Toomas Kuusing – õpipoisist meistriks

Toomas Kuusing lubas kunstipreemia kulutada inspiratsiooni saamiseks ja uute tööde teostamiseks. Foto: Ants Liigus

Pärnu linnavalituse välja antava kunsti aastapreemia pälvis sel aastal maalikunstnik Toomas Kuusing, keda tunnustati eelmiselgi aastal - kunstirühmituse Non Grata koosseisus.

Toomas Kuusing on resideerunud Pärnus kaheksa aastat ja sirgunud selle aja jooksul õpipoisist meistriks. Nende aastate vältel on ta jätnud kohalikku kunstiellu oma jälje, aktiivne ja järjepidev kunstiga tegelemine ei ole jäänud märkamata.

Esimene näitus oli Põlvast pärit poisil Pärnus Endla Teatrikohviku galeriis 2002. aastal, kui ta oli lõpetamas Academia Non Grata esimest kursust. Oma debüütnäitusele pani ta välja vaid neli õlimaali, mis olid nii suured, et rohkem polekski ahtakesele seinale mahtunud. Enda sõnul ta väljapaneku üle väga uhkust ei tundnud, kuid häbenemiseks polnud samuti põhjust. Kuu aega hiljem avas ta oma teise isikunäituse kodulinnas Põlvas.

Jutustab külaelust

Kuusingule ei meeldi kunstnikuks olemise juures näituseprojektide kirjutamine, parema meelega tegeleks ta loominguga. Rahalise kindlustatuse korral teeks ta näitusi ainult oma kodus: kataks uhke laua, kutsuks sõbrad selle ümber ja näitaks oma pilte. Kahjuks või õnneks ta seda endale lubada veel ei saa ja sellepärast rõõmustavad vähemalt paar korda aastas Eesti kunstigaleriisid Kuusingu suureformaadilised linoollõiked või maalähedased figuraalsed maalid.

Kui praeguse aja kunst on suures osas kontseptuaalne ja kasutab agarasti ära informatsiooni, meediat, poliitikat ja tänapäeva ühiskonna problemaatikat, on kuusing leidnud kindla pinnase suletud agraarühiskonnas ja keskendub vanamoodsalt dekoratiivses laadis külaelu jutustustele.
Kunstnik ei püüa tähelepanu juhtida meeletu maailma nõrkadele kohtadele ega pane end maailmaparandaja rolli. Üks lahendus muidugi ongi pugeda oma turvalisse maailma, sulgeda silmad kõige ebameeldiva ees ja kujutada kõike meeldivat.

Ajalooliselt võib jagada kunstnikud kahte lehte: need, kes olid dialoogis ajastu sündmustega ja suhestusid religiooniprobleemidega, psühholoogiliste avastuste või inimese represseeritud olekuga, ja need, keda huvitas ainult kõige esteetilise esiletoomine ja allegooriliste lugude illustreerimine. Kindlasti ei ole üks kategooria teisest parem, kunst ongi lai ala ega pane piiranguid looja natuurile, maailmavaatele ja ideaalidele.

Allegoorilised olukorrad

Viieteistkümnenda sajandi Madalmaade maalikunstnikust Hieronymus Boschist mõjutusi saanud Kuusing väidab, et religioosne alatoon tema piltidest küll puudub, aga eeskuju võtab ta sellest suurmeistrist olustiku või pildi süžee komponeerimisel. Boschilikult veidrad ja allegoorilised olukorrad on nüüdseks võtnud üle ta senise üks ühele performance'ikunsti lõuendile kopeerimise.

Siiski pole kunstnik tegevuskunstist inspiratsiooni ammutamist lõpetanud, lihtsalt nüüd on teoste sisu sügavam ja mitmetasandilisem, kummalised tegelased eripalgelisemad ja edasiarendatumad.

Kuusing ise hindab kõrgelt sajanditetaguste meistrite tööd ja moodsast loomingust niivõrd ei huvitu. Enamasti kõnnib ta galeriidest mööda, sest palju on sellist kunsti, mis teda üldse ei köida. Seega võib arvata, et oma töödes käsitleb ta maalähedasemaid võtteid ja rahvale arusaadavamat temaatikat.

Praegu kunstihallis eksponeeritav "Konnasupp" on lõbus narratiiv maaelule, kus tegelased joovad, söövad, mängivad pilli või keedavad lihtsalt konnasuppi. Toomase looming on kergesti seeditav ega eelda vaatajal psühhoanalüütiku haridust.

Kunstniku teemad on siirad, lihtsad ja natukene "kiiksuga" - täpselt nagu Toomas ise ja teda ümbritsev maailm. Naivistlikus kunstis paelub Kuusingut selle ausus. Kommertskunstigi ei suhtu ta halvustavalt, näiteks Navitrollat hindab ta väga kõrgelt.

Sellele, kas ja miks on kunsti üldse vaja, ei oska Kuusing vastata, talle pakub see tihtipeale lihtsalt suurt naudingut.

Ei unusta Pärnut

Kuusing ütleb oma elufilosoofiaks olevat tammsaareliku töö ja armastuse vahelise suhte ning tsiteerib Academia Non Grata seinal olevat kirja: "Kui jumal andis ande, andis ta ka piitsa ja see piits on ainult enesepiitsutamiseks."

Kunstnikuks olemine ei tähenda ilmtingimata pikki ja huvitavaid reise ja veinipokaalidest kõlisevates galeriides näituse avamisi. Ka Kuusingul tuleb pikas ja keerulises maalimise protsessis ette hetki, kus ta ei tea täpselt, kuidas pintsli ja värvi abil oma nägemust või mõtet lõuendile maalida.

"Tuleb ette olukordi, kus ei ole varem olnud, ja nendega peab nui neljaks hästi hakkama saama," kirjeldab Kuusing oma ametile iseloomulikke väljakutseid. Nii pühendabki ta tegevuskunsti ja graafika kõrval enamiku ajast maalimisele.

Praegu pusib Toomas oma suvel alustatud maali kallal ja hakkab peagi valmistuma graafikatehnikas isikunäituseks, mis toimub kevadel Berliinis. Nüüdseks on Kuusing Pärnu tolmu taldadelt maha pühkinud ja elab rohkem pealinnas, kuid kindlasti ei unusta kunstnik Pärnut ja linnaelanikud saavad edaspidigi armastatud kunstniku loomingut nautida.