Päikeseretk India rikkaimas osariigis Goas

Foto: Egon Valdaru

Läinud kuul hulkusin koos eestlastest seljakotiränduritega Indias Goa osariigis. Retkest  meenuvad imekaunid liivarannad, tänavatel tatsavad lehmad ja sõbralikud indialased.

Kui olime Goa lennujaama ees taksosse istunud, saime teada, et Indias on vasakpoolne liiklus ja kamikazelik sõidustiil. Kuigi kogu sõidu jooksul valdas mind tunne, et infarkt pole kaugel, õnnestus liiklusmöllust elusana väljuda. Tõenäoliselt päästis meid asjaolu, et ülisõbralik taksojuht sõrmitses igal võimalusel signaalinuppu kui omalaadset muusikariista ning kaasliiklejad tõmbusid seepeale viisakalt kõrvale.

Igasuguseid kahe-, kolme- ja neljarattalisi sõidukeid oli palju, lisaks kõmpisid kõikjal ringi lehmad. Liiklusõnnetusi ma kahe nädala jooksul siiski ei näinud, küllap seepärast, et pühale loomale lehmale otsasõitmine on Indias äärmiselt taunitav.

Kui olime Colva kuurordis taksost väljudes otsaesiselt hirmuhigi kuivatanud, oli esimene tegu tapva kuumuse leevenduseks veepudel osta. Meri jäi hotellist mõnesaja meetri kaugusele, aga selleni viivat teed palistasid armetud pambushurt­si­kud. Nende vahel askeldasid inimesed, luusisid ringi lehmad ja lasid leiba luusse koerad, kõikjal maas vedeles prügi.

Paksema prahikihiga kaetud kohtades otsisid koerad ja lehmad kõhutäidet, järades kõike. Näiteks pappkastid olid neile igati mokka mööda, ainult kilele ei hakanud hammas peale. Hämaruse saabudes pandi prügihunnikud põlema ja sooja kraami sõid loomad iseäranis suure mõnuga.

Mõni päev hiljem tänaval lonkides ei osanud ma banaanikoort kuhugi panna. Õnneks sammus vastu lehm — sirutasin käe ja lõmpsti! neelas ta pakutava alla.

Goa osariigis on rohkesti imekauneid randu: pikk liivane kallas vonkleb lõputu joonena. Palju on kauneid oaase, kus ootavad palmid, liiv, päike ja sillerdav vesi. Randades prahti vedelemas ei paista, arvatavasti koristatakse neid tihti.

Esimene veeskäik oli üllatav: jalust rabas ootamatult tugev laine ja soolane vesi pani silmad valutama. Kirvendavaid silmi hõõrudes ei mõistnud ma esiti häda põhjustajat ega osanud midagi ette võtta, siis võtsin kuulda õpetust, et pärast ujumist on mõistlik silmi sellesama soolase veega loputada.

Selle eest, et sul rannas igav ei hakkaks, kannavad hoolt kaupmehed, kes tassivad süle ja seljaga müügikraami: rätikuid, särke, keesid ja igas suuruses nikerdatud elevante. Ikka ja jälle nimetab sind keegi sõbraks ning soovib, et pakuksid head hinda. Vaid üks pilk särgile või elevandile, ning enam sa kaupmehe küüsist ei pääse.

Jäin minagi üht rohelist särki silmitsema. Kaupmees nimetas hinnaks 500 ruupiat (ühe krooni väärtus on veidi alla nelja ruupia), mina pakkusin 100. Müüja ülisolvunud nägu ja lause, et nähtavasti ei tea ma tema kauba väärtusest midagi, innustasid mind kiiresti suuremat summat nimetama. Kui viimaks 250 ruupia juures käed lõime, kinkis üliõnnelik müüja kauba peale rohelise käevõru. Hiljem mõistsin, et sama särgi oleksin võinud saada 100—125 ruupiaga...

Valgetele inimestele, keda Goas liigub palju, üritatakse kaupa pakkuda nii inglise kui vene ja soome keeles. Kohalike väitel on kõige kitsimad britid, soomlastega annab kaubelda ning venelased on hästi rikkad ja neile meeldib priisata.

«Venelased on kõik mafioosod,» arvas end Bob Marleyks nimetanud mees, kes üritas meile marihuaanat müüa.

Viiv hiljem ilmus randa naine sülelapse ning umbes kümneaastase tüdrukuga. Üheskoos torkasid nad liiva vaiad, tõmbasid nende vahele nelja meetri kõrgusele nööri ning õige pea kõndis sellel tütarlaps kenasti tasakaalu hoides. Ta ladus pea peale mitu anumat ja hiivas jalge alla rõnga. Kõigi nende esemetega kõndis ta jällegi veatult mööda nööri.

Pärast etteastet tuli tütarlaps longates läbi liiva rannarestorani eestlastest pealtvaatajate juurde ja korjas kokku rahatähed, mida keegi heaks arvas pakkuda. Etendus antud, pakkis perekond asjad ja liikus edasi uutele jahimaadele.

Selleks, et kõhtu täita, ei pea rannast kaugele minema. Bambusest ehitatud söögikohad-restoranid palistavad rannaäärt ning toit on üldjuhul väga hea ja odav. Kõhu saab täis odavamalt kui Viljandis ning õlu on sama hinnaga, mis meie poodides. Pealegi võib igast söögikohast soetada enesele täiesti tasuta või väikese toidupala eest neljajalgse sõbra. Koeri on rannas palju, ent ükski neist pole pealetükkiv.

Külma õlut saab kõikjalt, kusjuures kohalik Kingfisher on täiesti joodav. Seda nime märkab Goas igal pool. Tegemist on sealse oligarhiga, kes alustas õlletootjana ning rajas hiljem lennukompanii, mis praeguseks on India prestiižikaim. Kandolimi kuurordis silmasime selle mehe hiiglaslikku villat, millel hoiab ööpäev läbi silma peal hulk valvureid.

Randades leidub ohtralt massaažitegijaid ja hind, mida nad küsivad, on märksa odavam kui Eestis. Enamik meie grupist proovis pakutavat ning mitu arvas, et nii head masaaži pole nad varem saanud.

Terviseedendajaid on teisigi. Ühel päeval kargas mulle ligi keegi mees ja enne kui õieti arugi sain, puhastas ta mu kõrva. Siis näitas ta väikesi kive ja muud kõntsa, mille ta olevat kõrvadest leidnud, ja selgitas, et need oleksid võinud mind kurdistada. Visiitkaarti ulatades nõudis libatohter tuhandet ruupiat.

Keeldusin maksmast. Hiljem kuulsin, et sääraseid arste kohtasid eestlased mujalgi.

Enamik Goa arvutute söögikohtade omanikest ja töötajatest on pärit mujalt Indiast või välismaalt. Ühe söögikoha ettekandja ütles, et on väljaspool turismihooaega talupidaja Delhi lähedal. Teenindajate seas oli palju nepallasi ja birmalasi.

Üks Nepali noormees rääkis, et saadab Indias teenitu koju pere ülalpidamiseks. «Tihti lõpeb töö restoranis öösel kell kaks ja algab hommikul kell kuus. Magame siinsamas mattidel. Oleme vähenõudlik rahvas,» kirjeldas ta naeratades oma elu.

Kõige rohkem on Goa kujunemist mõjutanud aga portugallased. Üle neljasaja aasta, 1961. aastani kestnud portugali kolonisatsiooni tõttu on seal palju kauneid sammastega villasid ja arenenum tööstus kui mujal Indias.

Novembris leiab turist takso või öömaja ülilihtsalt. Tarvitseb vaid minna mõnda randa ning kelleltki küsida, ning varsti pakutakse sulle bambusest kahekohalist majakest ööpäevaks 400—600 ruupia eest. Enamasti on onnis ka vesi ja elekter.

Linnakestes kutsutakse retkele, millel saab vaadelda krokodille, elevante või delfiine. Krokodille ma vaatamas ei käinud, see-eest delfiine nägin veest välja hüppamas ühel hommikul mererannas istudes ning sõitu elevandi seljas pakuti ekskursioonil, millel tutvusime ürdikasvatusega.

Õhtuti ja öösiti ringi liikumine tundus turvaline. Tõsi, igal asjal on oma hind. Kord kui südaööl rannas kõndisime, peatasid meid politseinikud ja uurisid, ega me narkomaanid ole. Väga karmilt anti teada, et pärast kella 22.30 tohib liikuda ainult tänaval, mitte aga rannas. Hiljem kuulsime, et rangemad meetmed võeti kasutusele paar aastat tagasi, kui ühes rannas oli naine tapetud.

Meeldejääv oli külaskäik muuseumisse. Giidi juhatusel näidati seal nii kohalike ülikute sajanditagust luksuselamut kui tavalise indialase askeetlikku eluaset. Giidi sõnutsi oli varem paljudes piirkondades kombeks, et mehe surres pidi naine end koos lahkunuga tuleriidal põletada laskma. Tänapäeval on see seadusega keelatud, kuid mõnes piirkonnas järgitakse karmi tava ikkagi.

India on kontrastide maa, kus äärmise vaesuse kõrval võib näha ülimat luksust. Kui kõikjal tänavatel vedeleb prügi, siis templites valitseb alati piinlik puhtus ja neisse sisenedes tuleb jalatsid ukse taha jätta. Ka prahiga, mis algul väga silma riivas, võis harjuda, sest paik on väga vahva ja külalislahke.