Teisipäevaõhtuse ETV saate «Meie Euroopas» esimeses loos suundus Maire Aunaste Frankfurti, kus elab ja tegutseb eestlane Kristel.
«Meie Euroopas»: armastus viis Kristeli Frankfurti orelimängijaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sindist pärit Kristel seisis mõned aastad tagasi raske otsuse ees. Saksamaal ootas teda ainult kaks tuttavat, kallim Mattias ja saksa keel. Kõige tähtsamaks otsustajaks oli tütar.
Tütar läks saksa kooli kaheksandasse klassi nii, et ei osanud sõnakestki saksa keelt. Ta tunnistas, et alguses oli väga raske, kuid keelt õpetati intensiivklassis ning ta sai selle selgeks poole aastaga.
Tüdruk on Saksamaal õppinud selgeks teiste välismaalastega suhtlemise, seal küsitakse esimese asjaga, et kust riigist sa tuled.
Ta võttis Eestist kaasa oma kalli hobuse. Hobune on samuti Saksamaal juurde õppinud, sest tal on väga kogenud treener. Hobuse ostis talle ema ning neilt nõuab looma ülalpidamine väga palju pingutust.
Kristel on lapsest saati õppinud muusikat ning nii jõudis ta orelimängu juurde. Ta tunnistas, et orelimäng on üks keerulisemaid asju, mida üldse õppida. Ta rõhutas, et praegu tal see veel täiesti selge pole.
Kristel käib orelit harjutamas kodulähedases kirikus ning mängimas ühes teises. Naine tunnistas, et tema elule sai otsustavaks just muusika, sest muusika kaudu sai ta tuttavaks oma elukaaslasega. Saksa keelt oskab ta seetõttu, et on Saksamaal õppimas käinud.
Kirikumuusikuna on kindlasti võimalik ära elada, kui mängid orelit ja juhatad mitmeid koore. Kristel tunnistas, et oma orelimänguga ta üksinda ära ei elaks.
Frankfurti peab Kristel väga huvitavaks linnaks, aja jooksul on ta õpinud selle mitmekihilisust armastama. Linna mitmerahvuslus oli talle alguses võõras, kuid nüüd on ta sellega harjunud ning see tundub normaalne ja isegi mõnus.
Saksamaale ümber asumise juures on raske see, et sakslased on teistmoodi kui eestlased. Kõige raskem asi, mida ta õppima pidi, oli sakslaste arusaam ajast. Neil võtab kõik väga palju aega.
Peale kohukeste paneb Kristeli hinge kripeldama saunakultuuri puudus. Lisaks spontaanne suhtlemine, et helistatakse ja tullakse kohe külla, mida ta Saksamaal kogenud pole.
Kristel ütles, et tema jaoks ei olnud Eestist lahkumine lõplik. Ta usub, et suudab oma tulevikku niimoodi kujundada, et Eestil on väga suur roll. Kristel ei luba end väliseestlasteks nimetada, vaid maailmaeestlasteks.