Koidula pani direktorid seinale

Koidula gümnaasiumi direktor Rein Eglon. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Koidula gümnaasium valmistub innukalt tähistama kooli nimipoetessi sünnipäevaga (24. detsember) seot kooli aupäeva, nädala eest avati õppeasutuse fuajees kooli nelja teenekama direktori portreed.

„Suuresti oleme nende tööde eest tänu võlgu 1976. aastal lõpetanud Meelis Milderile, kes annetas küllaltki suure summa sihtotstarbega, et raha tohib kulutada kooli ajaloo väljatoomiseks," tõdes praegune direktor Eglon, kes pidukõneles Georg Kööseli (direktor 1922-1940), Jüri Ermi (1944-1953), Linda Sooviku (1953-1969) ja Armas Kuldsepa (1969-1980) portreede esmaesitlusel. „Leian, et endiste koolijuhtide pildid on selleks väga hea väljund."

Eglon märkis, et nüüd materialiseerunud ideed kandis ta endas paarkümne aasta ringis. Täpsemalt noist ajust, mil ta 1980ndate aastate lõpus Soome sõpruskoolis külas käies nägi seal aulas rippunud endiste direktorite näopilte.

Et Metsa tänava maja aktusesaalis on aken aknas kinni, ei tulnud põhjanaabrite eeskuju siin juurutamine kõne alla. Küll on asjaosaliste arvates kooli fuajee teenekate koolijuhtide eksponeerimiseks veelgi etem paik.

„Väga auväärne koht," nentis portreede autor Vello Paluoja. „Siin on nad kohe siseneja silma all, pole vaja kusagile spetsiaalselt minna."

Liiati saab muidu lihtsalt läbi joosta tarkusetempli eeskoda sedasi aina kaalukust juurde: sisseastujaid tervitavad seitse tonni graniidist, marmorist ja pronksist Lydia Koidulat ning neli tõsiseilmelist koolidirektorit sunnivad tulijaid jätma ehk mõndki peas keerelnud kerglast mõtet seks korraks ukse taha.

Eglon märkis, et mingil hetkel olid jutuks ka endiste koolijuhtide pronksbüstid, aga see mõte leiti olevat ühest küljest ikka liiga edev, teisalt aga ülearu kallis.
Et nüüd on toimetamised Koidula-kooli vilistlase Edda Soolepi kujundet fuajees otsas, ei tihanud Eglon lubada.

Peale selle, et mingil ajal jõuab seinale ka tema portree, Eglonil läheb praegu Koidula-kooli direktori ametis 29. tööaasta, on eesruumis vaba seinapinda veel.
„Kui rikkamaks saame, laseme sinna pimedamasse nurka õppealajuhatajate pildid maalida," muigas Eglon.

Enda lõuendile saamisest arvas muheleja, et ehkki Paluojal oleks eelmiste portreede maalimisest järel värvipärad kohe otstarbekas ära kasutada, ajad on ju karmid ja rasked ning priisata pole kellelgi, ei ole see enam tema mure. Aga kui kunstnik tõesti hiljukesi tema kabinetis molberti taga sehkendaks, elaks ta selle üle. Peaasi, et teda poseerimiseks pikaks tooli ei sunnita või kammitseta.

Et selline oht pole siiski täielikult välistet, tõestavad õppealajuhataja Maia Ermi sõnad: „Eks me hakkame seda viiendat vaikselt sudima."

Tänavu juba üheksa portreega maha saanud, kaks avatakse Kuninga tänava koolis enne aasta lõppu veel, Paluoja vähemasti esialgu Eglonit jälitama ega vägisi pildile püüdma ei hakka. Sedasi fotode järgi maalimine olla kunstniku sõnul ütlemata mõnus. Esiteks ei pea pragama alatasa poose ja ilmeid vahetava modelliga, teiseks saab haarata pintsli just sel viivul, kui loometuhing selleks sunnib.

„Egloniga saan veel ehk hakkama, aga kui järgmine direktor
ka 30 aastat ametis on, siis temast ei tee pilti enam mina," tõdes Paluoja.