Tasmaania on väikeste kuradite maa

Launcestoni kesklinn on muudetud nii mõnusalt õdusaks, et ei tahakski sealt enam ära minna. Foto: Tiiu Sullakatko

Kes on Austraalia külje all asuval Tasmaanial käinud, läheb sinna suure tõenäosusega kunagi uuesti tagasi, sest ligikaudu 1,5 Eesti suurusel saarel on küllaga vaatamisväärsusi, millest ei saa isu täis.

Nagu kirjutab koos pärnaka Martin Rääguga Okeaanias rännanud Tallinna neiu Tiiu Sullakatko, on Austraalia kõrval asuva Tasmaania saare elanikud niisama sõbralikud kui mandril. Sealne loodus on aga ehk veelgi kaunim.

Mõnusalt sõbralik metropol

Austraalia suurimas rahvuspargis asuvas Thredbo külas veedetud kuu on kiirelt möödunud. Thredbos kohvi tehes, toitu ette kandes ja aeda värvides jõudsin selle ajaga teenida 30 000 krooni.

Liikusime koos Martiniga hääletades ja rongiga sõites Melbourne'i. Mitte kõigis osariikides ei ole hääletamine lubatud, tegelikult ei ole lubatud hääletajaid auto peale võtta. Üheks hääletatud autoks osutus politseiauto. Politseinikud saatsid meid bussijaama.

Kerges vahelduvas vihmasajus jõudsime kolme päevaga 3,4 miljoni inimesega täidetud metropoli Melbourne'i, mida kohalikud hääldavad lihtsalt Melbn.

Linn on tunduvalt aeglasem ja sõbralikum kui Sydney. Laiu tänavaid ääristavad jalgrattateed ja isegi turistina on linnas kerge liikuda. Mööda linna sõidavad tasuta tramm ja buss, mis viivad inimesed iga 15 minuti tagant linna tähtsamatesse kohtadesse.

Melbourne on tuntud kui kultuuri- ja spordipealinn. Selle nädala jooksul, mis me Melbourne'is veetsime, toimusid linnas maailmameistrivõistlused purjetamises ja tennise suure slämmi turniir.

Veel on linn eriline oma kohviku- ja pubikultuuri poolest. Kui enamik väiksematest linnadest vajub pärast kella 18 unne, siis Melbourne'is sel ajal elu alles algab.
Kõrghoonetega linnaosas käib kibedam sebimine, peamiselt musta või tumehalli riietatud viikides ja lipsudes kontoriinimesed ruttavad lõunapausile.

Tornmajade välitrepid täituvad lõunapausidel kontoriinimestega, kes oma kaasa võetud lõunat nosivad ja kolleegidega jutustavad. Muidu väga ametlikult riides bürooline paneb kojuminekuks viikide alla tossud ja kõrva klapid, et mõnusalt muusika taktis koju jalutada.
Melbourne'is olles tasub kindlasti minna St Kilda rannapiirkonda, külastada värsket ja tegevust pakkuvat botaanikaaeda ning nautida kohvimeistrite head tööd elava muusika saatel.

Tasmaania on nagu Austraalia väike vend

Edasi läksid meil Martiniga teed lahku. Tema jäi Melbourne'i, et purjeregatist osa saada. Mina suundusin aga lõunasse, väikeste kuradite maale Tasmaaniasse.
Tasmaanias on vahva looduses matkata, tõmmata kopsudesse värsket õhku ja maitsta kõrgelt hinnatud kohalikku veini ja meretoitu.

Poole miljoni elanikuga Eesti-suurune Tasmaania saar asub Melbourne'ist lõunas 240 kilomeetri kaugusel. Saarele saab kas laeva või lennukiga, kuidas keegi soovib.

Tasmaaniasse tulevad peaasjalikult need, kes tahavad matkata mägedes, näha haruldasi loomi ja linde. Parim aeg Tasmaaniat külastada on detsembrist veebruarini, kui saarel on suur suvi ja sooja keskmiselt 20 kraadi ringis.

Talvel maist augustini langeb temperatuur 5-10 kraadini.
Aasta jooksul külastab Tasmaaniat kümneid tuhandeid turiste, kellest suur osa on enda kinnitusel seal mitmendat korda. Nagu nad ise ütlevad, on Tasmaanias, mida taas ja taas vaatama tulla. Ka on seal väidetavalt Austraalia parimad matkarajad.

Maandusin Tasmaanias Austraalia vanuselt kolmandas linnas Launcestonis.

Linn asub Tamari jõe orus, mis on tuntud oma heade jaheda kliima veinide poolest. Õhtutundidel oleks sattunud justkui kummituste linna. Kõikjal on tühjus, nagu oleksid kõik linna 71 000 elanikku korraga magama läinud.

Võrreldes mandriga, on toit ja ühistransport kallimad, kuid see-eest leiab väga soodsalt peavarju. Seljakotirändurina valisin öömajaks hosteli, kus ühiselamutaolises toas saab öömaja 180 krooni eest.

Hommikul on linn inimestega täitunud: lebotatakse parkides, jalutatakse peatänavatel ja jutustatakse kohvikutes.

Jäin hetkeks linnakaarti vaatama ja kohe astus keegi ligi ja uuris, kas saab aidata. Kohalikel on omad lemmikud ja eelistused, nii sain minagi huvitavaid vihjeid, kuhu minna ja mida teha.

Esimesel päeval ronisin linna serval laiuvale mäele, mille kunagi pursanud kraatrisse on tekkinud looduslik järv, kus karastunud kohalikud ja entusiastlikumad turistid kuuma ilmaga suplevad.

Paarisaja kilomeetri kaugusele Tasmaania pealinna Hobartisse saab kohaliku transpordiga, millel tuleb aegsasti silma peal hoida, sest ühissõidukiliiklus ei ole eriti tihe. Heal juhul sõidab buss suuremate linnade vahel paar korda päevas.

Hobartis elasin viis päeva hospitality club'i liikme juures, kelle kodu on oma maja inimeste seas tuntuks saanud kui lennujaam. Seal on pidevalt rändurid, kes on saanud peremehega ühendust tasuta majutust pakkuvate võrgustike kaudu.

Lähme metsa matkama

Veetsin muretud viis päeva Hobartis, ronides linna suurima vaatamisväärsuse Mt Wellingtoni otsa, pidades piknikke linna väikestes parkides, jalutades suures ja õitsvas botaanikaaias.

Vaatamata sellele, et tegu on saare kohta suurlinnaga, kus elab 180 000 elanikku, on tempo aeglane ja inimesed vastutulelikud.

Kohtasin kesklinna kohvikus juhuslikult oma kolleegi Thredbost, kes töötas nüüd baristana Hobartis. Maailm on ikka väike! Kuid linn on linn. Et loodust näha, tuleb minna linnast välja.

Tutvusin kohaliku matkajuhiga, kes kutsus mu endaga kaasa seitsmepäevasele ja 80 kilomeetri pikkusele rännakule Tasmaania väidetavalt kõige ilusamasse kohta Overland Tracki. Matka eest tuli sealjuures välja käia Eesti rahas üle tuhande krooni, mis läheb looduspargi hooldamiseks.
Enne vaatas matkajuht üle kogu minu matkavarustuse, et kindel olla, et kõik vajalik on olemas.

"Meil on siin neli aastaaega ühes ööpäevas," põhjendas matkasell. "Päeval on 25 kraadi sooja ja öösel 4, selleks tuleb valmis olla. Mägedes võib vabalt lund sadada ja arvatavasti saame vihmagi."

Ja nagu karta oli, lasi matkajuht mul oma seljakoti sisu täiendada.