Jaan Tootsen: «Uus Maailm 20 aastat hiljem...»? Kõlab hästi!

Jaan Tootsen Foto: Erakogu

Režissöör Jaan Tootsen, mitut tähtaega te viie aasta jooksul ületasite, raatsimata vajutada kaamera stopp-nuppu?

Kui produtsent Jaak Kilmi selle võimaluse välja pakkus, siis mõtlesime, et võtame rahulikult aega, sellist filmi peaks tegema kohe väga pikalt – nii umbes poolteist aastat... Aga elu tõi kogu aeg järjest huvitavamaid pöördeid. Tõesti ei saanud kuidagi lõpetada ja minu jaoks sai selle filmi muster oma täiuse just viiendal aastal.

Kui suhteline on sellise dokumentalistika puhul üldse stsenaarium?

Elu suure tähega on see kõige suurem stsenarist, endas peab olema piisavalt paindlikkust ja värsket silma muutustega kohaneda. Selles osas on filmi pealkiri «Uus Maailm» pigem kujund, mitte viide ühele teatud Tallinna linnaosale.

See ei ole film mitte niivõrd noortest maailmamuutjatest ja aktivismist, nagu esmapilgul võiks tunduda ja ka mulle aastate eest tundus, kuivõrd palju universaalsem film inimeste koos olemisest ja koos tegemisest. Kõnealusel juhul siis ühe grupi näitel, kes juhtumisi elab ja tegutseb ühes linnaosas.

Aastate jooksul arenevad suhted, mida kuidagi ei saa ette näha. Tagantjärele mõjub väga ilmutuslikult üks lause, mille kirjutasin algstsenaariumisse: «Oma teel kohtame lilli ja politseid; veriseid põlvi ja murtud südameid...» See on vaid killuke sellest suuremast mosaiigist, aga öeldud siis, kui tervikpilti veel kuidagi ette näha ei saanud.

Kas Uue Maailma aktivistid kujutasid ennast selles filmis ette samasugusena nagu teie neid – pean silmas seda, mida näidata ja kuidas näidata, eelkõige aga eraelulist dramaatikat?

Mulle kui režissöörile on see väga hea märk, et peategelased ise näevad oma elu natuke teistmoodi. Oleks mage lugu, kui tegelased ise juubeldaksid, et küll meist on lahe film tehtud. Eks ta ilmselt kriibib kõiki, see on nagu elu, mis peseb sind kogu aeg puhtamaks, isegi sellel valul ja oma kaotatud lapsepõlve kõrvalt nägemisel on filmis oma oluline mõte.

Film lõpeb tähendusliku kuupäevaga – tiitriga, mis ütleb, et Uue Maailma seltsimaja suleti 11. septembril. Mis edasi? Äkki on põhjust vändata järg?

Täiesti kindlasti. Elu Uues Maailmas läheb mürinaga edasi. See, et seltsimaja kinni pandi, ei tähenda midagi, mingid jõujooned ja kokkusaamised mängitakse ilmselt ümber. Aga film «Uus Maailm 20 aastat hiljem...»? Kõlab hästi! Siis, kui praeguste peategelaste lapsed on ise noored maailmamuutjad.

Olen korra isegi mõelnud, et kogu see värk on hoopis 20-aastase võtteperioodiga film ühest uue maailma lapsest ja praegune film moodustab sellest vaid ühe eelloo, kus on näha tema vanemate pöörane noorus.