Ses mõttes on Metro Luminali värske helikandja "Sassis" ausam. Sellel on kõige enam Jancist ehk tema muusikalist kõrgus Herzogit ennast. Kõik teised, kes plaadil mängivad ja laulavad enamal või vähemal määral täiendavad Raineri nägemusi popmuusikast.
Suurima lisapanuse andjana võiks ehk esile tuua sugugi mitte Vainolat vaid suurepärast trummitagujat Kristo Rajasaaret, kes laiemalt teada Kosmikute mehe ja Rabarocki korraldajana. Vaid mõnes üksikus loos vahetab Herzog Rajasaare masina vastu. Kui ta nii tahtis, siis nii pidi olema.
Eks see "Sassis" natuke sassis jah on. Instrumentaalpalad, elektrilisemad ja avangardsemad, vahelduvad kunagiste hittidega, mis eelmainit, või hitipotentsiaaliga lugudega. Näiteks avalugu, Pärnu päritolu popgurmaani Lauri Tikerpe lauldud "Art is Everywhere (Superstar)" oleks mõnel arukamal maal (või planeedil) raudselt üks aastahitt.
Eesti keelt on pooleks inglisega ja ega seda saa poosetamiseks lugeda, nagu üks kriitik mingis ajalehes seda tegi.
Sellised ettevõtmised, millel on tugev selgroog, nagu Jancis, jätavad jälje, mille eesmärk see ära teha, mis tuleb ära teha ning see ongi kõige olulisem. Kui tulemus on õrnalt eklektiline, tühja sellest. Kõik on proff, huvitav ja mitmekesine. Supersaari-laul, Lola lauldud "Stuffed" ning instrumentaalpalad "Retsid" ja "Le Big Mac" kõlavad filmis "Mina olin siin" ja kui ka nimetatud linateost näinud pole, mõjuvad lood nii heas mõttes saundträkilikult, et juba nende järgi võiks mingi filmi teha.
Pikk jutt lühidalt. 13 lugu, mis päädivad "Meie isa" palve sõnadele tehtud muusikalise lõppsõnaga, moodustavad ühe viisaastaku sisukama muusikaelamuse. Aamen.