Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
/nginx/o/2008/12/16/106242t1h3051.jpg)
Pärnu Kuninga tänava põhikooli direktori asetäitja Siiri Paasma kirjutas jõulunäidendi, mida eile õhtul esimesena lastevanematele ette mängiti. Samal ajal oli koolis avatud õpilaste valmistatud käsitööde müüginäitus.
"Raske oli sobivat materjali leida, nii paningi oma mõtted kirja," tunnistas Paasma.
Lugu ise on lihtne, kuid väga südamlik. Sekka on põimitud ansamblilaule muusikaõpetaja Reet Jürima kaasabil. "Reet on suur tugi, ega ma üksi hakkama oleks saanud," tunnustas Paasma kolleegi.
Armas väike hiirepoiss, keda kehastab Karl Mooses, teeb uurimistööd ja jõuab järeldusele, et inimesed on head, ehkki vanaisa (Mihkel Paasma), isa (Klaus Erik Leppoja) ja ema (Ena Korv) hoiatavad, et see pole sugugi nii.
"Miks inimesed selle suure karvase asja tuppa veavad?" küsib hiirepoiss korraga vanaisalt. "See on kuusk, inimestel hakkavad jõulud," vastab vanaisa. Hiirepoeg taipab, et siis kukub ju palju puru maha ja nad saavad hästi süüa. Samal ajal tuleb talle veel üks mõte: ka nende pere võiks jõule pidada. Vanaisa leiab: "See polegi paha mõte. Pere saaks kokku, võiks juustu süüa ja rääkida kassist lõbusaid lugusid."
Inimesed leidsid aga hiireaugu üles. Nüüd ei olnud hiireperel enam nii kerge toitu hankida. Hiirepoeg mõistis: inimesed pole siiski nii head. Aga ta jõuluunistus sai ometi teoks: pere oli koos, tulla sai isegi firmatööga ülekoormatud isa.
See koosolemine oligi kõige tähtsam.
"Hiirepoisi jõulukinki" mängitakse oma kooli saalis veel Kesklinna lasteaia lastele, plaanis on etendusega külakosti viia Pöialpoisi lasteaiale, kus Kuninga kool annab üle oma heategevusliku jõulumüügi tulu 2500 krooni kehapuudega laste rühmale.
Siiri Paasma kannab Pärnu tänavuse aasta noorsootöötaja tiitlit.