Pärnu Endla sammassaalis saab kuu lõpuni vaadata 29 maailma tuntud maali fotolavastust, mille on teatri 100. aastapäeva puhul Viljandi kultuuriakadeemia butafooriatudengite abiga lavastanud näitleja Kaili Viidas.
Akadeemia tudengid aitasid lavastada kunstiloo pärleid
14. oktoober 2011, 15:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaili Viidas tunnistas, et ta täpselt ei teagi, kust tekkis mõte mängida läbi ja püüda fotodele kunstiloo säravamaid teoseid.
«Umbes aasta eest avastasin end sõpradele rääkimas, et mis oleks, kui lavastaks maalid sellistena, nagu me neid näeme. Järgmisel hetkel jõudsin õigete inimeste abiga õigete tegudeni ja nii see läks,» jutustas Viidas.
Maali lavastamiseks loodi autentsed interjöörid Endla suure saali laval, Küünis ja sammassaalis üksnes teatri-, mitte fototöötluse vahendeid kasutades. Pildid võttis üles fotograaf Kalle Veesaar.
Detailide avastamisrõõm
Teatri laoruumidest otsiti välja aastatega kogunenud ja unustusse vajunud kostüümid, dekoratsioonid ja rekvisiidid, mida taaskasutamiseks töödeldi. Spetsiifilisi detaile aitasid luua Viljandi kultuuriakadeemia butafooria eriala üliõpilased.
«Kui minuni jõudis arusaamine, et tuleb luua 29 lavakujundust, mõistsin, et mul ei ole võimalik kõike ise teha. Pealegi oli vaja väga palju spetsiifilisi asju, mida meie teatris polnud,» rääkis Viidas. «Mu kursuseõde, kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja Jaanika Juhanson ütles, et butafooriatudengid saaksid siin praktikat teha. Mul on hästi hea meel, et nad said appi tulla. Usun, et see oli neile huvitav kogemus.»
Piltidega töötades leidis Kaili Viidas üha uusi detaile, mida polnud varem tähele pannudki. «Vahel sattus näitleja segadusse, et pildil ei ole ju sellist asja. Siis näitasin näpuga: «Vaata, see siin on konn!» või: «Sul on siin selle koha peal nuga.»»
Viljandi kultuuriakadeemia butafooria eriala neljanda kursuse tudeng Katrin Nigumann tegi keha Francisco Goya maali «Saturnus õgib oma lapsi» tarvis, koerakese Jan van Eycki teosele «Arnolfini abielupaar» ning südamed Frida Kahlo pildile «Kaks Fridat». «Üsna verised ülesanded,» tõdes neiu, kuid kinnitas, et neid oli põnev täita.
«Näituseks valmistumine on samamoodi meeskonnatöö nagu lavastuse tegemine,» võrdles ta.
Kelli Mark töötas Salvador Dali pildiga «Põlev kaelkirjak». «Seal oli piisavalt palju teha: oradega peakate, sahtlid ja kaelkirjak. Töö oli väga huvitav,» rääkis ta.
Maale valides lähtus Kaili Viidas mitmest kriteeriumist. Valimisse jõudsid eri autorite ja ajastute kuulsad taiesed. Samuti oli tähtis, et need oleksid teatraalsed ja teostatavad.
«Mõtlesin ka sellele, kes näitlejatest võiks keda kehastada. Tahtsin, et igal näitlejal oleks soolo. Mõnele kõige paremat ei saanudki, aga mõnele leidsin värvika rolli,» rääkis näituse looja.
Andy Warholi «Marilynide» ja «Elviste» puhul võttis Viidas nõuks pildistada üles kõik Endla näitlejad ja lavastajad, kuid sajaprotsendiliselt see ei õnnestunud.
Armastusega Endlale
Idee autor ja elluviija ei jäänud piltidelt sugugi kõrvale. Teda saab näha Pablo Picasso «Nutval naisel», Frida Kahlo tööl «Kaks Fridat», ühena Andy Warholi «Marilynidest» ning Velàzqueze «Õuedaamide» taustal.
«Kindlasti tahtsin olla Picasso tööl, sest see on kreisi pilt. Kahlo maalil olen koos Liis Laignaga, kellega mind nii oma maja inimesed kui võõrad pidevalt segi ajavad. Uskusin naljaga pooleks, et kui oleme kõrvuti ühel maalil, ei eksi enam keegi, aga ilmselt ei tehta nüüd üldse vahet, kumb on kumb,» lausus Viidas naerdes.
Lemmikpilti näituse autoril ei ole. «On hästi ja mitte kõige paremini õnnestunud asju. Arvutiekraanilt vaadates tekkis kahtlus, kas pildid töötavad, aga kui need valmis said, ei olnud küsimustki — ei ole ühtki, mis ei sobiks näitusesaali!» kõneles Viidas. «Mina olen väga rahul ja see on suur asi, kui kunstnik jääb oma tööga rahule,» tegi ta endale mõttelise pai.
Osa töid vajas palju ettevalmistamist, näiteks «Veenuse sündi» oli Viidase hinnangul keeruline luua. Mõne pildi eeltöö oli väga suur, näiteks «Õuedaamide» tegemiseks oli täielik peavalu välja mõelda, kust saada 27 maali, mis on seal seintel. Õnneks saime kasutada Mati Luhtjärve töid, mis just siis olid meie majas üleval,» rääkis Viidas. «Samas «Saturnus õgib oma lapsi» sai valmis peaaegu viie minutiga: Jüri Vlassov tuli ja tegi selle väga hästi ära,» tunnustas ta kolleegi.
«Ma ei pea pealkirjaga «Armastusega End(l)ale» silmas ainult iseennast. Et näitus on pühendatud teatri juubelile, siis meie, olles kokku Endla, tegime selle Endlale ja ka iseendale,» mängis Viidas sõnadega.
Näituse fotod on trükitud ainueksemplaridena ning oktoobri lõpul lähevad need oksjonile. Enne kui teosed uute omanike seintele jõuavad, on plaanis näitus viia teistesse Eesti teatritesse. «Kindlasti tahan, et pildid ka Ugalasse jõuaksid,» sõnas Viidas.
ARVAMUS
KAIDO TORN,
kultuuriakadeemia butafooriatudeng
Osalesin näituse ettevalmistamises praktika ajal. Minu tehtud on Pieter Bruegel vanema maalil «Pimedad» eemal paistvad majad.
Mulle meeldib väga Vincent van Goghi «Kartulisööjad» — ilusad värvid ja maalilisus on hästi edasi antud.
Lõppkokkuvõttes olin tulemusest väga üllatunud — see on lahe. Kuigi tean, et pildid ei ole päris, mõjuvad need elusalt ja maalilikult.