Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/05/29/1789598t1h04e7.jpg)
/nginx/o/2011/09/27/768434t1h508e.jpg)
Sellest sügisest korraldab Valga keskraamatukogu kirjandusõhtuid kohvikus
Nipernaadi. Esimese salongiõhtu sisustas Virumaa kirjanik
Virve Osila.
Olles umbes 20 luulekogu avaldanud Virve Osila loominguga eelnevalt tuttav, olin loonud endale kujutluspildi, milline Virumaal elav luuletaja välja võiks näha. Tuleb tunnistada, et see oli täiesti vale. Vagura memmekese asemel astus kohvikus Nipernaadi umbes poolesaja huvilise ette väärikas ja sarmikas proua.
Kahe ja poole tunni vältel hoidis külaline publikut oma haardes ühtviisi õrnalt ja kindlalt. Õrnust külvasid tema luuleread, kindlust esinemislaad.
Kaua oodatud
Publik oskas seda vääriliselt hinnata. See polnud samas üllatav, arvestades asjaolu, mida Valga keskraamatukogu direktor Endla Schasmin kohalolijatele tunnistas: «Mind on pikalt palutud Virve Osila Valka kutsuda.»
Külaline tunnistas, et pole tõesti üüratult kaua Valgas viibinud. Viimati juhtunud see 36 aastat tagasi, mil tema Otepäält sõbranna tollases rajoonikeskuses abiellunud ja naine koos toona viieaastase poja Helariga kaksiklinna mõlamas pooles viibis.
Samas seob Osilat Valgaga mitu asjaolu. Näiteks elab siin tema loomingu suur austaja Ellen Polujanova.
Huvitava asjaoluna tõi Osila välja, et Polujanova elab Valgas samal tänaval, kus kunagi tuntud poeet Ernst Ennogi, kelle lapselapse Elin Toonaga Osilat aastakümnete pikkune sõprus seob.
Seejuures on Toona juhtinud poetessi tähelepanu asjaolule, et tema loomingus võib leida rohkelt sarnasusi Ernst Enno omaga. «Elin on kindel, et tema vanaisa saadab mulle luuletusi pilve pealt,» väitis külaline.
Peale oma luuletuste ettekandmise rääkis Osila avameelselt oma elust, jagades kuulajatega rohkeid kurbnaljakaid seiku oma elust.
Kogub infarkte
Huumoriga rääkis ta ka oma tervisest, millega tavaline inimene ilmselt kelkima ei kipuks. Nimelt tabas Osilat juba 35aastasena infarkt, mille tagajärjel läbis ta ka kliinilise surma. Pärast seda hakanudki ta tõsisemalt luuletamisega tegelema, kuna tõsisema töötegemise arstid ära keelasid.
Paraku ei jäänud too infarkt ainsaks. «Mõni kogub marke, mõni postkaarte. Mina kogun infarkte: mul on neid olnud juba neli,» rääkis luuletaja.
Siiski on ta iga kord taas jalule tõusnud. Mitte et see alati väga kerge oleks olnud. «On enesehaletsuse hooge küll. Siis panen pea patja ja nutan – ning elan edasi.»
Samas on Osila haigusega seoses ka uusi sõpru leidnud – näiteks haiglast. Selle mitte just väga rõõmsa asutusega seoses oli Osilal rääkida ka mitu värvikat lugu.
Oravad uriinis
Näiteks öelnud vaevaliselt eesti keelt purssinud arst Osilale sõnaraamatut lapates, et tollel on uriinis oravad. Pärast mõningat hämmeldust söandas patsient info kahtluse alla seada. Siis sai selgeks, et «belki» vene keeles nii oravaid kui valke tähendab.
Kuigi Osila on loomingu tõttu rohkesti tähelepanu pälvinud, tundvat ta end ikka tavalise tädi Maalina. Seda on ta oma luules korduvalt ka välja öelnud. Samuti on ta end nimetanud näiteks ka vistrikuks riigi ninal.
Palju imestust tekitas luuletaja tuttavates tema otsus mitte minna presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtule. «Öeldi, et see on ju elu võimalus. Vastasin, et elu võimalus on elus olla – mitte presidendi vastuvõtul.»
Osila rääkis ka tihedast hingelisest sidemest kunagise poptähe Urmas Alenderiga, mida ajakirjanik Rein Sikk kunagi leheveergudel ka Eesti sajandi armastuslooks tituleeris. Osila rõhutas, et armastus oli tõesti olemas – ent platooniline.
Samuti kõneles külaline oma näidendite, mida Valgamaalgi mängitud, saamisloost. Ta kinnitas, et nendes on koos eri aegadel tema elus juhtunud seigad. Rahvapärasuse taotluse tõttu tuli nõukaajal kultuuriministeeriumiga kõvasti piike murda. Näiteks pidi ta sõna «persse» asendama sõnaga «pepusse».
Endla Schasmin jäi korraldajana üritusega väga rahule. «Uskumatult palju rahvast oli. Raamatukokku poleks me ära mahtunudki.»
Sama meelt oli linnavalitsuse haridus- ja kultuuriameti kultuurinõunik Merce Mäe. «Interjöör annab ka palju juurde,» oli ürituse Nipernaadis korraldamine tema meelest suurepärane mõte.
KOMMENTAAR
Ellen Polujanova, Valga luuletaja:
«Mu Kohtla-Järvel elav tütar luges Osila luuletusi ajalehest Põhjarannik. Soovitas neid mullegi. Sain Osila numbri ja aeg-ajalt suhtleme sellest alates.
Varem oli mu luule väga algeline. Kui loen tema raamatuid, saan sealt huvitavaid mõttekäike, imetlen tema sõnastust.»