Ian Anderson näitas Tallinnas flöödivigureid

Ian Anderson ei soovinud, et neljapäevasel kontserdil fotosid tehtaks. Aga oma kaubamärgilise kurepoosi võttis ta laval korduvalt sisse. Foto: BDG

Ian Andersoni ja bändi kontsert 12. oktoobril Nokia kontserdimajas

Muusikasõber Igor «Onu Bella» Maasik andis kommentaare kontserdi kohta oma kodustuudios, mille riiulitelt vaatab vastu peaaegu kogu Jethro Tulli diskograafia vinüülplaatide, CDde ja DVDdena.

Nagu me aru saime, käis mäng «Aqualungi» (1971) 40. aastapäeva lugude territooriumil, juubeliplaat ilmub 31. oktoobril. Jethro Tulli (JT) repertuaari põhipaketti ma ju enam-vähem tunnen, aga need teised lood jäid mulle natuke võõraks.

Kontserdi teine osa oli tunduvalt kompaktsem ja klassikalisest JT repertuaarist. Eksperdid hindavad «Aqualungi» ja «Thick as a Bricki» JT meistriteosteks. Lootsin, et saan kuulda ka mõnda pala Ian Andersoni 21. sajandi sooloalbumitelt «The Secret Language of Birds» (2000) ja «Rupi’s Dance» (2003), mis on poolakustilised teosed.

Erilist tähelepanu peaks muusikaentusiast pöörama saksa päritolu kitarristile Florian Opahlele, keda võis Tallinnaski laval näha. Selle 1983. aastal sündinud muusiku suhe Andersoniga on vanuseliselt ju nagu lapselapsel ja vanaisal – heas mõttes.

Opahle leidmine oli tegelikult puhas juhus. JT kitarrist Martin Barre jäi tervislikel põhjustel lavalt kõrvale, aga kontsert tuli ära teha. Ja siis leiti noor poiss, nagu klaver põõsast. Selline vend, kes oli paadunud JT entusiast ja suutis suurema pingutuseta ära mängida kõik väga komplitseeritud ja keerulised partiid. JT muusika pole kergete killast!

Ehk pettusid kontserdis need inimesed, kes ootasid tumedama folkroki mustriga lugusid. Minu mälu järgi ei esitatud midagi albumitelt «Song from the Woods» (1977), «Heavy Horses» (1978) ja «Stormwatch» (1979). Samuti ei tulnud midagi 80ndatest aastatest.

Näpuotsaga pakuti päris varast JTd, «New Day Yesterday» teiselt albumilt. Oli liigutav, et saime osa kohustuslikust JT kontserdirepertuaarist, ennekõike Bachi töötlus «Bouree». Mul on võrdlus olemas 2001. aastaga, kui «Living in the Past» tuuri käigus Eestis esineti. Seal oli spekter natukene laiem, eeskätt retrospektiivi võtmes.

Värskendav oli kuulda sitarimängija Anoushka Shankariga koostöös sündinud lugu kontserdi teises pooles. Õnneks ei kostitatud meid jõulunostalgiaga «Christmas albumilt» (2003).

Tehnilisest aspektist hinnates peab tunnistama, et ega esimese paari loo ajal ikka saundi paika ei saa. Mulle tundus, et teises osas oli heli juba enam-vähem rahuldav – või oli mu kõrv juba väsinud. Aga Saku halliga võrreldes on Nokia kontserdimaja muidugi heli poolest võrratult parem.

Minu jaoks oli õhtu tipphetk teise vaatuse esimene pala «Thick as a Brick». See on iseenesest ju üksainus 45-minutine lugu, mis omal ajal mahtus vinüülplaadi kahe poole peale. On tekkinud traditsioon, et elavas esituses tehakse seda lugu kontsentreeritult.

See traditsioon pärineb 1970. aastatest, kui JT hakkas esitama lühemaid kompositsioone, kui täpne olla, siis pärast «Passion Playd» (1973). Loodan väga kuulata kontserti, kus kas või mingit segmenti «Passion Playst» mängitakse, see on kah tõeline meistriteos.
---------------------
Muusik ja flöödiõpetaja Peeter Malkov tunnistab, et Ian Anderson on flöödi kõik rokilikud nüansid välja uurinud ja tulevastel bändihuvilistel flötistidel on väga raske midagi uut välja mõelda.

Seitsmekümnendate keskel, Otsa-koolis õppimise ajal, tekkis mulle esimene flöödiõpilane, hippari olekuga tegelane. Flööt oli talle Ameerikast saadetud. Kadedaks tegi. Heliplaate saadeti talle ka. Jethrot ka. Kuulasime vaimustunult.

Kõik tundus nii kauge ja arusaamatu, et kuidas niimoodi on üldse võimalik? Ja kui sellel heliplaatide- ja pillidevaesel ajal kõigele lisaks selgus, et minu õpilasest sõbral on sama marki flööt nagu Andersonil, imbus see muusika müstilise mullina minusse ega ole tänini kuhugi kadunud.

Jethrot olen nüüdseks nautinud kolmel kontserdil, kõigil kordadel Eestis. Nii mõnigi killuke müstilisest mullist on aja jooksul arusaadavamaks saanud ning asendunud vahetu vaimustuse ja lugupidamisega Andersoni ja tema omapärase geniaalsuse vastu.

Oma muusikaga on ta mõjutanud kõiki ja kõikjal, kes Jethrot kuulanud. Julgen väita, et ka Maarjamaal. Alates Rujast, lõpetades Propelleriga.

Ja ilmselt voolab ka minu ja minu sõbra alateadvuse soontes Andersoni eliksiiri, sest tema tegemised päädisid lõpuks In Spes, kus ta koos flöödimänguoskust omava Erkki-Sven Tüüriga musitseeris ja mina maandusin pärast bändiderägastiku läbimist Kasekeses. Vaevalt et me Andersoni isaliku hüpnoosita oleksime sinna jõudnud.

Ega noored Andersonid ka tema mõjutustest pääse. Flöödi rokkmuusikasse toonuna on Anderson selle instrumendi kõik rokilikud nüansid välja uurinud ja tulevastel bändihuvilistel flötistidel on väga raske midagi uut välja mõelda.

Aga kolmapäevane kontsert oli nagu üks hea kontsert ikka. Inimeste nägudelt peegeldus heameel, et oli jälle võimalus flöödigeeniusega sama katuse all viibida. Läbi aega­de on Andersoni juures erinevates koosseisudes mänginud palju pillimehi ja kõik on nad olnud väga head muusikud.
Ja mida siin imestada – kes ei tahaks sellise guruga lava jagada.

Sound oli korralik ja viis oma lihtsa arusaadava kõlaga aastatetagusesse aega. Vanameister Andersoni muusikainstrumentide valdamine on endiselt tuntud nauditavas headuses ja füüsis lubas ka kohustuslikud visuaalsed trikid sooritada.

Kuid midagi pole igavest. Ilmselt on ka Andersoni kurguarst vanemaks saanud. Ei tea, kas johtuvalt tihedast kontserdigraafikust või mingil muul põhjusel ei olnud lauluhääles tavapärast särtsu ja paindlikkust.

Aga see pole nii tähtis. Tähtis on muusika, mis haaras ja viis paariks tunniks kusagile ära, tekitades tahtmatult kontserdijärgse reaalsusse jõudmise pohmelli. Ja see muusika – see kõnelev ja lummav muusika – see oli, on, ja jääb. Igavesti. Aamen!