, peab olema väga paksu nahaga ja iseteadlik nii lavakarakteri kui ka persoonina.
Usun, et Heidy Purga on samuti tugev natuur, kes saab olla selles mõttes sõber ja toeks kogu üritusele.