Ace of Base'il algas teine noorus

Ace of Base Foto: Ace of Base

Eelmise sajandi lõpu popikoon, Rootsi ansambel Ace of Base on end uuesti üles vuntsinud ja esineb reede õhtul Tallinnas ööklubis Apollo.

Neljakümnendates ässade Ulf Ekbergi ja Jonas Berggreni kõrval keksib nüüd kaks siresäärset põhjamaist kaunitari: Clara ja Julia. Enne esinemist andis intervjuu Ulf Ekberg.

Enne kui me muusikast räägime, teeme väikse vahelepõike kirjanduse juurde. Milline Astrid Lindgreni raamatutest on su lemmik ning kui peaksid valima mõne tegelase, kes sa ise oled või olla sooviksid, siis kes?

Ma ei ole sellele nüüd küll kunagi täpselt niimoodi mõelnud. No Pipi on kindlasti väga lahe kangelase lugu. Mulle ta meeldib. Minu enda karakter on pigem nagu Vahtramäe Emil. Aga kui saaksin valida, siis tahaksin olla Pipi moodi. Ta elas metsikut elu, aitas sõpru, oli rõõmus, mitte midagi polnud tema jaoks võimatu ja ta oli alati elu positiivse skaala poolel. Ma tahaksin samamoodi elule läheneda – klaas on alati pool täis, mitte pool tühi

Kuidas end uue koosseisuga tunnete? Kas on vahel ehk peast läbi käinud mõte, et praegune kooslus oleks nagu endise Ace of Base’i tribuutbänd?

Meil on uued tüdrukud, aga see ei muuda eriti palju Ace of Base’i n-ö ülesehitust. Me ei ole muutunud. Lihtsalt praegune kooslus on vokaalselt laienenud ja saame teha natuke teistmoodi muusikat ning piire nihutada. Uued tüdrukud on väga head artistid ja toovad lavale noore energia. Ja no meie Jonasega pole enam kahekümnesed. (Naerab.) See tõstab kogu esituse justkui uuele tasemele.

Mis puutub vanadesse hittidesse, siis mina ja Jonas oleme kirjutanud ja produtseerinud kõik lood, ja leian, et mõlemad tüdrukud annavad lauludes peituva emotsiooni ja tähenduse väga adekvaatselt edasi. Meie kui laulukirjutajad arvame, et nad teevad imelist tööd.

Pidasite pika pausi. Kui vaadata teiste loodud muusikat ja meelelahutusäri arenguid, siis kuidas on see mõjutanud teie praegust lähenemist?

Ma ei saa öelda, et see meie muusikategemise protsessi kuidagi muutnud oleks. Tollane n-ö 1980ndate süntesaatorimuusika oli omaette nišš, mida viljeles näiteks ju ka Depe­che Mode.
Leian, et väga suur osa tänapäevasest muusikast on just sellest kõlast inspireeritud.

Ma ei ütleks, et modernse muusika olemus väga muutunud oleks. Kõik kasutavad muusika loomisel süntesaatoreid ja arvuteid. Samas, meie ise oleme jäänud põhimõtteliselt ikkagi oma juurte juurde. Ka köögipoolel – lugusid tehes alustame meloodiast.

Ja veel, mille üle mul hea meel on, et näiteks artist nagu Lady Gaga on just meist innustust saanud. See omakorda inspireerib meid.

Kuidas läheb teie eelmisel aastal ilmunud albumil «The Golden Ratio»?

Albumi edu ei saa tänapäeval enam müüginumbrite järgi mõõta, sest füüsilisi plaate väga palju ei osteta. Kui hinnata raadiotes mängitavuse ja internetis kuulatavuse järgi, siis on see edukas. Seda ei saa võrrelda 1990. aastatega, tänapäevane meediamaailm on lihtsalt midagi muud. Kui vaadata, kui palju albumit näiteks internetist Pirate Bay’st tiritud on, siis see on hämmastavalt suur arv. Samas raha nii ei teeni.

Teisalt ei teinud me albumit mitte rahategemiseks ega mõne maailmarekordi püstitamiseks, vaid andsime publikule võimaluse meie uusi tüdrukuid tundma õppida ning uusi meloodiaid avastada.

Mida fännid Eesti kontserdilt oodata võiksid?

Eks ikka seda, mida mina ootaks, kui ma oma vana lemmikbändi kontserdile läheksin. Tahaksin kuulda lugusid ja hitte, mida ma tean, ja neid me ka pakume. Mõned uued lood on muidugi ka, aga ütleksin, et pea 90 protsenti on vana materjal. Osa tuntud palu on muidugi uues kuues, näiteks akustilises seades või läheneme neile veidi erineva nurga alt.